Karikakramängu võetud naabriplika ja Õnne-Kristi Kätekas

Kati Saara Vatmann

Septembrikuine teleseriaalide taasilmumine uute osadega on nagu suguvõsa kokkutulek pärast suurt suve. Ühest küljest hoidsid meie kallid telekaaslased end korduste kaudu meeles. Teisalt on jätkufront nii võimas, et haarab endasse ka ambitsioonikamad tooted nagu „Karikakramäng II”. Samad näitlejad – ehkki mõneti kunstim käekiri – teemad-tunnetus ikka oma.

Meie väikeses rahvuskehandis on kõik nii omad ja lähedased, et jabur oleks arvustada Liis-Katrin Avandi  karakteri dünaamikat Kelgukoertest pilvede alla sattudes. See oleks sama narr kui Marilyn Jurmani vastse juuksevärvi analüüsimine Heeringas Veenuse õlal värsketes osades. Meie näitlejate teletööd on nagu üks ühtne nukunurk ja stiilipidu.

Oleme sellega harjunud, et väike rahva ja näitlejate arv tingib näitlejate ja tegelaste põimumise. Ning rõõmsalt üllatunud ja tänulikud, kui keegi kadunud seriaalinägudest 16 aastat hiljem taastuleb. Elina Reinold oli viimati igiliikur-seriaalis Õnne 13 õpetajanna Kristi Saamers, kelle kaudu mööblitööstur Laur Põder üldse mängu tuligi. Sünnitas seriaali esimese stsenaristi Reinla auks tütre Astridi – ning läks oma teed. Nüüd sisenes ta tragi teadlasemoorina Kätekasse, et Friida saaks India ašramis avaneda. Marika Vaarik ilmub päris kindlasti mõnda teise telelisse seeriatootesse.

Ning ühed ja samad muinasjutud tulevad taas.

30 aastat tagasi kirjutasin novelli Rändlind linnatüdrukust, kes väikekodanlastest vanemate ja karjäärikultuse kiuste vanaema talu üle võttis ja maale õpetajannaks-talupidajaks kolis. Täpselt selline lehmvasikas, nagu novellis kirjeldatud, kingiti paar aastat tagasi mulle endale. Idee sedasorti lahtihüppest on nüüd aga Naabriplikana kord nädalas kaasaelatav ja edasimõeldav.

Kusjuures Naabriplika rõõmustab meid, kes me kodutööde kõrvale, üle arvuti ja laste kodutööde kontrollimise kõrvale oleme harjunud ühe silmaga jälgima, mida omad ja tuttavad näitlejanäod televiisoris teevad, värskete artistidega. See on sama eelis, mis muudab Suletud uste taga ja Saladused usutavaks. Pole aina needsamad. Isegi kui on kohati kohmakad ja kobavad – värsked.

Kuna me oleme siin Eesti-saarekesel nii omad ja ristpistes-ruutpesitsi põimunud, pole päriskino tegijatele vast solvav, et ka Karikakramäng II kasseti miniatuurid segunevad televiisoris seeriatoodetega. Seda enam, et Ivo „Georg” Reinok on Rometi-Julia seriaalist sinna gastrollima saabunud, prouad Mikiver ja Reeman ning härra Spriit on Õnnest ja teistest lõpututest ja lõpmatutest telenoveladest efektse kõrvalehüppe sooritanud. Maimikute lühilood on jahmatavalt usutavad ja tuhandekihilised. Vähe teksti, iga kirjavahemärk ja kasin žest kannab. Kõik kolm sellised mis-siin-rääkidagi stiilis emotsionaalsed kogupaugud, mis puudutavad oma tuttavlikkuse ja assotsiatsioonidega. Kes meist poleks kõrvalt näinud või ise kogenud erivajadustega inimeste terrorit a la ratastoolis Kukumägi oma tütre isiklikul elul ristipõiki ees. Nii et too ei suuda ärgata-märgata ka võimaluste peale, mida Ohtlikust lennust, Kätekast ja Süvahavvast talle kosja saabunud torumees Eduard Samistu pakub.

Kes ei teaks tänases vikerkaarevärvilises maailmas, mida tunneb naine, kes tabab oma mehe suudlemas teist… meest. Või kui palju neelavad hõbepulmadeni jõudvad naised alla, et salaja nutvate vankumatute matroonidena perelaevukest läbi eluliste inetuste tüürivad nii, et külarahval pole midagi arvata.

Kuivõrd näitlejate-produktsioonifirmade-autorite kaudu on telerist tuppa paistev suguvõsa kokkutulek, mille käigus nüüd nii pilvede alt kui parim-enne-kabinettidest näidatakse, kuidas suvi möödus, on tegemist millegi sama turvalise-stabiilse-rutiinsega nagu oma saba neelava mao puhul. Kõik voolab – mis sündmused, kes-kellega polegi tähtis – peaasi et pulseerib.

Sellise seriaaliturvamüüri taga võid ise olla oluliselt avantüristlikum ja erilisem kui need natuurid seal. Väljakutsete vastuvõtmine käibki pigem päriselude. Seriaalides-filmides Eesti moodi on tegeliku elu kataklüsmidele tasakaalustuseks turvakodulik rahu ja vaikus.

Nad seal teiselpool ekraani näivad sama tõelised kui siinpoolsed. Ainult ettevaatlikumad. Mitte ainult meil – ka Jim Carrey Yes-man ja Julia Robertsi kolme loteriipiletiga eksistentsiaalsed heitlejad on omad ja tuttavlikud. See juba-olnud fenomen laieneb isegi animatsioonidele – kollide kompaniis möllab teatavasti Shreki kaksikvend… Ent meie siseringi omad on ikkagi natuke omamad ja nendega on kena sügisesse sujuda – aitäh, et olemas olete!