21. sajandi Koosta-pered, Pärnu Postimehele

Kati Saara Vatmann

Gorbatšov oli kõva mees. Kui ta tuvastas n-liidus-kadunukeses stagnatsiooni, peatas ta nii liidu kui enese tegevuse ning tegi ruumi ja võimaluse uutele aegadele ja arengutele. Meie riik on jõudnud sellise stagnani, kus degeneratsioon-degradatsioon-deformatsioon on jõudnud niisugusele tasemele, et praeguste Maa pöörete juures ei hoia kuitahes kiire paigalmarss enam paigal, meeleheitlik spurt ka enam ei päästa – vaja on plahvatust. Televiisorist näen selle kinnitust lisaks uudistesaadetele ka uutest omamaistest seriaalidest iga päev. Nende seriaalide endiga on kõik hästi. Vägagi. Nii  „Parim enne“ kui „Hakkab jälle pihta!“ on telelood nagu leebe haavasalv. Nad näitavad sõbralikult muiates, millised me oleme ühiskonnas, mis on meid käkerdanud selliseks nagu oleme ning lohutavad ainuüksi faktiga, et kõigil on niimoodi, jamad on ühesugused, ehk on veel mingisugune võimalus omavahel kokku hoides neist üle saada. Need teletooted on nagu valuvaigisti üldrahvaliku haiguse sümptomite maha võtmiseks, et jaksaks edasi hingitseda – ent tõve põhjust nad mõistagi ei ravi ja ilmselt ka pärast esimesi osi kuigivõrd sügavuti näitama ei hakka ka.

„Parim enne“ stsenarist Olavi Ruitlane saab arstide tubateatris vaguralt ja süütult mitmed olulised nähtused läbi portreede ära öelda – Afganistani sõda võtab Eesti meestel närvid läbi, aga pruutis psühhiaatripiigadele meeldivad sellised ikka, noored meesarstid on pärast ligi kümmet aastat ülikooliõpinguid nii vaesed, et ei saa lõunatki süüa ning Soome arst-Kalevipojaks kadumine näibki olevat ainus väljavaade – samal ajal, kui medõde teenib õhtuti klubis tegelikku raha.

Kõik ses loos on tuttavlik-nukralt naljakas, meie virelustega resoneerivalt tegelik – kes ei teaks, mis on üksildus, vaesus, vananemine ja lagunemine. Samas annavad mõlemad uued omamaised seebid tundmatutele näitlejatele tööd. Mõned tuntud artistid vööriks-tüüriks ees, noored-tundmatud või elatanud-unustatud aktöörid uhke lehvikuna sabas. Tulemus ei jää sisseostetutele sugugi alla.

Omamaine seep ei ole nii valus ega pane nutma, nagu näiteks „Holby City haigla“, mida tavatsesin tubaste hommikutoimetuste taustaks vaadata, kuni lapsed ja noored naised hakkasid liiga massiliselt surema. Õnneks on juba sedavõrd valgem, et toimetustele teeb tausta Terevisoon ning viljatu televalu ajaks on võimalik õuetalitustele põgeneda. Üksi kodus töötavale inimesele on kohati üsna oluline, millist tausta 21. sajand Tallinnast saadab. Paadunud seriaalisõbrad vaatavad endiselt ladinat – seal on rõhutatult ilusad inimesed ja palju kirge, kaabakatele öeldakse kõik mis vaja õiglaselt näkku ning kuna kaabakaid on palju, siis ongi iga stseen üks korralik kisma.

„Hakkab jälle pihta!“ on olemuselt sama, mis esimene seebilaadne toode ETVs, „Mis Koosta peres uudist“. Täiesti konkreetses Tartus 25 aastat üht mustrit järgivad väikekodanlikud piiratud akadeemilised haritlased, kenad õhupuudust tekitavad haritlased, kelle jälgimine tuletab meelde, miks mina isiklikult Tartu prestiižsetest linnaosadest sellest kammitsevast rutiinirattast aastaid tagasi maale loomade sekka põgenesin – saagu või sitem, iga päev on vähemasti erinev, arenev ja elus.

Nähes teiste vanade vanemuislaste seas ooperihääl Tõnis Uibot kehastamas üht kukke täis vanaisa, meenus, kuidas ta mingil totaalsel teatrimõõna perioodil meie majale kanalisatsioonikraavi kaevas, hetkeks tuppa vett jooma astus ja kauni koolitatud häälega teatas: „Ärge siis unustage, et teil on Tõnis Uibo paigaldatud kanalisatsioon!“ Oi ajad… Samavõrd kui ta oli toona võimeline nukralt enda üle naerma on ta nüüd kindlasti õnnelik oma mahlaka-totaka rolli üle. Koos Kais Adlase ja Külliki Saldrega – ometi kord märgati, kahju vaid, et alles nüüd, mil nii paljud selle ešeloni omad on läinud.

Mis puutub kaksikutesse ja nende temperamentsesse emasse, siis need käituva nii, nagu normaalne elav hing puuri pistetuna või seda ohtu haistes käituma peabki – poisid kukutavad teise edvistava vanaisa laua alla, strippavad laual ning nende ema pillab sefiiritordi plötsakaks ning annab ämmale jalaga „kogemata“ ahtrisse. Nali, elurõõm ja ausus annab sellele alistumatule kolmikule sära. Ning naisest pool meetrit lühem mees tundub endale kõvasti üle jõu käivat naist südamest armastavat – ka sealt tuhvli alt – ning vaatamata aina-seesama-klišeede poomisnöörile on tegemist lausa üllatavalt õnneliku paariga.

See vaatepilt tekitab õhupuudust ja tuttavlikku trotsi – järgmisel pühapäeval ootan neid tagasi. Kes veel tagasi tulevad? „Kättemaksukontor“-superstaar kindlasti. Ma loodan väga, et ka „Pilvede all“ kui vaadatuim-sõimatuim panoraam – mina küll tahan teada, kuidas üliheade näitlejate kehastatud tegelastel edasi läheb. Kas Piret ja Paul saavad ühte ning Albert ja Inna jäävad lõpuks kokku, kui Jaan saab Mari, siis kas Indrek hakkab Eevaga Mammut kasvatama ning mis saab Barbist – ja kuidas saab hakkama sasipusa Erik ning tema ema ja vanem poeg pluss Kertu, beebi ja Kertu isa. Nii põnev ju. Peaasi, et üleüldine üleloomulik halleluuja poleks, nagu „Romeo ja Julia“ hooajalõpp – kõik liinid roosasse uttu, vanad paarid kombekalt kokku, võõrsile eksinud koju laste juurde, tublid lapsed kooli, patused papad kaineks… Ehkki ka „Süvahavva“ ja „Ment“ jätsid otsad õhku, moodustus esimesest kompaktne tervik ära, aitäh, oli eriline, kõht on täis – teise kohta aga tsiteeriks tema armetuse-tüütuse-vastumeelsuse juures üht Folmilli laulu: ma palun, ärge enam mahtuge.

„Õnne 13st“ on legendaarne kultustoode, mis sureb koos viimase vaatajaga. Vaatajaid aga sureb paraku iga päev, üha hoogustuvas tempos, oh aeg. „Parim enne“ ja „Hakkab jälle pihta!“ on just need uinutid, mida meie stressis ja kurvameelne, kurnatud ja pankrotiveerne rahvas vajab – iseasi, kas me vajame end sellise rahvana, kes vajab sääraseid tele-leevendusi… Ohumärk on meie kergeusklikkus – meid on märgatud, meie probleemidest räägitakse televiisoris, järelikult on pääsemine lähedal. Ei ole. Valvsus uinub ja põhjas olemegi.