Deemonid – 3D sinus eneses

Ain Mäeotsa film „Deemonid“ on sedavõrd isiklikult läbi tunnetatud, üldinimlik ja sugestiivne teos, et inimesed kipuvad eksistentsiaalse raputuse käes kinost välja, filmi lõppedes on sedavõrd segaduses, et ei leia ust, nagu oleksid ka ise kasiinos käinud ning seda sõltuvusesaatanat omal nahal kogenud. Kõik inimesed on sarnased ning empaatia on ka sel alal kogenematutel kerge tulema.

Kui teile tundub, et kõik on pekis, minge Tambet Tuisu, Ene Järvise, Ain Lutsepa, Evelin Võigemasti ja teiste külgnevate näitlejate näidatavat vaatama ning veendute, et teil on põhjust kinosaalist välja suisa tantsida. Peaasi, et te suure vaimustuse ja uudishimu tiivul ise seejärel mõnda kasiinosse või kinosid ümbritsevasse kärakakauplusse ei komistaks. Siis tuleb küll tõdeda, et tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadestki mitte.

Teil on vähemasti ausad, ametlikud ja avalikud arved, laenud, liisingud – isegi täiturid teevad ametlikku ja avalikku tööd. Teie pole vähemasti kümnetele sõpradele lootusetult võlgu, krediitkaardid sügavatesse miinustesse lüpstud ja valederägastik oma tapvasse vaakumisse imemas.

Sellest põrgust läbi tulnud Ain jutustab veenvalt, et kasiinosõltuvus on sedavõrd hull haigus, et terve mõistus ega inimlikud emotsioonid siin enam sõnaõigust ei saa. Võiduhasardiga kaasnev illusioon viib üha suuremate kaotusteni. Sekka kobatavad võidud panevad ühest küljest lootma, et kaotustekuristikus tekitatud koletu võlaahel on purustatav samade vahenditega – et kurat on peltsebuliga väljaaetav – ja süvendavad samas haigust. Nagu kõigi sõltuvushaiguste puhul kannatab selle all kogu pere. Aidata on sellepärast raskem, et mängusõltuvus ei jäta haisu külge ega võta algstaadiumis sõltlast füüsiliste tunnustega vahele. Alles rängas staadiumis, mis saabub mõne kuuga, tekivad füüsilised nähud – vibra, oksendamine, luulud, silmade vilamine, orientatsiooni häired.

Mäeots näitab kõigi oma tegelaste abil, et ausus oma lähedasima inimesegi ees ei aita. Juba totaalses puntras Tambet-Joko eksib ka raseda naise ees pihtinult, lubanult ja lootnult tagasi kasiinosse – hullemini kui eales varem, kaasneva joomise, hooramise, keretäite ja totaalse kaosega. Järvise kehastatud õpetajannat ei päästa tütrele pihtimine – deemonid hirmutavad ja stressavad talle ränga insuldi. Lutsepa tegelane pihib isa vaimule ja koerale ja lähebki kogu oma pedantsuses, punktuaalsuses ja kaalutletuses totaalselt saatana nahka.

Lisaks veenvatele ja liigutavatele, ehtsatele ja lihtsatele näitlejatöödele on „Deemonite“ edu võti ka geniaalne stsenaarium. Selles kätkevad ajauperpallid, põimumised, kõige seotus kõige ja kõigiga, millest asjaosalised ei tea ega saagi teada, sõltuvuse vähilikud haarmed kõikjal – ja see meenutab Ervin Õunapuu meetodit, eriti „Oliivia meistriklassis“ demonstreeritud aja ja ruumi hüpitamist.

Kui esimesest tegelasest on saanud laip, sõidab teine tegelane kasiinodes kehtiva algaja õnne tiivul taksoga temast mööda, kolmas tegelane kohtub esimesega tänaval hetkel, mil on just haigestumas, neljas tegelane on kolmanda õpilane ja klient, kes kohtub teise tegelasega basseinis, kui tollel on esimene tõsine füüsiline sõltuvushaiguse hoog – ning esimese tegelase koer saab kolmanda omaks.

Ring saab täis. Ent see pole kergendus. Sest Maa on sedalaadi ringidega nagu haiguse paisetega kaetud seni, kuni eksisteerib raha. Raha muudab meid kõiki meie paratamatus ühtsuses haigeks ja hulluks, räsib meid alandatud kiskjateks, suleb hirmude nõiaringi ja surub üksildusse-abitusse-lootusetusse.

Õnneks lubavad sajad erinevad allikad – nii teaduslikud kui müstilised – et rahamaailm kukub kokku. Loodetavasti enne kui lisaks ühiskonnale on ka inimkond rahahaigusse suremas. Kaob raha, lõpeb ka üks sõltuvuse risk. Siis ehk saame omavahel üle pika aja rääkida lõpuks ometi millestki muust kui raha ja sellest tingitud erinevates vormides halvatus – siis ehk koidab tõeline inimlik ja ülemaailmne vabadus.