22. veebruar 2023
VIII Elisabet
Me teeme ajalugu ümber.
Andsin sulle, mu sündimata jäänud tütar, inglise kuninganna nime eestikeelse kirjapildiga. Just selleks, et koos sinuga selgeks tajuda, kui lihtne on igal tõlgendajal, sõnastajal ja sõnaväe kandjal kõike ümber väestada. Kõike. Nii heas kui halvas.
Kuninganna Elizabeth on selle ajastu ja koolkonna isiksus, kes ei mediteeri ilmselt oma või kuningriigi energiate ümber väestamise teemadel. Minia Diana läks igas mõttes käest ära. Lapselapsed ei kuula sõna. Lähevad ameerikatesse kanu kasvatama ja uue ajastu kogukonda looma. Mida sa siin ümber väestad – püsiks surmani eluski.
Sulle, tütar, nimeks Elisabeti pannes, mõtlesin sellele, kuidas me ka oma mitte-aadellikes eludes kellegi teise sisendatud programme ja mustreid uskudes neid veel ja veel kinnistame.
Seisis mehemürakas-vindine sinu ema kõrval, kui see peenraid rohis. Jauras, et lilled ei ole söödavad ja sellist mõttetut tööd tehes küll ellu ei jää. Raha on vaja teenida…
Jõllitas narkolaksu all vennike töötavat naist – endal silmad varre otsas – ja väitis, et naine on ainult raha peal väljas.
Need sisendused kinnistusid viinakuradi ja narkosaatana ruulimise aegadel nii sügavalt, et neid hakati kainenagi uskuma ja kinnistama. Jah, tütar, ma ise ka. Uskusin ja kinnistasin.
Kuulasin tervendajaid ja nõustajaid päris hulk aega ilma, et oleksin aru saanud – olen mitmete põlvkondade ja elude kinnistatud liba-eba-äba-mustrite võrgus. Tundsin küll, et mulle räägitakse õigust. Ent omaks ei võtnud. Pikalt.
Seda nägin kiiremini, kuidas emad ja kool, sõjavägi ja pindmised suhted olid minu elust läbi käinud mehi lammutanud. Tasapisi mõistsin, et tõmbasin vastavalt külgetõmbe seadusele neid maatriksi-orje üha ja üha ligi.
Need nurimustrid võimendati mu elus nii lakke – nagu õigupoolest kogu maailmas – et loll ka aru saaks: sedasi edasi enam ei saa.
Kauem pole võimalik järgida argade meeste vererada – Stalini-Hitleri-Mussolini jäljed ees, järgmised katkised vennikesed verd pritsides järel. Haiged-surmahirmul-meeleheitel mehikesed teevad nii abielus kui riiki juhtides sama.
Nad hävitavad su. Ja tulevad siis suurejooneliselt appi, et kõik näeksid.
Nad ütlevad – vastavalt mastaabile kas naisele või naaberriigile – iga asja peale: aga sina!? Sina oled nats ja lits, sina mind jooma ja vägivaldseks ajasidki.
Elisabet, lausa uskumatult sarnased on oma kodudes laamendavad terroristid ja pekkis poliitikud. Neile tundub ühtviisi, et neil ainsana on õigus – kogu ülejäänud maailm on loll.
Näita äbarikule päris meest – olgu see üleaedne tegudemees või rahvajuht Volodõmõr – ja ta oskab vaid kurjalt armukade olla.
Täna tean – minu kogemused pole eluaegne vangla. Ma saan tänase tarkusega tuleviku huvides ka mineviku ümber väestada. Päriselt ja tõeliselt. Võtan mõne foto või päevikukatke südamesilmade ette – ja mõtestan nähtava-loetava ümber.
Sama pilt. Samad laused. Ja ongi nii – ma näen kõike pärast ümberväestamist täiesti uues mustris. Sellele saab puhta, kõrges sageduses tuleviku rajada.
Naine avas vapralt oma kunagised kaustikud. Ta oli neisse talletanud peenarde kilomeetrid ja kompotiliitrite basseinitäied. Aastast aastasse. Märtri ja orja energias.
Naine luges:
Äratus hiljemalt kell 7
Umbrohutõrje – biopuhastite, kasvulavade äärest, sauna juurest, kämpingute ümbert ja muuli äärest, grillplatsi kiviteelt ja platsilt, flokside ümbert, kiviaia äärest ja paadisadama kalda äärest
Riisumine – kaldaäär, paadisadam – surnud kalad, pilliroog ja vetikad
Väliköögi juures põlemisjäägid kokku, ATVga minema
Tuhk grillidest ja lõkkeplatsilt minema
Puukuurist praht kokku ja lõkkeplatsile
Puukuur korda
Rooside istutamine paati, võõrasemade asemele
Paatide kanistrid täidetud
Paatide lepingud klientide jaoks ette valmistatud
Peenrast tilliputked välja, sügavkülma hakitud
Garaažipõrand tolmuimejaga puhastatud
Lauad-toolid puhtaks ja oma kohtadele õues
Sirelite õisikud lõigatud ja lõkkesse viidud
Külmkapp sulatatud ja puhastatud
Pesu pestud ja kuivatatud – käterätikud kokku pandud
Haagissuvila koristatud, voodiriided vahetatud
Järgmine pesu pestud
Paadikuuri pliit pestud – ka nupud eest ära ja puhtaks
Pesutriikimine – 8 laia lina, 8 kitsast lina – 17 tekikotti 17 padjapüüri
Kastetud
Paadilaenutajad ära saadetud
Kell on 23
Naine mäletas neid hüsteerilise töötamise päevi. Ta sirutus toonase enese poole.
Tundis higi ja kurbuse lõhna. Kallistas tookordset iseennast.
Korraga ta mõistis, mida tema ja suguõed üha ja aina, ikka ja veel teinud on. Mürgiseid mehi üha analüüsides ja tervendades, õigustades ja välja kannatades mürgitame ja lammutame ennast – oi, ta on nii armastamata, ai, ta on nii alandatud ja halvustatud… Oi ja ai tõesti – mida naised sedasi õigustades teevad?
Pistavad lilli kaabakate kannivahesse ja kujutlevad, et see on vaas.
Kadedus, õelus, vastutöötamine, alandamine, psühhoterror, lausa vägivald – üks lill teise järel terroristi peesse – täiuslik vaas tõepoolest?!
Kõik on hästi. Kõik on parimal võimalikul moel.
Pole sinu asi, kuidas kurjam oma buketi otsas istub.
Aitäh, et mind tänaseks minuks tõid, tüdruk!
Praeguse ajastu autodekülluse juures on kummaline meenutada, kui suur ja eriline ese oli õigupoolest ju nii hiljuti auto.
Tänu autole, tütreke, sain käia sinu venna ja õega elamusi kogemas ja ühiseid sündmusi loomas.
Elasime pealtpoolt-vaadatuna rahulikult vanematekodus.
Seespidiselt oli selle rahuga, nagu ta just oli. Minu ema, sinu vanaema, kes ei saanud ei sinust ega su sündimata jäänud õdedest-vendadest teada, oli võimukas. Sama mõttetult võimukas, nagu ta oli mind esimest last aborteerima sundides – mida ma ei teinud – oli ta ka aastaid hiljem. Tühi kiun ja viljatu sõim.
Ehkki meil lastega olid mitte-millegi-pärast pidevad tülid ja nägelemised vanematekodus, mille ehitamisse nii palju panustati, et nüüd keegi seal õnnelik ei oleks – me saime hakkama.
Mõtlesin toona oma vanemaid jälgides sama, mida hiljem oma teismeliste ning seejärel täiskasvanud laste käitumist põdedes: me oleme vahetuses.
Ta ei saa olla minu ema.
See pole minu laps.
Aga mis siis, kui naistekliinikutes kõrvuti rulluvatel konveieritel tekkis segadus?
Abordiloodete juurest eemaldunud hinged otsisid kohta, kuhu minna – ja seestusid sündivatesse lastesse – on ju selline teooria. Mitte lausa saatan, aga täiesti võõrast hingeparvest tulnukas võis sünnitusmajas toimuvas hingede trügimises valesti sattuda. Tugevam jääb ellu…
Tugevam ruulib nii kehastunu kui kehatuna.
Mu õde oli oma pojaga kodune. Eks tema koges pidevamalt ja valusamalt, kuidas ei pea ega tohi maju ehitada. Annad hinge ja elu ehitusse – ja siis on kõigil seal majas halb, sest ehitaja ei andnud hinge kodule, vaid hirmudele ja neist toituvale mustale hundile.
Mina käisin tööl, tütreke lasteaias ja pojakene koolis. Nii palju kui vähegi sain, võimaldasin sinu vennale ja õele huviringe ning koolivaheaegadeks laagreid.
Pojale ostsin jalgratta – mäletan seda hetke eredalt – ta oli õnnelik.
Sama eredalt mäletan päeva, mil tulin töölt koju ja mu kodune õde oli leidnud Night Chatist – see oli tollane tutvumissaade teleris – kuulutuse, kus metsamehed otsisid kaaslasi.
Olin tööst väsinud, kui õde seda kuulutust näitas, ei jaksanud ma rohkem süveneda kui et metsamehed on arvatavasti ausad ja arukad.
Õde nõudis, et mina helistaksin, kuna minul jookseb jutt paremini kui temal. Helistasin.
Nii meie tutvus mu elu järgmise 20 aasta kaaslasega algaski.
Esmalt rääkisime temaga enam kui kuu aega vaid telefonis. Sobis. Huvitas. Peibutas. Kohtumise leppisime kokku Tartus Siiriuse putka juures. Ei mingit tähetarkust ega esoteerikat – hamburgerid!
Ma töötasin muide mõnda aega ka ise selles „galaktikas“. Olin sinu õe isaga abielus ning rügasin kahel kohal – hommikul kella kuueks läksin lihakombinaati ning sealt kella kolmeks Siiriuse kioski, kus olin tööl poole ööni.
Raha oli vaja rohkem kui uneaega.
Kui ma täna oma värisevaid käsi silmitsen, tean – närvid hakkasid läbi minema just neil alamagamise aegadel.
Olin neil aegadel alaliselt nii väsinud, et võinuksin jala pealt uinuda.
Mu eluloolise Siiriuse juurde me õega need metsamehed kohtama kutsusimegi.
Täna nimetatakse selliseid trehvamisi pimekohtinguteks.
Meie metsamehed olid nutikad tõesti – nad helistasid juba putka juures kohal olles meile selleks, et eemalt üle vaadata, millised me oleme.
Meie õega olime samuti nutikad maatüdrukud. Nägin, millisest autost helsitati, tegin autoukse lahti – ja seal lamaskleski telefoniga mees. Naljakas, eks?
Teine mees saabus teise autoga, kobisime tema, lühikest kasvu naerusuu autosse ja sõitsime neljakesi kesklinna Statoili.
Nimetasime õega nood kaks meest otsekohe multifilmi järgi Oh ja Ah matkal.
Pikem aina ohkis, lühem oli rõõmus ah-vend. No täiesti multifilmitegelased.
Kui Kannu kõrtsi sööma suundusime, istus lühem – Ah noh – minu kõrvale. Tõusin väikeseks veetlevaks peibutusmänguks lauast ja istusin teise lauda ümber. Ah potsas joonelt mu kõrvale.
Niimoodi oligi mu saatus paarikümneks aastaks otsustatud…
Küsisime, kas nad on vallalised. Puhta vabad mehed, öeldi meile. Uskusime.
Naersime ja lõbutsesime ning sobisime Ohhi ja Ahhiga sedavõrd, et meestel tekkis mõte minna Siimustisse peole.
Me kumbki õega ei teadnud, kuskohas see on, kelle juures pidutsetakse, mismoodi tagasi saab…
Me mõlemad õega olime ilma igasuguse vahelduse ja meelelahutuseta kodus kükitanud ja-või tööd rüganud. Meid ei huvitanud, kas või kes või mis Homenja kontsert seal kusagil parasjagu on. Peaasi, et on midagi muud kui vanematekodu vaenulik ving.
Ah, kui hästimeil Ah-mehega tantsimine klappis! Ma polnud kunagi varem niimoodi valssi tantsinud, et varbad olid puha terved ja kingad puhtad.
Nii palju rahulolu oli mu hinges…
Edasi suundusime korterisse Puurmanis ja lõpetasime ümbermaailmareisi Siiruse juurest Ah-mehe magamistoas.
Köögis oli ta osav, magamistoa poole loogeldes veenev…
Aga magamistoas oli titevoodi.
Ah pidi ju vallaline olema?!?!
Ah, ma viskan selle aknast välja, kui tahan, pakkus ta.
Mina mõtlesin sellele, et minu abikaasa hakkas täpselt sama moodi minu kõrvalt naistes käima – ja kinnitas kindlasti ka oma sõbrannadele, et on vaba. Või kohe saab. Viskab ja korraldab…
Minu mälestustevood, mida alles praegu suudan päriselt puhastada ja selgeks tuunida, jäid toona servi seisma, sest mina, noor ja terve naine, olin nii kaua kallistamata olnud.
Otsustasin, et see üks kord las olla. Too lühike Ah polnud tegelikult üldse minu maitse.
Hommikul ärgates nägin esimese asjana titevoodit. Oli vastik ja piinlik ja… ilus.
Veider jah – jupats oli enne mind tõusnud, koristanud, hommikusöögi valmistanud.
Sooh… Mu eks ei saanud külmkapist vorstigi kätte, et võileiba teha. Ootas kohvi – soovitavalt voodisse – ja nüüd siis nii…
Olin mahedalt üllatunud.
Seda, et me sattusime just praegu lõksu, saame teatavasti siin ilmas teada alati hiljem. Hilja.
Siiski mitte lootusetult hilja – ühel hetkel oleme valmis need lõksud küpse rahuga üle vaatama. Tänades ja naeratades, tütrekene…
„Kas te teenindate mehi ka?“
Mida?
„Selles mõttes, et kas te jõustate üksnes naisi – või ka mehi?“
Misssasssja?!?
„Vabandust, mis meelel, see keelel – n-n-nõustate. Kas teie, kogemusnõustaja, nõustate mehi ka,“ kobas keegi madala murduva häälega isane inimene telefonis. „Mul on mast nii maas, et vajan jõustamist jaa.“
Ikka saab, kohmas Naine vastumeelselt. Mees. Maas mastiga. Kindlasti tahab tasuta.
„Öelge palun oma konto number, teen teile kohe ettemaksu,“ kostis telefonis.
Ai, valus. Nii piinlik on kedagi ennatlikult tasuta-tahtjaks eelarvata.
Süütundest tahtnuks kohe nüüd just vot tasuta jõustada.
Naine ütles kontonumbri, küsis, kas mast-maas-mees tahab arvet ka – ja kuulas.
„Tütar tuli mu ellu ilmselgelt liiga vara – olin ise alles poisike – paar pügalat üle 20. Ütlesin naisele, et mõistlik oleks aborti teha. Ei käskinud. Arutlesin. Ja rõõmustasin pööraselt, kui sündis ilus habras tasane ja kuidagi eriliselt kannatlik tütreke.
Ta oli üsna palju vanavanemate hooleks – mis nii minu kui tema ema arvates oli talle õnneks. Mu vanemad on pedagoogid. Oskajad. Head inimesed.
Me, noored vanemad, töötasime mõlemad sajal kohal, et kodu rajada ja… üldse, nagu need asjad ikka on käinud. Homme oleme varustatud ja pühendume lastele, teate küll.
Naine – nüüd juba ammu tegelikult eks-abikaasa – ja tänu sellele hea sõber – on artist. Lavainimene. Meie põlvkonna mõistes superstaar. Nagu ta ise ütleb – midagi muud ta teha ei oskagi. Nii vist ongi.
Nägin juba üsna väikese tütre pilgus hämmastavat võõrastust ja… valus väljenduda… vihkavat kadedust ema suhtes. Teismeeas, kui plika kippus vägisi raisku, paisus see alfaemaste positsioonisõjaks. Ema kanaliseeris oma alfa-väe tütre päästmisele – teine kool, kasvõi vägisi arendavad hobid-värgid. Ajas öösiti mööda linna tütart taga – ükskord lausa öösärgis – aga näe, ära tõi – ja lõppeks kasvas tubli ja hakkamasaav inimene.
Aga etteheited aina käärisid ja kasvasid.
Selgub nüüd. Salajane laviin tema kõrvade vahel tekitas peavalud ja paanika.
Mu klassiõde on psühholoog. Ta märkas juba algklasside ajal – ja kinnitas kahtlust teismeeas – meie tütrel kerge spektri eripära. A… noh… burger… Ah, mis iganes.“
Asperger.
„Kuna see spektri erilisus pole haigus ega diagnoos, arvestasime, et umbes kolmekuulise sinusoidina oleme head ja halvad ning sõda meie kullakese ilusate kõrvade vahel aina käib ja käib ja…
Nüüd siis jälle.
Tulistas siin just meie pihta pideme tühjaks. Saavutas paradoksaalse tulemuse seejuures. Ületasime tema emaga taas lahtiühendamise kokkulahutamise. Valu ühendab. Küsisime seda värki seedides: kuidas ometi meie lapsele on meelde jäänud ainult halb, eraldatus, meie pahed ja nõrkused. Kuhu on jäänud reisid ja seiklused, kodurajamised ja pühendumised…
Naine püüdis tütart mööda kontserte-etendusi tassida – see õnnestus palju harvem kui ta soovis – aga ikkagi. Mina võtsin temaga ekstra seiklusi ette… Tulemuseks tagajärg ja aastaid hapnevad etteheited.
Avastasime eksiga, et meie mitmekümneaastane tütar kõneleks otsekui kelledestki teistest. Mingid võõrad koletised ja tundmatud tondilossid. Appikene tõesti noh!
Ja nüüd ma küsin teilt, kogemusnõustaja, kuidas me kõike nii vastandlikult näeme ja mäletame?
Ma tegin töötule väimehele korduvalt oma ettevõtte juurde filiaali, tekitasin töökoha. Kinkisin neile kodu ja autod, materjalid ja möllud. Mispeale olen ikka võlgu ja süüdi.
Nojaa – on tõesti mu naine… endine, jajah – artist, mitte pannkoogiemme. Ja siis?
Süüdistame surnuks ja viskame teadlikult katki taotud romu ära või?
Mina sellel romurallil ei osale, tänan pakkumast!
Maailm on nii hämmastavalt sarnaseid lugusid täis. Poolast Hiinani. Argentiinast Siberini. Samasamasama jama.
Mees telefonis kõneles Naisele, et aastaid ühe šamaani juurest teise tervendaja juurde kulgenud naine – oma ametis edukas pereema ju ise ja puha… – oli jõudnud üldtunnustatud koolkonna juurde. Maksis seniste triitmentide krooniks selle nlp või wtf eest muinasjutulise summa – ning ostis lisaks mingitele homo-preparaatidele nii emale kui isale värsked sildid külge ja käsu otsekohe muutuda või muidu, jalaga näkku ja makku.
Homöopaatia, parandas Naine.
Ja selgitas oimetuks-süüdistatud telefoni-mehele, et ükski nlp ega holistika ei saa parata, mida keegi just kuuleb ja kuidas tõlgendab. Kui ankurdab senised sildid ja silmaklapid, siis… see lihtsalt on nii. Mitte keegi meist – ei tervendaja ega nõustaja, lapsevanem ega jõustaja – ei saa muuta ega muutuma sundida mitte kedagi teist kui iseennast.
Naine küsis kimbatuses mehelt, kellele ei-tea-miks-küll ei meeldinud hoorjäägri-joodiku-külmiku-põgeneja sildid, kas too ise tunneb tungi ilma ennast vägistamata oma mustreid muuta.
„Jah. Ma tahan oma naist tagasi,“ pahvatas mees telefonis. „Mitte keegi pole tema latini küündinud. Panevad sirge seljaga sealt alt läbi ega adu isegi, et kusagil pea kohal on latt olemas.
Omaksed on tema lennukaart kadestades oodanud, millal ta väsib ja murdub – ja siis isuka-kahjurõõmsa-julma kanakarja kambaka korraldanud. Juba aastakümneid. Jammi!
See naine tõuseb alati fööniksina tulest – läbi vähi ja pandeemia, pankrottide ja lokdaunide – taas ja taas tõstab tiivad. Ma armastan teda. Ma tahan teda enda kõrvale.“
Naine uuris ettevaatlikult, ega klient-kärehäälne sel moel sõprust eks-kaasaga tuksi ei keera. Äkki on, nagu on, just hea.
„Ma olen üksi.
Teda ei kaitse ei muusikakriitikute ega laste rämedate rünnete eest miski ega keski.
Nad keegi ei teagi ju, kes mu naine on.
Mina tean.“
Naine palus teadjamehel öelda: MINA OLEN.
Mina olen.
Noh?
No voh.
Olemas. Omamata. Armastades ankurdamata.
Vaba MINA OLEN on läbipaistev, seega haavamatu – sildid pudenevad tegelikkuse kristalselt pinnalt maha.
Mees nuuskas vargsi.
Nohu. Kõik pseudo ja para ongi nohuvabohu – jebundar-hujander, mitte tegelik Elu.
Me saame haiget jaa – aga põleme selles valus järgmisele tasemele. Just praegu. Tajute?
Jaa! Päriselt ka – väga miljon korda jaa!!! Ma ei tea, kuidas te selle saavutasite – aga ma olen praegu just armunud. Iseendasse.
Naine naeris vastuseks: olin peegel teie ees – kogu raha eest. Võtke HEAKS.
Naine astus rõdule.
Vaatamata linlikule valgusmürale nägi ta siiski tähistaevas arvukate täpikeste siblimist.
Tihe liiklus.
Kahjuks või õnneks mitte UFO-d, vaid tehiskaaslased. Taevas täis Starlinki satelliite. Naine mõtiskles: on need siis nüüd sõbrad või vaenlased? Torgivad orbiidile lennates atmosfääri auklikuks, aga vaatamata justkui-abile Ukraina sõda lõpetatud ei saa. Lubavad kvanthüpet ja internetti kõigile – ent tuumapommi hirmu leevendatud ei saa.
Marsile loodav eliitinimeste koloonia ning tühjaks tõmmatud räpasele napilt elukõlblikule jäänud orjad. Omavahel purelemas.
Õhtuti väsinuna oli Naine tänulik, et ei pidanud enam peale iseenese mitte kellegi elu ja tervise pärast muretsema.
Pool planeeti putleri hirmu all, teine pool tegelikult teadmata kavatsustega Muski oma…
Naine võttis ette teksti, mille Kirjanik talle saatis.
Kes meist ei tahaks, et meie lapsuke oleks maailma kõige andekam, ilusam, vägevam… ka siis, kui ta jääb sündimata. Siis eriti on võimalik kujutleda, et ta olnuks nagu Elon Reeve.
Aborteeriti tüdruk? Ilona Universumi-omanik jäi sündimata. Seekord.
28.juunil 1971 sündis Lõuna-Aafrikas Pretorias Elon Reeve Musk. Ta teadis lapsena oma päritolu Andromedalt ning ülesannet saada leiutajaks, inseneriks, ettevõtjaks ja investeerijaks tehnoloogiasse, mis pidurdab planeedi Maa ammendumist. Ta on täna maailma rikkaim mees, kes panustab paralleelselt nii kliima soojenemise peatamisse, Ukraina abistamisse kui inimkonna kolimisse Marsile.
Üldmõistetavaimad on mõtlevale tarbijale päikesepaneelid, väikemajad, elektriautod, mobiiltelefonid, robotid ning pankadest üle lendav internetipangandus ja krüptoraha.
Kõik oma hiilgavaimad saavutused sooritas Musk kas viimset või ainsat võimalust kasutades vahetult enne pankrotti ning maailmas esimest korda. Aus, läbipaistev, kogu ärkvel-aja töötav ning tõenäoliselt uneajal Andromedal ennast ja infot kogumas käiv geenius on iga oma ettevõtmise puhul aegsasti avastanud: ise tegemine on alati soodsam, kindlam ja konfliktivabam kui teistelt ostmine, rentimine või koostöö.
Tesla Motors ja SpaceX püüavad nii Maad päästa kui Marssi asutada – SolarCity idee sai fenomenaalne mees hipsterite vikerkaare-traibide igaaastaselt festivalilt Burning Man aastal 2004. Mida sina sel aastal tegid?
Tesla-mehe varandus maailma liidrina on täna 191 miljardit dollarit.
Eloni emapoolsed esivanemad on Šveitsi sakslased, kes rändasid Ameerika iseseisvussõja ajal New Yorki ning said Kesk-Lääne preerias farmeriteks. Vanaisa korraldas Kanadasse kolides esimesed rodeod, tegutses kiropraktikuna ja abiellus tantsuõpetajaga, kellega koos nad kirjutasid raamatu „Kaastunne vaesele eralennuki piloodile“.
Vanavanemate geneetilise riskijulgusega ühendus emapoolne kõrge intellekt. Eloni isa Errol, elektromehaanikainsener, oli juba edukas ettevõtja ning tema kaasa Maye on tänini toitumisspetsialist ja modell.
Vanemad kirjeldavad väikese poja kommet nii pikaks ajaks transsi, meelerännakule minna, et pöörduti kõrva- ja närviarstide poole. Lisaks meisterlikule keskendumisele oli ta võimeline kuueaastasena jalgsi 20 kilomeetrit sünnipäevale kõndima ning oksteta puu otsa ronima – teda jäeti pedagoogilistel kaalutlustel koju, puu otsast alla ei tulnud ta enne, kui lubati igasugune alandav karistamine lõpetada.
Kooli noorim ja väikseima kasvuga poiss kippus kõiki parandama ja õpetama ning pälvis sellega koolikiusamise. Seltsiks olid talle Tolkieni „Sõrmuste isand“ Asimovi „Asum“ ja edasi juba Encyclopedia Britannica ja Galaktika reisijuht.
Kõrvalepandud taskuraha eest ostis kümneaastane Elon esimese koduarvuti, paar õpikut ning õppis iseseisvalt programmeerima. Esimese ärina müüs 12-aastane poiss 500 dollari eest omaloodud tarkvara. Teenistuse eest ostis ta arvutimänge ja rollimängu Dungeons&Dragons mooduleid.
15-aastasena kasvas ta eksistentsiaalsest kriisist välja religiooni ja filosoofia, Nietzsche ja Schopenhaueri teoste abil. Ta otsustas, et inimeseks sündinuna on ainuke arukas tegu püüdlemine kollektiivse valgustatuse poole. Koolikaaslastele jäi ta meelde vaikse veidrikuna, kes tõi kaasa mudelrakette ning rääkis päikeseenergia poolt, fossiilkütuste kasutamise vastu.
Kanadasse läks ta 17-aastasena nii selleks, et apartheidi režiimi teenivast sõjaväest hoiduda kui USA ülikooli pääsemiseks. Esmalt tegi ta juhutöid: kasvatas sugulaste juures köögivilju, tühjendas viljamahuteid, puhastas saeveski boileriruumi. Kui ta Queensi ülikooli astus, järgnesid talle ema, õde Tosca ja vend Kimbal Kanadasse.
Vennaga koostatud nimekirja järgi mõjukate isiksustega kohtumiste tulemusel sai noormees suvepraktikale panka. Oma esimeseks naiseks sai ta kaastudeng Justine’i.
Tänu stipendiumile ühendriikidesse Pennsylvania ülikooli asudes omandas ta nii majanduse kui füüsika eriala, töötades samas nii palgatöölise kui alustava ärimehena.
Koos sõbra Adeo Ressiga üürisid noorhärrad korporatsiooni maja nii elamiseks kui ööklubi pidamiseks. Ema Maye oli uksehoidja ja rahakorjaja. Teenistus kulus õpinguteks ning ka sõna otseses mõttes ööklubis elades oli Elon alati kaine. Küll aga tuli teda ohjeldada videomängude mitmepäevaste maratonide pidamisel.
Üks tema ülikooliaegne töö oli päikeseenergia teemaline äriplaan, teine elektroonilisest skäneerimisest a la Google Books ning kolmas oli superkondensaatoritest.
Ehkki Musk töötas Silicon Valleys kahes idufirmas – üks uuris elektri- ja hübriidautode jõuallikaid, teine tegeles videomängude loomisega – otsustas ta edasise elu pühendada kogu inimkonna hüvanguks. Märksõna valikute tegemisel oli internet.
Koos vennaga automatkal Californiast Illinoisi mõeldi välja arstide infovahetuse reaalajas veebivõrgustik. Järgmiseks tuldi ettevõtete veebikataloogi ideele. Selle nimeks sai Global Link Information Network.
Palo Alto tillukeses stuudiokorteris kirjutas Elon tarkvara, Kimbal käis ukselt uksele müümas. Isa Erroli antud stardiraha ja ülima vähenõudlikkuse abiga õnnestus esimesed müügimehed palgata. Elon magas oma töölaua all kotttoolil. Vendadevahelistele pidevatele nääklustele lahendusena võeti Zip2-sse kolmas osanik Greg Kouri. Aasta hiljem investeeris riskikapitali ettevõte neisse kolm miljonit. Ehkki ambitsioonikale Elonile ei meeldinud olla kõigest tehnoloogiajuht, hakkasid nende teenuseid kasutama New York Timesi ja Pulitzer Publishingiga eesotsas mitmed meediaettevõtted. Tänu sellele saadi mehine lisarahastus, ent jäädi toimetuste varju ning teised ettevõtete-kinnisvara-automüügi kaardistajad eesotsas Microsoftiga astusid ohtlikult kandadele. Müües Zip2 arvutitetootjale said vennad Muskid multimiljonärideks. Elon oli siis oma 22 miljoniga alles 28aastane.
Praktika pangas, kus ei võetud kuulda ühtki Muski arukat ideed – näiteks arengumaade võlakirjade emiteerimine – jõudis mees veendumusele, et panganduses on palju raha ja veel rohkem ebaefektiivsust. Pankurid olid matkijad, mitte algatajad.
Ta ise algatas esimese pangandust ja internetti ühendava X.com-i, kuhu investeeris enamuse Zip2 müügiga teenitust.
Kirgliku jutuvestjana õnnestus tal online-pangandusse parimad tarkvarainsenerid tuua ning vaevalise alguse järel käivitudes oli Elonil paari kuuga 200 tuhat klienti. Järgmiseks tekitati võimalus infrapunaliidesega ülekandeid teha ning sellest kasvas välja PayPal.
Abiellumise puhul mesinädalatele Austraaliasse lendamine võimaldas konkurentidel ta üle lasta. PayPali investoriks ja nõustajaks jäi ta ikka. Kui eBay aastal 2002 firma ostis, teenis Musk ligi 200 miljonit dollarit, mille ta investeeris SpaceX-i loomisse.
Elon ja Justine Musk kolisid Los Angelesse kui USA lennunduse- ja kosmosetööstuse keskusse, kus lapsest saadik kosmoselendudest unistanud Andromeda-mees sai end ümbritseda parimate spetsialistidega.
Ta investeeris hiirtega tehtud uuringutesse elu loomisel planeedile Marss. Koos filmirežissöör Cameroniga hakkas ta ülemaailmseid konverentse korraldama ning kujundas Marsi oaasi plaani. Robotkasvuhoone võimekus Marsil hapnikku toota on täna laienenud temperatuuri ja pinnase teemade uurimise ja lahendamiseni.
Boeingu Delta raketi teenust pidas ta kalliks ning läks Venemaale odavamate Dnepr-versioonidega tutvuma. Ühtlasi tutvus ta postsovetliku seadusetuse ja sõnapidamatusega. Pidevalt purjus venelased küsisid esmalt kolme raketi eest kokku, siis aga vaid ühe raketi eest 21 miljonit dollarit. Toonased kogemused on ilmne põhjus, miks Musk täna venelastele vastandudes Ukrainat aitab.
PayPali müügiraha eest rajatud SpaceX tehas on nüüd 20 aastat tegutsenud ja on algusest saadik olnud äärmiselt puhas ja valge, tootmine ja teadlased omavahel ühenduses. Nii saab võimalikult paljud detailid ise toota. Samuti on osavalt kasutatud autopesulate ventiile ja põllumajandusmasinate kütusepaake. Oma bürokraatiavabasse tööstusse toob Musk parimaid tegijaid otse ülikoolidest.
Esimesed lennud kujunesid kulukateks katastroofideks – küll mõranes kütusetoru liitmik soolases mereõhus, küll hakkas kütus paagis loksuma… Salaja, ent sügavalt masendatud Muskil oli raha veel vaid ühe lennu jaoks. See õnnestus.
Selleks ajaks oli nii SpaceX kui Tesla Motors rahata ning mõlemad pääsesid pankrotist tänu NASA-ga sõlmitud lepingule. Järgmisel, 2009. aastal viis rakett Falcon orbiidile esimese satelliidi.
Aastal 2014 esitleti inimeste transpordiks mõeldud kosmoselaevad Dragon, paari aasta pärast korduvkasutatavat kanderaketti ning praegu on käsil tuhandete inimeste Marsile saatmiseks hinna madalamale toomine. Nii luuakse inimkonna koloonia.
Tesla Motors tootis elektrilisi sportautosid esmalt ainult jõukatele keskkonnateadlikele tarbijatele. Liitiumakude kasutamise ideest vaimustunud Musk investeeris Teslasse esmalt 6,5 miljonit ning sai ülesandeks hakata Roadstereid, prototüüp-elektriautosid välja töötama. Üks kord saadud võimalus tuli tormijooksuga ära kasutada – ja seda ka tehti. Roadsteri tellisid endale ka Google’i asutajad. Teel autode odavamaks muutmisel on Hiina ja Tai, Inglismaa ja Jaapaniga semmimise asemel osutunud soodsaimaks ise tootmine.
Analoogselt Kremli koletisega koges Musk, kuidas liiga vähe argipäevaga kursis olevat liidrit tüssatakse ning 85 tuhande asemel maksab üks auto reaalselt 200 tuhat. Seega on ta ise pidevalt tootmise juures kõigis oma ettevõtetes.
See on aidanud üle olla meedia rünnakutest nii Tesla, SpaceX kui abielulahutuste teemal. Kusjuures Tesla pääses jõululaupäeval 2008 tänu Muski meeleheitlikult hulljulgele tehingule NASAga paaritunnise edumaaga pankrotist.
Nüüd on Tesla suurim võlausaldaja USA energeetikaministeerium, koostööd tehakse Daimleri, Mercedese ja Toyotaga – ühisettevõttel on muide nummi nimi:
New United Motor Manufacturing Inc – ongi NUMMI.
Esimesest elektriautode laadimisvõrgustiku ehitamisest on möödas 20 aastat ning toona peaaegu Google’ile müümisel olnud ettevõte iga sekundiga edukam.
SolarCity on päikeseenergiastüsteemide kontseptsioon ja tarnimine, mille missioon on kliimasoojenemise vastu võitlemine. Sellele ideele tuli Elon festivalil Burning Man.
Musk Foundationi heategevus on suunatud teadusharidusele, lastehaiguste ravile ja taastuvenergiale. Eraldi programm on katastroofipiirkondade hädavajaduse katteks solar-süsteemide annetamine.
Heategevuse on Musk võtnud moraalseks kohustuseks – nagu ka Nikola Tesla laboratooriumist teadusmuuseumi ehitamise. Temalt toetusi saanute nimekiri on tapeedirulli pikkune. Mitte sentigi ei saa ainuski ettevõte, mis keskkonda reostab ja kuritarvitab. Ühtlasi survestab ta süsihappegaasi tootjaid veel enam maksustama.
Läbi Zip2 ja PayPali rikastunud ning SpaceX-i, Teslasse ja SolarCitysse investeerinud Musk ütleb, et ministeeriumid ja NASA pole teda aidanud mitte välja, vaid sisse.
Abiellu sisse on Musk astunud kolm korda – neist kaks ühe ja sama naise Talulah’ga.
Esimese naisega on tal kuus poega – esimene lahkus varakult, teised olid kaksikud ning seejärel sündisid kolmikud.
Õde Tosca Musk asutas ettevõtte Musk Entertainment ja on produtseerinud mitu filmi. Elon ise on koos oma tehnika ja tehastega osalenud filmis „Raudmees 2“, „Täname suitsetamast!“ James Bond „Spioon, kes mind armastas“.
Tunnustusi ja tiitleid on Muskil Wikipedia kahe lehekülje jagu.
2022. aastal ostis planeedi varakaim mees sõnavabaduse kaitsmiseks Twitteri.
Tema tsitaate:
„Meil on lennukid, rongid, autod ja laevad. Mis siis, kui leidub viies moodus?“
„Varem või hiljem peame elu oma väikeselt siniselt mullapallilt kaugemale laiendama – või välja surema.“
„Tahaksin surra Marsil – ent mitte kokkupõrkel selle pinnaga.“
„Peame selgeks saama, kuis saada asju, mida armastame, ilma planeeti hävitamata.“
Elon Musk elab igal sekundil, tema elu on sihipärane tegevus ja kirglik pühendumine – seega ei ole ta töönarkomaan, vaid Jumala tööriist ja tahte täideviija.
Ta on kogu planeedi tõhusaim ja teadlikem Ukraina kaitsja massimõrva päevil.
Elon Musk teeb oma ideede ja leiutistega, rajamiste ja investeeringutega täpselt sama, mida meie, ainult et suurelt ja pidevalt ega loobu ka sekund enne pankrotti.
Ta on aina Fööniksina tuhast tõusnud ning kõiges, mida loob, on kogu hinge ja teadlikkusega sees, mitte kusagil kõrval.
Elon Musk tõestab ka just praegu, et kõik on võimalik ja imed sünnivad.
Elu võimalikkust teistel planeetidel, galaktikates ja kehastumistevahelisel ajal pole isegi tõestada vaja: kirp ju ei püüa tõestada, et teised kirbud ja koer on olemas.
Naine otsustas, et tahab usaldavalt ja heauskselt suhtuda. Vandenõuteooriad… Las olla. Siin ja praegu, aga see-eest alatiseks otsustas Naine lõpetada kahtlustamise ja igaks juhuks kartmise.
Sama soovitas ka enda poole pöördunud Vanaemale.
„Ütle, kes meil on veel, kelle poole pöörduda? Peale tasulise psühholoogi, kes kuulub meie oma kogukonda, teab nagunii, mis olukord on mul, üldsuse jaoks nii tublil ja hakkajal inimesel.
Kuidas ma tunnistan, et mul on vanaemana nüüd asjad kirjeldamatult pahasti ja ma ei saa ise oma valuga hakkama.
Kirjandusest ei tasu tänasel päeval midagi rääkida ega loota. Pamela vanaemade lood olid ainult küüditamise heietused. Leidsin ühe vanaemade käsiraamatu – aga see on Ameerika oma ja mina absoluutselt ei kannata ameerika elustiili ja nende tarbimisühiskonda, mis viibki maailma hukatusse. Milles siis probleem ja miks ma noorte eluga rahul ei ole?
Kõik taandub lõppkokkuvõttes sellele, et tänapäeval ei tohi nooremale generatsioonile ju midagi öelda! Ei soovituslikku, õpetlikku ega oma kogemust jagavat – arvamusest kõnelemata. Huvitav, kuidas siis inimkond üldse siiani vastu on pidanud?
Mina ei olnud sugugi vastu, kui mu ainus poeg pruudi leidis. Vastupidi – õnnelik olin, sest noorik oli ilus, haritud, mida veel tahta. Ometi nägin kehakeelest ja nende omavahelisest suhtlusest, et suhe ei toimi. Väliselt oli kõik kena – noored ostsid korteri, said lapse – kõik nii, nagu peab… Kuni noorik hakkas domineerima.
Mu pojal polnud ühises elus õige pea enam üldse sõnaõigust
Poiss töötab pere vajaduste rahuldamiseks kahel kohal. Kui ta oimetuna koju jõuab, pole süüa tehtud, hoopis naine on väsinud – ning jätab mehe last hoidma. Tal, kodus olemisest kurnatul, vaja trenni minna ja oma aeg saada. Õhtul kl 20. Minu poeg väsimusest kokku kukkumas ja söömata.
Minu süda ütles, et minu pojale tehakse liiga. Korter sisustati nooriku maitse järgi, kõik poja poolt soovitu visati välja või müüdi maha, kaasaarvatud maalid.
Aasta pärast nägi minu poeg välja nagu iseenese vari – nägu kui kitsejälg, silmad aukus ja silmaalused mustad. Emale oli ammu selge, et miski on mäda.
Ja palutigi minu poisil välja kolida, sest tal oli väidetavalt tekkinud liiga soe suhe kolleegiga. Õnneks ema juurde saab laps alati oma tuppa tagasi kolida…
Paariaastane laps on nüüd solgutada ühe vanema juurest teise juurde ja on kogu aeg haige. Loomulikult süüdistavad kõik nüüd lapsukese mitmetes tõbedes usinasti üksteist. Kusjuures teine vanaema nõudis selle lapse „tekkides“, et tütar teeks aborti.
Kuidagi on sedasi juhtunud – loomulikult ma tean külgetõmbeseaduse teooriat – ju vist sellekohaselt nii ongi – aga minu ümber on üha enam vanaemasid, kes on oma laste valikute, abielude, raseduste, lapselaste ja kõige oma lastega kaasneva üle südamest õnnetud. Ühe minia elab nüüd koos lapselastega kellegi uue, kriminaaliga. Teise lapselapsed viidi kuhugi Aafrikasse – võibolla kunagi näeb neid veel. Kolmas tegi oma väimehe vägivaldsuse tõttu just lastekaitsele avalduse, aga sealt teatati, et praegustel aegadel võib selle paberi menetlemine lausa aasta aega võtta.
Me kõik teame vanaemade kuldreeglit. Seda õpetas maailmale isegi Marlene Dietrich – vanaema kohustus on aidata, kui palutakse, mitte sekkuda, kui ei paluta ning mitte hulluks minna, kui sind ei vajata. Ma tean, et poegade emadele öeldakse: vaata peeglisse, kui millegagi nüüd oma poja elus rahul ei ole, siis põhjus on seal, peeglis.
Iseasi, kui paljud vanaemad tegelikult suudavad mitte sekkuda. Tõsi, sõdade ajal lennutatakse lapsed ja pered laiali, nii et vanaemade hingeelule ei mõtle keegi. Väga hästi läheb, kui vanaema juures on see tagala, kuhu linnadest tulla ja varjuda.
Ka mina ise kasvasin ilma kumbagi vanaemata – ajad olid sellised. Sõjad ja režiimid trööbeldasid inimesed varakult vanaks ja surnuks.
Vabandage väga, aga mina ei ole ju surnud. Ausõna, mul ei ole igav ka, nii et pole mõtet väita: selge, pole oma elu, mine ja reisi, leia uus noorus koos kõige selle juurde kuuluvaga, unusta täiskasvanud lapsed ja nende elud.
Ma ei saa. Ja ma pole ainus vanaema, kes ei suuda vanaema rollist taanduda.
Kuidagi on kujunenud nii, et 60aastaste naiste põlvkonda justkui tohivadki kõik tuuseldada ja solgutada. Meie vanemad tohtisid meile kõike öelda. Meie lapsed tohivad meile kõike öelda. Miniad ammugi.
Saan nii oma lastelt kui nende kaasadelt rämedaid sõnumeid, kus antakse vägagi sirgelt teada, et tänapäeval käib elu teistmoodi.
Ma ei taha oma sõbratare oma kurbusega koormata. Otsin sellest saadik, kui poja elu koost lagunes ja aimasin, et poja laps libiseb mul käest, kirjandust. Vanaemadele. Tugigruppi palun! Ei ole.
Kas tõesti arvatakse, et vanaemad ei ela südames midagi üle ja neil on moodsalt ükskõik? Ma saan ennast veel kuidagi veendud, et noortel võib olla kui tahes palju uusi paarilisi ja põrumisi – pole minu asi. Aga laps!
Lõpeks kuulasid mind ära Kati M. ja Ulvi S. Kogenud, soojad ja empaatilised naised.
Nõustajaid ega rühmi, kirjandust ega üldse mitte midagi arvestatavat vanaemadele ei ole. Olen rääkinud justkui ametilt selle ala inimestega, hingehoidjatega… Sina pead neid kõiki lihtsalt armastama ja neil olla laskma. Eks ole. Nii nunnu. Ja edasi?
Internet kubiseb nõuannetest, kuidas tüütu ämmaga hakkama saada. Te ei teadnudki, kuidas asjad tegelikult on? Jõuluks külla kutsutakse ämm ainult kingituste pärast ju…
Naine vaatas peeglisse. Nagu talle kirjutanud vanaema kirjas seisis. Ja naeratas.
Ka tema oli vanaema, kellel oli olnud võimalus valida, uuesti valida, veel kord valida. Ka tema lapsed olid ilmapidi laiali – pärast kolme aastat tööd iseendaga ning wwIII taustal oli Naine selle eest tänulik ja õnnelik.
Ta oli oma eelmise, ligi 20aastase eluperioodi lõpus olnud lühidalt öeldes paks ja pidevalt purjus. Ta ei saanud hommikul oma tõhusat ahtrit voodist välja ilma, et voodijala tagant käivitavat tšumakat ei õngitsenud. Toimis ja toimetas, lõunaks luuk kinni, õhtupoolikul jälle meri põlvini – ja järgmisel hommikul otsast peale.
Tubli topsitädi.
Talle oli ses pikas tsüklis lihtne öelda lõuad-pidada-ja-edasi-teenida. Mida sa, joodikurämps, ikka vaidled. Ka teades, et teda sedavõrd sügavale tõmmanud mees oligi kõik teed tema ees sulgenud, polnud ta samasse keskkonda jäädes suutnud ei kaineks saada ega tiibu tõsta.
Enese andmine võõra väe meelevalda on nii üldine, et inimeste jaoks on sellest kujunenud norm ja tavaline olemise vorm. Ükskõik, kas tähistame või kurvastame – ikka anname ennast ära. Me ei võta päriselt vastu ei rõõmu ega leina – tõstame viinapitsi ja kummutame veinipokaali, et oma tunnetega mitte kohtuda.
Saadame tegeliku Mina ära ning teisendame emotsioonid kui liigutavad ja liikuma panevad abilised minema. Võõras vägi, alkoholi ja narkootikumide, tablettide ja valesti kasutatud taimedega kohale ilmuv mitte-mina, hoolitseb pidevalt selle eest, et me iseendana ja iseendaga toimuvaga ühendust ei saaks.
Pohmellis, tegemata praktiliste tööde nimistuga tõtt vahtides süüdistame viinakuradit: tema tegi.
Samal ajal on tegemata ka hinge tõusu ja avardumise, ärkamise ja avanemise töö. Ohustame end enneaegu ära suremisega, mis võrdselt enesetapuga pälvib veel ja veel sama ülesannet täitma sündimise.
Alles ellujäämise instinkti tiivul päriselt ära minnes värises Naine pikalt ja valulikult iseendaks.
Aasta möödudes ei uskunud ta enam, mida teinepool oli talle aastaid sisendanud – et ta ongi paks vananev mahakäiv loll tööloom. Uude ellu astudes võttis Naine kiiresti kaalust alla ja muutus imeväel täiesti teiseks inimeseks. Linnakorteri rõdult olnule tagasi vaadates nägi Naine: mees oli peast pensionäriks mandudes oma enese vananemist ja mahakäimist kartnud ning lähedasimat kõige selle pärast mõnitanud, mida iseenda juures märkas ja pelgas.
Kahe aasta pärast, hulganisti koolitusi läbinuna ja uude ametisse tõusnuna andestas Naine mehele, et too oli kõik tema unistused ja pürgimused maasse tagunud ja seejärel irvitanud, et Naisel pole sõpru, koostööpartnereid ega väljavaateid.
Kolme aasta järel oli Naine pädev oma klientidele ütlema: „Naine, kullakene, ära iial nimeta meest oma teiseks pooleks. Selles sinu probleem seisnebki. Oled poole endast ära andnud ja lukku pannud. Abielu on kas terviklike isiksuste liit – või seda ei ole olemas.“
Peeglisse vaatav Naine mõtiskles rahuliku taipamise võbelusi nautides, kuidas küpses eas põimuvad ja trügivad meie kehades ühe korraga proteesid ja nabanöörid. Saame proteese küll hammaste küll liigeste asemele. Põhjus, miks meie enese liigesed ja hambad üles ütlevad, on enese painamine võõra koormaga. Igas mõttes.
Tassime seljas meest ja lapsi, pangalaenu ja elamise üles ehitamist.
Naine oli selle arutu koorma maha paneku järel välja mõelnud ja tajunud vastuse mehe igale põlastavale küsimusele. On üks liik küsimusi, millesse on juba ette kodeeritud pisendav mahategemine.
Ta oli need vastused kirjadeks kirjutanud.
Ei olnud sugugi toredad kirjad – aga kergem sai.
Muist neist saatis mehele. Osa mitte. Parimad palad mõtles oma elulooraamatusse põimida… Aga ei teinud seda ka. Ta polnud enam prügikasti-Maarja Magdaleena ega ilutuks-väetuks joodetud paaria. Ta oli Naine.
Nii naiseks kui emaks, armastajaks kui vanaemaks olemine ja avanemine õnnestub, kui pole mudeleid ega eeldamisi, missugune armuke või vanaema just olema peab. Kui pole eeldamisi, ei saa mitte miski ebaõnnestuda.
Endale peeglis silma vaadates libistas Naine mälusilmade eest läbi teisi 21. sajandi vanaemasid ning avastas nende värvikat kaleidoskoopi ühendava essentsi: surmani pikendatud lapsepõlv.
Näitlejatar, seltsimees emalendur, me oleme Tallinnast ja maksame – Lya Laats küsis ligi 80aastasena oma viimasel päeval: „Kuidas ma saan ära surra, kui ma pole veel täiskasvanukski saanud?“
Mitte keegi Naise sõpruskonnast poleks iial arvanud, kui teistsugusemad vanaemad nad olema saavad võrreldes oma vanaemadega. Hämminguga oli vaadatud elurõõmsaid, terveid, nooruslikke, hästi riides vanadaame, kes miniseelikuis mööda maailma reisisid ja pensionieas teenitult elu ja iseennast nautisid. Koos vanaisade ja kõigi lisadega.
Nüüd sirutusid kilbi sisse tõmbunud vanaemad kilpkonnadena päikese poole ja uurisid, milline on tegelik maailm, kes on nemad ja millest koosneb kilp.
Põlvkondade taak oli tsementeeritud mitte-piisav korrutamisega, mörditud ma-ei-vääri-armastust kitiga, enese saboteerimise suukorv peas ka veel.
Vanaemad tervenesid, kilbid lendasid laiali, sealt ilmusid 50aastastena ägedamad tegijad kui nad ise 35aastastena olid olnud.
Noorus ja ka teatav lapsepõlve tagasi kerimisega kaasnev infantiilsus puudutas kõiki eluvaldkondi.
„Jälle!“ oigas särtsakate poolesajandiste sõbrannaskond, kui neist pisut vanem Draamatar järjekordselt end üle lasta lubas. „Me ju ütlesime: enne kui töösse sukeldud, näitad pakkumist meile – sõlmid lepingud, küsid käsiraha…“
Sajakihiline traumade kilp tingis selle, et tööpakkumist saades mattis kilpkonn-Draamatar end kirgliku vaimustusega sellesse projektisse. Et sõbratarid teda kaitsta ei saaks, ei rääkinud neile oma järjekordsest ämbrist enne, kui oli taas üle lastud.
Ta kirjutas vägeva stoori üle-eestilise Kalevipoja skulptuuride võrgustiku loomiseks. Nii kohapeal koos koolituste ja piknikega kui kosmosest pealezuumitavate monumentide ainulaadne rahvuspark tükkis projektiga pidanuks õiglaste tariifide kohaselt Draamatarile kakskümmend tonni sisse tooma. Mitte pronksi, raha ikka.
Ent tellijad olid liiga-vana-kooli-fanaatikud, pandeemia, energiakriis ja WWIII tulid peale ning kopiraiter sai kenasti 300. Eurot ikka jah.
Õnneks toodi talle kohe filmistsenaariumi visand – tegelastel juba nimedki olemas – tegevuse põhiliin kirjas. Draamatarilt telliti telenovela kümne osa sünopsis ja stsenaarne plaan, lisaks pidi tehtama täispikk film ja raamat.
Tegelikult tehti kolmkümmend tonni külma. Selgus, et talle toodi teise mehe visand. See võttis oma asja õigustatult tagasi ja tegi ise lõpuni. Hädiselt ja diletantlikult küll, aga tal oli selleks täielik õigus.
Draamatar ohkas ja võttis vastu pakkumise progressiivsetesse portaalidesse kontenti luua. Lepinguga või? Kusssasssja! Ikka hasardiga. Esimese kahe kuu eest sai suusõnalise lepingu pinnal makstud ka. Kolmandal kuul sekkusid portaali osanikud ega olnud labiilse bossi tellitu finantseerimisest vaimustunud. Tasuta meeldis küll. Maksmisest keeldusid.
„Ise te valite endale alati sama mustri järgi mehed, nagu 17aastased. Mitte ühestki fopaast ei õpi. Alati üllatute, kui järgmiselt londilt sama vahvasti peksa saate ja aborte teete kui eelmise ja üle-eelmise tondi puhul,“ turtsus Draamatar, kellele sõbratarid korraga ja kordamööda raha laenasid, et ta nälga ei sureks, kuigi töötas vaimustunud perioodidel kuu aega jutti 24/7 – ja vahtis siis klaasistunud pilgul, kuidas sama jama kordus-kordus-kordus.
Lõpmatuseni pikendatud lapsepõlv vormis kogu naiskonna kaunilt-siredalt nooreks.
Naiivsus põhjustas igasse jalga, kätte ja pähe ka täpselt ühesugused ämbrid.
Nende lapsed polnud rahul seksikate keksutajatega, kes olid vanaemade maastikult põllega pannkoogimemmed välja tõrjunud.
Nende mehed rondistusid nende kõrval vabas languses penskariteks, kes püüdsid lennukaid leedisid pidurdada ja maandada. Selle asemel, et neid toetada ja kaasa lennata. WWIII ajal tekkis uus tendents – mehed võrdlesid oma tegusaid naisi, kes vapra vaimustusega maailma vallutasid, putleriga. Märkamata, et pigem on todapidi, et just mees ise oli oma ideest nii pimestunud, et ei märganud oma täielist üksindust. Isegi kui see idee oli magamine ja mugimine, mõnusklev mahakäimine ja tühi mõnnatamine, oli see tema ainutõde. Siis eriti. Kui selgus, et teistel on teistsugune õnnevalem, oli kõigil teistel kõik vale.
Noorenevad elutahtelised temakesed jätsid massiliselt oma mitte-mehed maha. Paradoksaalsel kombel väljusid nad vabanedes ka lamendavast üksindusest.
Naine tundis teravat tungi pannkooke küpsetada. Lapsed olid teistes riikides. Kellele?
Endale loomulikult.
Tainast segama asudes jälgis ta hoolega, et pannkooke liiga palju ei saaks.
Kaks pannitäit. Ühed soolased – juustu ja singiga. Teised magusad – pähklivõiga.
Iseendale. Jätku, vanaema!
Söögipalveks tõotas Naine, et ei lase mitte iial enam kellelgi oma tiibu kärpida, halvustada ega pisendada – isegi kui ta juhtus oma pikas lapsepõlves uusi lehti keerates ja tegelikku Mina avastades eksima, oli see tema ja ainult tema vaba valik ja otsus. Küllalt kogetud, et neid kogemusi enam mitte vajada.
Pannkooke sõi Naine koos Kirjanikuga.
Kolleeg-sõbratar-koostööpartner helistas, et Naisele oma uus tekst ette lugeda.
Mina ja maailmarevolutsioon ehk millal maksan memme vaeva
Maksan endale nii otseselt kui kaudselt elatisraha, aga päriselt ei eesti ega maailma asjades kaasa rääkida ei saa. Need, kelle end esindama valisin, konformeeruvad ja konfronteeruvad. Mina rügan ja magan.
Minu palgast lähevad maksud kogu riigiaparaadi ülalpidamisele. Lisaks õpetajatele, politseile, meedikutele jne ka aparaadile. Ametnikud, ministrid, riigikogu jne võtavad endale 2023. aastal 1000 eurot palka juurde.
Jälgin või mitte, kuidas 9. kuud mõnesaja kilomeetri kaugusel tervest mõistusest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest häirimatult inimesi tapetakse. Otsin ega leia sellele spirituaalset või filosoofilist põhjendust. Tean või ei, et meid kõiki – k.a metsloomad – ähvardatakse tuumapommiga. Kuulen või jätan kuulmata, et piisab hullu tsaari käsust ning elekter kaob.
Energeetiline julgeolek jäi hiljaks nii päikesepõlde, hüdrojaamu kui tuuleparke rajades. Väideti: segavad radareid, kole vaadata, kajakad-kalad… Pädematu hala taga on korruptsioon. Igaühelt vastavalt võimetele, igaühele lähtuvalt vajadustest. Marksistlik utoopia, mille Uljanov kunstnikunimega Lenin omastas, on endiselt koorekihi poolt masside koorilaulu kiuste paljaks kooritud.
Seesama minust äärmuslikult kaugenenud ja mulle vastanduv, mitte mind esindav valitsus luiskab nüüd, et tõstab palka. Tegelikult tõstab inflatsioon elukalliduse palki 25%, õpetajate ja teiste riigimakstute sissetuleku tõus 15% ei küüni isegi selleni. Streik ennetatakse ja peatsed valimised võidetakse enne, kui kohale jõuab, et vaesume ja vaatame eemalt RMK pealiku ulmelist 11K palka.
Revolutsiooniline situatsioon, st valitsevate kihtide võimatus ja alamkihtide tahtmatus endistviisi elada, on laes. Oleme oma nn demokraatlikus riigis eikellekski taltunud, kuna meist ei olene miski. Las teised kisavad ja võitlevad, mina salavaesun viisakalt vaikides.
Globaalset puhastustuld tegev naaberriik tõestab, et demokraatiat pole olemaski. Rikastes väikeriikides ehk. Massid vajavad valitsejat, juhina kujuneb nö rahvavõim anarhiaks või kehtestab hull tsaar diktatuuri ja paneb naaberriigid järjekordselt tuuri.
Kodu, kallid ja koormised kannustavad 18tunnilisi tööpäevi tegema, nii et pole aega ega jõudu arvutada, arutada ega arvustada. Lohutan end tõsiasjaga, et ka EW ajal töötasid kirjanikud nt õpetajate, ajakirjanike ja diplomaatidena. Rõõmustan, kui keegi sotsiaalmeedias korrumpeerunud nomenklatuuri läbi sõimab, panen laigi ja upun infotulvas. Päästerõngas olen mina ise.
Hea, et miski tulvab – vett ju enam ei ole. Satelliitidest auklik atmosfäär on ilmad äärmuslikuks pööranud ning samal ajal, kui kusagil on üleujutused, on meie veesooned ja -silmad kuivad. Emake Maa on inimkonnale nafta ära andnud ja tühjad maardlad täitusid mageda veega.
Sihilikult puudusega orjastatud inimene valib, kas süüa või sõita. Teatriskäik maksaks sellesama kuu pangalaenu või autoliisingu. Korterisse, mida pangale järelmaksame, ilma elektrita aga vesi ei tule ja sooja ei ole.
Kes on kunstlikku hingamist vajanud, see teab: elektrita peatuvad haiglates masinad, tänavatel trollid ning suletud kauplustesse murravad sisse kollid.
Ütled: „Olen noor ja loll.“
Või siis väidad: „ Mul on kliimaksist närvid läbi.“
Kujutle siis elektrita päeva laadimata telost tumma arvutini. Sul on pedagoogilistel kaalutlustel kallis iPhone, et seda hoiaksid ning arvutit teenisid välja mitu suve tööl käies. Nüüd võid pesemata hammastega ja ilma söömata talveunne minna. Kogu pere ühised väljasõidud on meie valikutest ammu väljas. Teame, et liblika tiivalöök Hiinas vallandab maavärina Lõuna-Aafrikas. Siiski piirdume kaasarääkimisel nt kõige eetilisema voogedastuse valimisega ja röövellike platvormide boikoteerimisega.
Unistame pahadele karistuseks ja headele eeskujuks Bugatti soetamisest. Kirjutame alateadlikult Raha suure tähega, et oleks loogilisem teda teenida. Pseudo- ja päriselu piir on habras ka alasti ahvatlusi vahtides. Lasen ennast parlamenti valida! Hakkan ametnikuks, kelle büroo asub kümme korda ülemäära ülal peetud ametnikehorde vähendama. Kolin Ida-Virumaale eesti keele õpetajaks. Tahan presidendiks.
Ametit õppima tulevad või pärast pausi taas gümnaasiumi minevad arukad võivad vabalt saada nii presidendiks kui mistahes lisaväärtuse tootjaks. Ümbrikupalgaga maksumaksmisest hoidudes või vanematekodu külmiku tagant pensionile? Ainsaks hobiks jõusaal, et jaksaks kellelegi teisele katust panna ja bemmi kumme tassida – nii või? Võõrastes sõdades raha teenimast naasvad palgasõdurid kogevad kõrvuti IT-gurude ja preestritega, et elulaaditalu pidamine on praegu veel kulukas hobi. Kuna ammendunud planeet ja kriisis inimkond pole ajutine ebamugavus, on ikkagi arukas metsa kolida. Füüsiline tegevus ja oma kätega loomine hoiab Eestimaa ning enesetapumõtetega ilusad hinged elus. Tervikpildi nägijad väidavad: ongi hea nullist, puhtalt lehelt alustada. See, kes on ühenduses mistahes liiki loomadega, ei peksa telefoni, naist ega segast. Ta saab tõuksi asemel hobusega kooli, sest missioonitundlikud õpetajad on seal kasvõi peeruvalgel olemas.
Vaesuse ümberjagamise viimsed ajad näitavad, et Rail Baltic, mis tooks tööstuseta Eestisse kaupu ja viiks elujõulised minema, lõikaks täiesti asjata meie rabade sooned läbi. 700 Feil Baltiku alla jäävat kodu pürgiksid kõik „Südamesoovi“ saatesse ning Estravel saadab fosforiidi kaevandamisele ette jäävad eestlased ära Islandile, eks?
Parema palga, tasuta lõuna ja palmi all magamise – soovitavalt ilusa tüdrukuga – ajad on möödas. Kõik, mis on ebatõeline, kaob. Nõidadele maksmise ja preestritele lootmise asemel oleme ise enese tõstjad, tervendajad ja pihiisad.
Meie portaal olevalmis.ee pole genekate kokkuostmine, vaid omal teel püsimine. Kui mul on vabadus teha, mida tahan ja ma tahangi vabalt teha just seda, mida teen, olen ise ilu tegija ning mina jään. Mina olen ehtne ja elus.
„Kahe lapse ema võib olla endiselt vanemate piitsa all. Elisabet, esimest last oodates sain isalt peksa, nagu väärkoheldud koolipoiss. Nüüd lõbujanuste metsameestega kohtudes ja läbi öö trallama jäädes sain vanematekoju hiilides isalt sahmida – miks ma õigel ajal koju ei tulnud, et enam midagi sellist…
Isakesel oli tegelikult õigus. Sellest seigast rullus mu elu teine veerand valla.
Oma tütardele, kes sündimata jäid, ma midagi sellist ei soovi. Sellepärast sina, tütreke – ja ka järgmised tüdrukud – ei sündinudki.
Lühikest kasvu rõõmsameelne mees, kes mulle titevoodi kõrval hommikusöögi serveeris, helistas ja helistas ja… Õigupoolest tuli välja, et tal on seaduslik naine ja mõnekuine tütar, veel nii meie suhte alguses, et ma võinuksin pidurit tõmmata.
EI
Kogu mu olemus karjus sellise suhte vastu – minu beebi kõrvale olid teised naised imbunud, mina ei tahtnud ühele titale putinit teha. Kodust välja, elu kummuli, mul kõik ükskõik. Ei!
Ent mees käitus mu äraütlemise peale hämmastavalt sentimentaalselt. Ta kurtis, et tal ei ole oma enese elus mitte milleski mitte mingit sõnaõigust. Tema tunded ei huvitavat mitte kedagi. Nutma hakkas.
Minu ema ei mõelnud selle mehe seaduslikule abielule ega titele.
Arvatavasti kuulis ta meie jutuajamist pealt. Kuna tema elus polnud kogemust nutvate meestega, oli tema sügavasti liigutatud. Emakene põrkis: kuidas sa võid minema saata mehe, kes sinu järele nutab – siis, kui sina oma perest ilma jäid, ei mõelnud ükski neist naistest sinu peale.
Elisabet, ma arvasin, et ema tahab lihtsalt minust lahti saada.
Mina isegi ei kaalunud varianti sellele mehele järele minna.
Teise naise mehega kuhugi paralleelset pesa punuma või?
Emakesel olid kindlasti mingid väga põhjendatud argumendid. Paraku polnud sel põlvkonnal kombeks päriselt rääkida. Mitte kellegagi. Mitte ühelgi teemal.
Inimkonna ajaloo teerulli krõbedaim serv oli sajandeid üle Eestimaa edasi-tagasi rutjudes kasvatanud valetavad ja vassivad põlvkonnad. Poliitilistel põhjustel ei tohtinud mitte millestki kõnelda. Isiklikel põhjustel ei saanud samuti laipu kapist kukutades hüüda: kuningas on alasti!
Kui suu lahti tehti, võis issi vihaseks saada. Ja siis oli kõigil oht sajandite surve all õhukeseks pressitud pereisalt peksa saada. Katkiste meeste purjune perutamine ja pidev psühhoterror oli nii üldine ja ühine saladus, et polnudki justkui enam saladus. Ilmselge fakt.
Vägivalda varjavad perekonnad kujundasid ühtsed katkiste inimeste haigust süvendavad tavad. Varjutatud ja looritatud kaassõltlaste võrgustik ei rääkinud kodudes toimuvast ei sõpradele ega saatusekaaslastele. Üksteist ei leitud üleski ju.
Kuni toimus meie generatsiooni naiste ülestõus – alustan 50aastasena puhtalt lehelt voh! Me sirutasime kriitilisel piiril traumeeritutena tiivad, Elisabet.
Tänane mina suutnuks kõiki teid üles kasvatada, kes te sündimata jäite.
Toonane mina tahtis korduvalt surnud olla – ja igaühega koos, tütrekene, surigi.
Konveier töötas, igaüks oli oma tragöödiaga üksi. Mõeldamatu oli kuhugi telesaatesse või sotsiaalmeediasse nutma, saatusekaaslasi ja abi otsima minna.
On selline paradoks, lapsekene – kui piisavalt paljudel läheb hullusti, aidatakse miljarditega – ühel hädas inimesel tuleb endal hakkama saada. 21. sajandi Euroopas peab selleks nii ihuliselt kui hingeliselt purustatuna avalikkuse ette sattuma, et sõjapõgenike ja massimõrvari ohvritena uudisekünnis ületada.
Tuleb inglite aegadel oma südamesoovi asjus teleris nutta, et elementaarne inimlik tugi ja abi pälvida.
Ometi on see siin planeedil juba aastatuhandeid, vist isegi aegade algusest saadik olnud sedasi, et lastega õhku astuvate naiste asi on hakkama saada. Kui mehed tapeti – või kui katkised mehed tapsid abielu ja kodurahu – on emad läinud aastasadu – isegi -tuhandeid vaikides oma teed, eluga edasi.
Tunneme praegu kaasa orbudele ja sõjapõgenikele – ent minul, tütrekene, oli ainus võimalus ise ja ainult ise mustast august välja rabeleda. Uuesti ja uuesti.
Ema soovitus tollele pisarais paluvale mehele järele minna tekitas minus sügava vastumeelsuse ning raputas soola mu avali haavale. Minu seaduslik liiderlik abikaasa võeti tuimalt ära – kas ma pidin tõesti samasugune perelõhkuja olema?
Ent too tubli jupats oskas ikkagi varba ukse vahele saada. Pool aastat pärast tutvumist lubasin ta meile külla. Ehkki toona polnud infovõrgustik tänasega üldse võrreldav, seisis peagi ühel imelisel õhtul minu vanemate maja, mu turvakodu ukse taga võõras naine. Mu isevärki austaja lapsukese ema.
Loomulikult sain korralikult sõimata ja kogu linnaosa sai teada, milline lits ma olen. Raevus naine, tegelikult ju minu saatusekaaslane, nõudis oma beebi isa otsekohe koju. Mees ei läinud. Jäi minu juurde. Ja jutustas oma mitmekihilise stoori.
Ta oli ametlikus abielus ning sellest abielust oli tal poeg. Tal oli kõrvalsuhtest tütar. Ja Night Chatist end metsamehena tutvustades suhteid otsides pettis ta mõlema lapse ema.
Elisabet, sellistel meestel on ülemaailmne koorilaul: naine ei mõista mind, ainult sina saad aru, oled nii eriline… Paadunud naistemehed peavad pidevalt kedagi uut proovima ja enda järele m…iga küntud murtud südamete künnivao jätma.
Kas Lennart Meri ja Volodõmõr Zelenskõi on ka sellised?
Teeb siis iga isane inimene siin planeedil nii palju halba?
Kas Tõnis Mägi on minu sugulane?
Kirjanik turtsatas.
Muidugi… on.
Alates maailma loomisest oleme Aadama ja Eeva kaudu kõik sugulased. Niisiis pole väga oluline, kas puude ja jõgede, järvede ja mägede perenimesid kandvad eestlased on omavahel otseselt veresugulased. Oleme inimesed ja eestlased, seega igal juhul hõimlased.
Tõnis Mägi on nii Mägi-nimeliste kui Tõniste kaim. Mitmete ajastute poppmuusik ja superstaar, praegune vana tark mees on varasemate põlvkondade jaoks preester ja ikoon.
Peaaegu pühamees on nooruses esinenud oma Music Safe’i ja Ultima Thulega palju Venemaal. Seejärel läks usuliikumise Elu Sõna abiga Rootsi. Laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja ajal tuli tagasi, et sadade tuhandete eestlaste ees oma „Koitu“ ja „Palvet“ laulda. Telesaate „Laula mu laulu“ võimsaimad osad salvestati temaga Tauno Kangro Graniitvillas. Ärge nüüd küsige, kas skulptor Tauno Kangro ja tema modelleeritud Kalevipojad on meie sugulased!
Mäksi esimene naine on Laine Mägi, tantsukooli Lancy emand, põnev igihaljas näitlejatar. Viimne kaasa on vendade Johansonide õde Kärt. Maestro aga laulab ning käivitab mõtteid ja tundeid tänagi.
Sellest pole midagi, et praegused teismelised tema nime ei tea. Youtube’is kulgedes komistavad varem või hiljem tema teenete otsa ikka. Salvestused koos Jaak Joala, Tarmo Pihlapi ja Jarek Kasariga jäävad taevasesse fonoteeki igaveseks.
Uued generatsioonid ei pruugi nimeliselt teada Leelo Tungalt ega Hando Runnelit. Geneetiliselt on need suurvaimud meisse kodeeritud. Ülemaailmne vereringe ühendab Dickensi ja Coelhoga needki, kes lugedagi ei oska.
Meil on nutitelefonis Netflix ja Instagram, kunagi loetud raamatute asemel tulid teleseriaalid, mida nüüd asendavad portaalid. TikTok kannab olemuslikul rakutasandil meis, eestlastes ikkagi põhiväärtuste teadmist ja kestmist.
Teame Ivo Linnat ja Grete Paiat kuulates eksimatult: oleme hõimlased. Ka meie sinuga oleme teineteise õpetajad ja sugulased. Jumala näo järgi loodud perekond.
Jaa! Ja mina tahan elada! Mina olen!!!
Naine läbis kahe aastaga enam kui kakskümmend koolitust ja kursust. Töötas selleks, et koolitajatele tasuda ning oma kannapöördeks litsentsid ja lähteasend koguda, sageli 12 tunni päevas.
Taevas seadis üksnes taevale jõukohasel ja omasel moel nii, et Naine koges töö juures täpselt neid teemasid, millest järjekordne seminar kõneles.
Ta oli konveieril.
Nii enesearengu kui selle eluetapi töö mõttes.
Pakkis e-poe kaupa ühes ruumis inimestega, kes seadsid luubi alla just sel hetkel õppimisel olevad teemad.
Soovid illustratsiooni fenomenile, kuidas inimene oma hinge ära annab? Ole lahke, Naine, sinuga sama laua taga seisab kümme tundi jutti suguõde, kes on elav näide.
Vaevu elav näide, tõsi küll.
Ta on alkarist kaasa kõrval ka ise oma hinge ja elujõu viinale ohverdanud. Ta on aastatepikkuses tsüklis, nagu oli Naine enne siia konveierile tulekut. Tema mees on psühhoterrorist, mitte rusikakangelane. Tsiteerides Marlene Dietrichit: sõnad ju sinikaid ei jäta… Ta võdiseb ja habiseb ning tirib tahtmatult väge kõigilt, kes tema ümber töötavad. Naine adus, et oli tahtmatult vampiiri toitvat vampiiri toites samuti kaassõltlane.
Selle teemaga polnud tal piisavalt jaksu tegelda, sest tema enda minia tiksus samal konveieril ja keeras kõiki ruumis olevaid inimesi ämmaroju, Naise vastu üles.
Torkas ja salvas, sisises ja pritsis mürki ning kõik tööpäevad kujunesid lahinguks.
Naine tänas taevast iga kooliskäigu eest, mis võimaldas konveierilt põgeneda.
Psühholoog Anne Uibo loeng toimetulekust oma emotsioonidega on oluliselt teatrim ja kunstim kui nii mõnigi ständupitus. Ta toob lockdownide vaheaegadel oma koolitustele kodudest välja koos-peegeldava tutvuskonna, kes avastab rõõmsa üllatusega, kui sarnased me oleme.
Koera- ja ristsõna inimene Anne ise meenutab legendaarset psühholoog-koolitajat Karin Hangot. Järgmise põlvkonna psühholoogina on 60aastaste põlvkonna Põldvere-Krips juba tema iidolid ja õpetajad.
Ta toob tolmu alt välja ajad, mil sõnadel Ego ja Emotsioon oli tänase spirituaalia kaemusele täpselt vastupidine tähendus.
Ta kinnitab kogu oma särava isiksusega, kui hea on õpetuslikus ja suhtumuslikus mõttes paljude hoonete erinevate korruste olemasolu.
Oluline on üksteisel külas käia. Siis mõistame, miks me ei mõista. Mis on pikk samm teadasaamise poole, misasi miski ei ole – ja sealt edasi tuvastame, mis miski on.
Anne Uibo sõnul tekivad tunded kuklas – limbilises reptiil-ajus. Viha on nagu purjus ahv Ladina-Ameerika suurlinna liikluses rallimas. Ei muud abi sellise üle-pea-kokku-löömise ees kui HINGA!
Kui sinu praegune emotsioon on rahu ja lootusrikkus – milleks me sündinud olemegi – ei ole sina õige eestlane. Kuidas läheb? Hästi… norm… pigem halvasti. Baastunnete valikust – rõõm, kurbus, hirm, viha, üllatus, vastikus – on kõik variandid MINU.
Kõik need variandid tuleb läbi tunnetada, vastu võtta ja omaks tunnistada.
Naistel on juba ürgajast kergem kodus tuld ja lapsi hoides korraga mitu keskust käigus hoida.
Multitasking Naise mõtted lipsasid viivuks suurele pildile.
Me teame, et öösiti on virmalised, hommikuti saabuvad kured ning õhk on lindude hääli täis. Ikkagi upume hirmutavate uudiste voogu. Ei tule need uudised ise meie tuppa ega kõrvade vahele – ikka telekast-telefonist-arvutist, mille nupud-puldid on meie käes.
Puude väljad kollendavad-rohetavad ja lubavad peatset puhkemist. Meie vahime õõvastunult tapetud naiste-laste pilte ja videoid ning teeme need osaks oma elust.
Valgusväed hoiavad tuumanuppe-jaamu oma kaitse all. Saame mõnest infokillust seda teada – aga ei püsi usaldamas, sest hirmu lööklained tulevad-tulevad-tulevad.
Valgusväed hoiavad juba mõnda aega ka Maa kilpe omavahel koos, et radikaalne lihe neid kiltkihte teineteise peale ei sõidutaks – üle Islandi sel juhul – jaajaadingdong…
Me kolime nagu sipelgad igaks juhuks kõrgemale kohale, et mitte võimaliku tõusulaine alla jääda, ent jätkame ka seal kartmist. Oleme kartmisega harjunud.
Hirmunudolemise mugavusstsson, oo päratut päramist paradoksi.
Valgusväed hoiavad, kui me ise hoida laseme.
Mees on pidanud ürgveist küttides olema fokuseeritum.
Nimetama pole me pahatihti oma tunnete-vikerkaart tänini õppinud.
Lisaks ei märka me ruumis siniseid esemeid loendades kollaseid asju.
Me ei pea pidevalt muretsedes lõvile keskenduma – saame alati, mida tahame – kui me oma kogemuste sekka lõvi ei vaja, pole mõistlik ennast ise üles keerata ja sellega lõvi tellida.
„Me ei tea kõiki asjaolusid,“ sosistas loengus Naise kõrval istuv hipoterapeut. „Seepärast pole mõistlik end üle-jälgimisele ega reageerimisele pudistada. Nii hea on siin teie kõrval koolilapse kombel nohiseda.“
Hipoterapeut tunnistas, et hoiab infoväljas Ukraina genotsiidi tõttu üle pea kokku lööva hirmusööstu puhul isegi hobustest eemale, sest nood hakkavad seepeale närvitsedes aedu lõhkuma. Karja juht vastutab oma braidi ja traibi hingerahu eest. Kui ta oma positsiooni ei vääri, tuleb pärast aedu lappida. Tööteraapia selline…
„Sain aru, et mis tulema peab, see tuleb. Juba pääsenud ukrainlased hukuvad näiteks Itaalias bussiõnnetuses – see on märgiline. Ja minust ei olene.
Minu tallis trennis käivate inimestega sõja alates kohtudes arutlesime ikka kah jah Kiievi korruptsiooni ja hiinavärgi teemal – ja jõudsime järeledusele, et me ei tea kõike. Õieti ei tea suurt midagi. Järelikult mõtleme küll jaa välja oma plaanid B ja C – ent tegelikult viime lihtsalt kolm mära paaritusse. Jipikajee.“
Hipoterapeut nentis, et ka mõni hobune käitub, nagu diktaatoriks pöörav sõgedik. Otsekui keegi vahetaks tema hinge mingil hetkel välja.
„Sellepärast mind ikka miskitpidi huvitab seestunud putZleri teema – minu meelest juhtus temaga hingevahetus aastal 2014 ning fašistlik-ditaatorliku väe ruulimine tema kehas sellest ajast alates on mulle analoogselt ära pööravate täkkude näitel huvitav. Aga mitte sellevõrra, et ma oma suure nõna sinna pistaksin – neutraalselt õpetlik on.“
Mitte viha ei ole halb – meie käitumine vihasena on.
Nii, nagu meil on õigus oma tunnetele, on meil kohustus lastele õpetada, mis need on.
Mõistagi on ka negatiivne sõnum õpetlik – siputav issi, laamendav emme – imeline!
Kui me ise ei õpi andma mina-teateid – mida MINA tunnen ja vajan – jäävad ka meie lapsed soovimatuid peremustreid kordama.
Õpetame märkamatult lapsi kartma kõrgust-pimedust-ämblikke, sest meie vanemad õpetasid oma eeskujuga meid ja nende vanemad neid.
Psühholoogilise kohaloleku selgitamisel tsiteerib Anne Inga Raitarit: polevik ja kolevik siin-ja-praegu asemel.
Psühholoogil enesel on mustrikordamise vältimiseks – jälle, alati, iga kord… – karistussentide purk majas. Kõlks ja kopik – iga tagasilanguse eest sent purki.
Ja väestavad ankrud on tal kehas – hirmud peopessa kirjutatud, talismanid näppimiseks randmete ümber, mehe kallistus vasakul käevarrel ja tormise mere lähedus paremas õlas.
Anne õpetab ka oma loengute kuulajaid ennast paradiisi mediteerima ja tänulikkuse päevikut pidama.
Naine kirjutas siin ja praegu oma päevikusse, mis teda keskmes ja tõusuhoovuses hoiab: „Ma näen ehitamist.
Puruks lastud ukraina kodude-vabrikute-sildade ja pühakodade asemele uue ajastu kojad. Kurjategijatelt valurahaks saadud miljardite-triljarditega ehitama lähevad eestlased ka. See ongi uus hea ilm.
Minagi tahan loovalt ehitades elus olla.
Ehitan ennast ja oma negatiivsete emotsidega hädas olevaid inimesi.“
Iga meetod on hea, mis aitab mina-piire tunnetada ja siltidest-rollidest vabaneda.
Siis oskame ka spirituaalse kun fu tehnikas vastanduja enese ründe talle tagasi saata, ise jõudu kaotamata.
Mida just eestimaailm praegu pideva lekke-joana teeb – iga piuksu peale mega-solv, teate küll.
Solvudes vampiirame ennast – selle asemel tunnustagem. Joonistagem-kujustagem üha oma suurt pilti, et ennast sellega motiveerida. Ja ei mingit kiiss-kiiss-kiiss-kõtttt!-taktikat – tubli-tubli, AGA…
Negatiivse tagasiside peale on lõpeks tugevaimalgi mast maas, kui me iseendalt ega ümbruskonnast mitte midagi head tasakaaluks ei saa.
Motiveerimatus toob kaasa uutlaadi suitsiidid – heaolu-enesetapud – lisaks pandeemilise kokkusurutuse ja samas eraldatuse tagajärjed.
PutZler kui ülisuur näidis hirmu all olemisest, kartlikus mugavusstsoonis vigisemisest tõstis loengul mõtisklevate inimeste enese eludes rokkivad lõhkujad lausa mikroskoobi alla.
Türannist abikaasa on kõike muud kui abi ja kaasa, ent hirm tema juurest lahkumise ees on hirmust tema ees suurem – aga mis siis kui…
Lohh laps sööb hinge seest, tema emakene laseb tal endal peas elada nagu koletul hiidsuurel täil – nojaa, aga…
Nilbe töökaaslane mürgitab iga tööpäeva, nii et raha teenimine muutub tapvaks kolgataks – jah, ent…
„Sa ei saa pcis sõpra kuidagi aidata, kui iseennast ei aita, vaid tühjendad,“ kohmas auditooriumi teises servas kössitav mees. „Katastroofis pannakse hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale…“
Ainult armastus on jagades kasvav tunne.
Kui mõni minu tunne on praegu aktsepteerimiseks liiga ränk, kohelgem seda a la Scarlett O’Hara: kuitahes kohutav on mõni minu mõte – ma panen ta praegu riiulisse, sest ta on minu mõte – ja tegelen temaga, kui olen piisavalt hinganud, et temaga mängeldes hakkama saada.
Nii autoroolis kui oma korteri rõdul linna peale vaadates, nii kirjadele kui telefonile vastates valis Naine iga päevaga üha teadlikumalt, keda ja mida endale ligi laseb.
Ei tule ükski info ega vägi ise meie ligi.
Meie ise võtame. Valime ja nopime. Kui seepeale tühjad ja hirmunud, keskmest väljas ja killustunud oleme, on vastus küsimusele KES TEGI? – lihtne.
Ise tegin.
Elisabet, mul olid ju lähteandmed, mis mehega semmin.
Ja ikkagi hakkasime suhtlema ja koos väljas käima.
Kuna tragi jupats võttis minuga koos ka mu lapsi kaasa, sain aegsasti teada, et minu poeg ei kannatanud teda silmaotsaski.
Kui mees meie juurde ööd jäi, istus mu pojakene nuttes meie toas. Ma ei saanud aru, mis tal viga on… Täna tean: ta oli hirmul.
Laps oli näinud pealt, kuidas ma lahutuse ajal kannatasin.
Poiss oli võtnud mehe rolli mu elus ning soovis mind kaitsta teiste meeste eest – ta ei tahtnud mind enam mitte kellegagi jagada.
Kosilaseni magasime ühes toas niimoodi kolmekesi koos, et pisike tütar tudus minu kõrval laias voodis ja poja eraldi voodis.
Meie kolmekesi.
Kui kosilane meile külla tuli, siis magasin temaga eestoas diivanil ja nemad olid tagumises toas.
Olukord oli nii hull, et mees kurtis nördinult, et ta ei saa enam meie juures käia, sest mu poeg ei võta teda omaks. Ega mees midagi ei teinud ka selleks, et suhet parandada. Ei ta ajanud temga juttu ega otsinud kontakti, vaid ootas, et tema juurde ise tullakse.
Kui loll ma olin, et ma ka ise aru ei saanud, et siit ei tule midagi…
Loll olin, pime olin – ei osanud ette aimata. Olin nii usaldav ja pime ja ootasin, et kõik laabub iseenesest.
Oli ju ikkagi mehe tugi – mees ometi jälle majas…
Kord, kui ma töölt tulin heitis mees mulle ette, et kuna mina käin pikki päevi palgatööl, ei saa me temaga koos mitte kuskil käia. Ta soovitas mul palgatöölt üldse ära tulla ja temale lootma jääda.
Ta ütles lause, mille tagamõttest ma alles täna aru saan: sinusuguse kohusetundliku peaks enda kasuks tööle panema.
Ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata.
Elisabet, ma pole kellelegi rääkinud, mis ühel päeval, kui kosilane mulle tööle vastu tuli, juhtus.
Ta viis mind raha vahetama.
Luges kupüüre kummikinnastega. Andis rahapaki mulle ja käskis enda asemel seda selleks ja tolleks vahetama minna.
See oli valeraha.
Sisetunne hoidis mind minemast. Oleksin selle teene eest vangi läinud. Päriselt…
Päriselt ei saanud ka elu ema ja isa majas hunnikus enam edasi kesta.
Elasime seal nüüd juba seitsmekesi. Õel ja tema pojal oli mäletatavasti Night Chatist saabunud Oh, kes tema juurde käis, minul Ah ja kaks last, ema ja isa…
Ema asus mind osavalt välja puksima.
Hakkas arvetega terroriseerima: teid on rohkem ja te peate vee ja elektri eest rohkem maksma.
Lisaks keeras mu õekene selja taga ema minu vastu üles.
Nii, nagu talle oli vaja rohkem ema armastust ja hüvesid, oli talle enne seda ühes majas kuhjumise perioodi vaja ka kõiki mu kutte. Tagantjärel tuli välja, et ta oli iga mu noorpõlve poissi endale moosinud…
Mu õekese teene oli, et põlgasin ära slaavi poisi, kelle ema tuli mind töö juurde paluma: oota mu poeg sõjaväest tagasi. Sellest naisest oleks saanud mulle imeline ämm.
Ja mina? Õde susis, ema pusis – ja mina loobusin imelisest väljavaatest.
Minu valik muidugi seegi…
Nii ma lihakombinaadis tolle vanema mehe otsa komistasin ja poja saingi. Oma ema soosingul ja mahitusel. Elisabet, minu ema eesmärk oli mind ruttu mehele panna. Ta ei õppinud vigadest – tahtis ka nüüd mind oma katuse alt tolle Ahhi räästa alla suunata. Ka tütre isa nägi mu ema läbi – ükskõik, kellele – peaasi, et mees mu ema silma alt samalt territooriumilt minema viiks. Kasvõi peesse.
Elisabet, sa jäid sündimata maailma, kus räsitud mehed teostasid end tilliga nii tõhusalt, et juba enne kooselu algust pidas Ah minu kõrvalt teisi silmarõõme.
Kui naine matab end töösse, tõrjub oma ema rünnakuid, heitleb olmega – siis on ta pimestatud tööloom, keda kogu maailm võib petta. Peabki – muidu ta ju ei õpi.
Ma pidin selleks saama sama vanaks kui minu ema tookord, et aru saada: täiskasvanud tibude pesast välja viskamine on sama noobel kunst kui neist ise lahti laskmine.
See valulik protsess käib, nagu so-poole-mo-poole-saag – lapsed viskavad ema ära… ja viskuvad tema poole tagasi, kui asjad iseenese tarkusest nihu lähevad. Emad tõukavad üleküpsenud beebid endast eemale – ja tormavad esimesel võimalusel neile appi.
Tütrekene, juhin tähelepanu pisiasjale, et isad on alati head.
Ma jutustan siin sullegi, kuidas ema mind vaenas ja majast välja peletas – isa on heana meeles ka siis, kui teadsin, et ema kiunu taga oli issi tahe. Vedas sul, et sa ei saanud emaks, kes annab endast igale oma lapsele kõik. Ja veel pisut. Topeltkõik. Armastus, aeg, hingerahu, finantsid – ja veel armastust. Misjärel ta on kindlalt süüdi maailma kõigis jamades. Ja siis veel mitmetes asjades pealekauba.
Minu tutvuskond on täis emasid, kes on alati süüdi. Järelikult see ongi üldine tendents – ja sina pääsesid sellest.
Pääsesid ka sellest, et me võtame miniate ülbamist ja väimeeste vastutööd isiklikult, kuna pole lahti lasknud.
Loomariigis tuleb igal aastal emasel isendil uus järglane või pesakond. Järgmine jõmpsikas hoolitseb ise platsi puhastamise eest. Ema teab, et ta ei saa ühe korraga imetada ja tiine olla.
Inimnaine tahab olla korraga nii ema ja vanaema, rase kui imetav, ülemus kui… Jumal ise ilmselt ka. Kui toda miskipärast aina meheks ei kujutletaks.
Tänaste 50aastaste naiste põlvkond oma kauni plikalikkusega näitab, et kunagi pole hilja. Katsehaaval, uuesti klammerdudes ja taas enda teadlikult lahti ühendades vabaks-vabaks-vabaks!
Sõdade-okupatsioonide tõttu oli klammerdumine lihtsam – vähemalt keegi on MINU. Turvalises tsiviliseeritud maailmas on isekus moes.
Täiskasvanud laps ja mees – kõik on terviklikud isiksused, mitte teine pool ega kellegi-millegi aseaine.
Kui naine saab ise tervikuks, ei saa noored alfaemased teda troonilt tõugata. Siis ei võta ta rünnakuid isiklikult, vaid ründaja visiitkaardina – iga rünnak on mittemina. Ründaja asi.
Ma olen seda nii palju harjutanud. Ja jälle kõike isiklikult võtnud. Uuesti proovinud teadlikult ja terviklikult suhtuda – komistanud, uuesti…
Ka keskmes püsimisest ja oma väe tagasi võtmisest mitte midagi teadvad emad annavad täiskasvanud lastele – ju siis alateadliku – elukogemuse selle kohta, mis on tasakaal ja harmoonia. Kasvõi läbi kogemise, mis see pole.
Tänan taevast, et mul on olnud võimalus need asjad selgeks mõelda ja oma selgimistest ka emale rääkida enne, kui hilja.
Kuniks elu, on kõik parandatav.