Risttuules kui hangumise hangumine

Kati Saara Vatmann

Martti Helde „Risttuules“ (Allfilm) on 21.sajandi viimane sõna. Igas mõttes.

Filmitehniliselt pole Eesti kinomeistrid varem nii efektset tööd teinudki – mustvalgete dok-kaadri-laadsete voolamiste taustal on küüditamise ohvrid elust enesest otsekui tardunud vahakujud. Nukud ajaloo marionetilaval. Ilma et nendega mängijatel olnuks vähimatki õigust miljoneid inimhingi nukkudena pruukida. See must-valge ulmeline iks-dimensioonis maailm venib ja painab – nii, nagu taotlus ongi. Ning tänu sellele pole Raplamaa noormees loonud järjekordset „Pikka teed düünides“ ega „Nimesid marmortahvlil“. On 21.sajandi viimane sõna.

Viimane sõna peaks see küüditamise panoraam olema ka sisuliselt. Laura Peterson, Tarmo Song, Mirt Preegel, Ingrid Isotam, Einar Hillep jt teevad võimsa kummarduse sellele koletule ajaloo-etapile – ja nüüd vast aitab ka. Sattusin filmi vaatama koos saalitäie inimestega, kes on Siberist tagasi tulnud, see võimendas filmi mõju – ja ühtlasi pani paluma, et see oleks viimane sõna.

Et enam ei juhtuks holocausti ega küüditamist, et maade pärisasukaid ei peletataks maa ja varade pärast nende põlismaadelt minema, eluks vaevu kõlblikke piirkondi asustama ja üles töötama – või välja surema. Kõigi kontinentide aborigeene on uskumatul ja üleinimlikul moel lennutatud ja hävitatud. Kusjuures praegugi veel oskab turvakodulikus Skandinaavias üles kasvanud rootslane eestlaste ja teiste tublide baltlaste küüditamise košmaari  peale küsida: miks te politseid ei kutsunud?

Ja samas – miks me ränga mineviku külge klammerdume ja sellest elu telje teeme? Eestlased mitte nii levinult kui juudid. Ent rahvus saab eluga edasi minna sama suhtumisega, nagu traumeeritud või puudega inimene – puudest ei tohi teha elukutset. Seda on vaja teada ja aktsepteerida, austada ja arvestada. Ent elu kese see olla ei saa.

Äsja Eestis oma legendaarse Rännaku-meetodi näidis-seansi korraldanud – ja maikuus täispika Rännaku sooritav Brandon Bays arutles, et põlisrahvad, kes pressiti reservaatidesse, kellelt lapsed ära võeti ja lastekodudesse suruti, salvestasid selle vägivalla tõttu endasse vägivalla mustri. Üha süvenev geneetiline vägivald tekitab raku tasandil üha uut vägivalda – see avaldub alkoholismis-narkomaanias ning elumõnudele keskendumises ning väljendub agressiivses madala-vibratsioonilises muusikas.

Ajaloolise valu külge klammerdumise ja selle massikultuuriks vormimise asemel soovitab Brandon Bays mõtte jõul end vihast vabaks mediteerida, mustrid ümber mediteerida ning vabanemise, andestuse ja Armastuseni jõuda.

Seni on end üha kordav valumuster haiguslik nähtus. Sellepärast võiks „Risttules“ oma erilisuse ja jõulisusega viimane sõna olla. Edasi tervenemisele! Mis puutub haiguslikkusse, siis inimkonda ongi nimetatud planeeti Maa tabanud viirusnakkuseks. Kipume vägisi iseennast ja oma planeeti hävitama. Teadvustamata, et on käev viimane aeg ja võimalus suhtumiste muutmiseks. Ning samas on vaja meid ennast üha tervendada, et me oma järgmistes eludes ikka väiksema ja väiksema karmavõlaga saaksime edeneda. Oletatavasti on karmaseaduste järgi nii, et need, kes eelmises elus küüditasid, said järgmises elus analoogse vägivalla ohvriks. Õiglus ja tasakaal on universaalne nähtus, nii et meie siin enam omavahel klaarima ja kohut mõistma, seletama ja ennast haletsema ei pea.

Hädadesse klammerdudes hävitame oma planeedi tükkis Siberi taiga ja Ameerika varamaardlatega ning tervendamist vajavatel patusabaga hingedel polegi enam kohta, kuhu tulla. Eluterve ja armastava arengutasemega olevuste pilgu läbi näib Maa nagu uskumatu õuduste koloonia.

Kuivõrd oleme selle kosmilise kolekoha hävingu äärele viinud, peab kõigi surmapattudega olema kohe ja igaveseks lõpp. Ja nende poetiseerimise-heroiseerimise-kunstiseerimisega samuti. Muidu saab planeedi ja inimkonna kannatustekarikas täis ning meil pole enam kohta, kuhu kannatama ja tervenema tulla.

Miskipärast ei usu, et kusagil kosmoses on veel teisi planeete, kus tublid ja töökad perekonnad sekundiga laiali paisati, mehed tapeti ning naised-lapsed loomavagunitega teadmatusse solgutati. Eks totaalne teadmatus tuleviku suhtes olegi  igasuguse holocausti-genotsiidi-küüditamise kohutavaim komponent. Kuhu? Kui kauaks? Miks? Teadmatus on kohutavaim. Nüüd teame. Ja aitab.