Kertu maag Raag

Kati Saara Vatmann

Ilmar Raagi juurde astutakse tänaval ja seltskonnas spontaanselt tema uut filmi „Kertu“ tunnustama. Erilise tüdruku ning oma eluga enne selle õieti algamist lõpusirgele jõudnud mehe armastuselugu, külakogukonnaga vastandumine ja luukered tublide perede kappides vapustavad ja liigutavad. Iseäranis sellepärast, et Raag kinnitab nii stsenaristi kui ääretult detailitundliku režissöörina: õnn on võimalik, uue elu algus võib olla täna, kui ka inimesed polegi ilusad ja head – igaühe jaoks on kusagil see keegi, kes on. Ning kõrvalseisjate arvamus pole oluline.

See on ääretult lihtne lugu ja film. Nagu päris. Ainult et pisiasjad ja pausid annavad loole rütmi, mida võib liialdamata nimetada geniaalseks – iga episoodi taga on selgelt tajutavad slepid, mida võib sekundi murdosa jooksul näha, lugeda ja kogeda. Fenomenaalne!

Pärast lihtsat ja idüllilist algust – puudelõhkumine ja heinarullid – ning ropupoolset intiimelu – higine mees ja sugutegu poe tagaruumis – tuleb terekäsi „Ukuarule“ ja „Kõrboja peremehele“. Mait Malmsten on Katku Villut pärast Lembit Petersoni mänginud, Raagi-filmis tudub ta oma võrri kõrval analoogselt Ukuaru Aksliga, kes joomaunes lõõtspilli unarusse jätab – ja ei jäta ka.

Villu oleks justkui rahvakihist, kus tunded pole ette nähtud. Lihtne töö võrdub pudeliga, vaatamata osavusele-andekusele on ta inertsile ja viinale alla jäänud ning motivatsioonipuudus jätab ta arenguvõimalusteta roboti tasandile. Ja siis korraga kõrivähk. Kas see pole mitte Krjukovi-Douglase taseme meeste tõbi? Tänu surmatõvele selgub, et inetul pardipojal pole kunagi hilja luigeks kasvada – eiriti kui seda tehakse kahekesi.

Ülimalt lihtne ja lapselik, endasse tõmbunud ja uje neiu, kellel on ilmselt diagnoosiks autist, avaneb tänu armastusele Mehe vastu Naiseks. Ta pole enam see intsesti-ohvrist ese, keda võtta ja oma kohale sulgeda. Ta astub armastatule järgnedes üle nii teda perversse omanikuna armastavast isast, vait-sunnitud emast kui lumekuningannaks kasvanud edu-õest. Armastavaks naiseks puhkev ullike pole enam kellegi piinlik omand ega nässus lemmikloom.

See on nii Ilmar Raagi kui tema konsultantide – psühhiaatrid-psühholoogid ning Tallinna ja Tartu naiste varjupaikade rahvas – kui näitlejate meeskonnatöö ja võtteperioodi aegsete igaõhtuste ajurünnakute teene, et meile kõigile kingitakse usk õnne võimalikkusse. Õnne kestus ja võimalik lõpp ei tähenda, et teda pole olnud.

Elujanu taassünd annab meile kõigile – ka sealsamas kinosaalis! – ajapikendust. Selles pikendatud ajas oleme kõik üksteisele peegliteks. Filmivaataja saab teada, et Kertust on saanud lapseks-surutud ahistatu isa perverssuse tõttu, läbi Malmsteni-Villu pilgu. Pikk kümne varjundiga pilk ütleb kõik.

Tõeline ja kangelaslik ema pole mitte vägivaldse mehe orjuses ja varju all kuulekalt elav – ja sellega veel omakorda tütert ahistav naine – vaid traktoriga oma pojale appi lendav lihtne külanaine. Leila Säälik kehastab Ema, kes koosneb üleni mõistmisest ja armastusest. Ajal, mil kogu külakogukond armukadeda poehoora õhutusel Villu vastu pöördub ning küla-ülik kodus nii naist kui rasedat tütart peksab, on tema see kindel linn ja varjupaik neile, kes ei saa ega tea linnades olemas olevatesse varjupaikadesse pageda. Sääliku Ema andestab, aga ei alistu. Ta on sedavõd ürgnaiselik ilmasammas, et sisendab jõudu ja muutusevalmidust ka Kertu emasse.

Tänu Villu elutervele emale – kummalisel kombel ja taeva abiga on Eestimaa külad täis selliseid naisi, kes tulevad elu hammasrataste vahelt elu ja iluga tervena ja tugevana läbi – luuaksegi haigla ees korraga uus hea ilm. Arstid ja turvatöötajad, politseinikud ja mistahes asjapulgad vapustatakse ühe korraga Inimesteks. Tõstes ühele kilbile lihtsa inimlikkuse ja armastuse ning teisele arsti- ja politseiniku-eetika,  näitab Ilmar Raag, milline on filmimeistrite eetika ja koht ühiskondlikus tööjaotuses. Meistritel on õigus rahvast raputada ja nututada, naerutada ja teed näidata. Mõte ja sõna, nähtavat ja nähtamatut ühendav kunst on nende tegu. „Tore, kui jõuaks ta ära näha,“ ütleb Kertuga koos üle Väikese Väina tammi sõitev Villu viimase lausena oma sündiva lapse kohta. Tore, et Kertule jääb Villu ema – ta enese ema kolib lumekuningannast õe toel vägivaldse pereisa juurest ära. Teile, kes te seda inimolemuse alustaladeni raputavat, südamega naeratavat filmi veel näinud pole – minge! Juba täna. Homme on tänu sellele palju ilusam ja tõelisem. Aitäh.