Limone ja Orange – süngemeelseks abiks lapsevanemale

Kati Saara Vatmann

Ootame animafilmidelt, et nad arendaksid meie lapsi eetiliselt ja esteetiliselt, eksistentsiaalselt ja faktiliselt – ning teeksid seega lapsevanematega koostööd. Nagu kultuur ja meelelahutus üldse peaks tegema. Mait Laas on käsitööna – nagu hõiskab ja täiendab sõnumit „Lisa Limone a Maroc Orange“ nukufilmi nukkude ja dekoratsioonide näitus – sellise lastekasvatusvahendi valmis saanud küll. Seda enam, et see on esimene Eesti 3D toode, lisaks veel ooper. Žanr, mida jälestanud prantsuse näitleja Jean Gabin urises omal ajal Marlene Dietrichile: „Ooper on nõme – mitte keegi ei sure lauldes!“ Antud juhul selgub, et puuviljad võivad lauldes armastada ja surra küll, muusika on suurejooneline ja lauljad võimekad – ent kõik see kolmes dimensioonis laulev nukumaailm on nii kohutavalt sünge, et kaeblikus kinopimeduses kobades tekib küsimus: kuhu jäi naer – või kasvõi väike naeratus? Uppus koos põgenikega laevaõnnetuses või külmus krooniliseks veninud talvetaaga käes ära vist.

Cipollino ühiskonnakriitiline, inimolemuse nuripooli naeruvääristav mõistulugu oli ju naljakas ja vaimukas, mitte masendav, kuidas siis meie siin igasugusest nukuteatrist nututeatri teeme… Ent veniva kurbloo – sugugi mitte tormaka armuloo – lõppedes on samas hea lastele nukuekspositsiooni näidata. Kui satute Solarisse. See on hea näide, milliseid elukutseid kõik maailmas olemas on. Ilma näideteta satuvad lapsed kutsevalikul oma vanemate ja sõpruskonna ning meedia ette näidatud mudelitesse. Just nagu inimhinged sünnivad kuuldavasti üha samasse hing-konda. Selgubki, et mitte ainult staarlus ja punase vaiba riitused ei tähenda filmi. Võib õppida ka selleks, kes voolib ja õmbleb nukud – või selleks, kes need millimeeterhaaval liikuma paneb ja üles filmib.

Selliseid piiramatuid perspektiive teades on lastel ehk kergem taluda üha kurjemaks muutuvat kooliorjust. Kui mõnekümne aasta eest pidid koolieelikud kell neli-viis suurte loomadega karja minema ning pisut suuremad lapsed juba 2-3 korda päevas kümmet ja enamat sarvikut käsitsi lüpsma, siis praegused lapsed peavad juba lasteaias lugema-kirjutama nii, nagu muiste eeldati algkoolis. Seda iket on kergem kanda, kui põnevad professioonid terendavad silme ees. Muudkui sünni ja kõnni – ja lõpuks saad ometi ka oma lapsepõlve, täiskasvanuna raha eest nukkudega mängida…

Ja kui sa ei õpi, lapsukene, saab sinust inetu ja haisev, mädanenud ja kirbatanud apelsin, kes kõlbab ainult paadipõgenikuks. Küll jah soojale ja sulnile merele, kuhu Põhjala turistid ihaldavad ning kuhu pääsemise nimel meiegi emad-isad rügavad, lükates – heal juhul – lapsed kinosaali, et riik ja kultuuriasutused täidaksid lüngad. Parem on siiski koos lastega need tunnid läbida – ka Roomas käies kogesin, et mu pesakond saab väga vaevaliselt pihta faktile, et see ongi seesama Colosseum, millest räägitakse õpikutes. Nii vajab ka filmis nähtu emade ja vanemate õdede-vendade selgitusi.

Lapsed lustivad 3D imedemaal võimalust Don Tomatile juurikasõja korraldamist – kogu multika lustakaim koht ongi see, kus konferansjeest Tomat äsab publikusse omakorda ühe priske hallitanud sidruni. Iga vaataja saab selle näiliselt otse nospli pihta – nii, nagu Mona Lisa vaatab kõigile inimestele igas ruumi servas ühtviisi otsa. Siin vaatavad Eesti lapsed Vahemere kallastel toimuva tundmatule näole – reaaliale, millel pole turistide Marokode-Itaaliatega tühjagi pistmist.

On orjusest põgenevad vaesekesed, kes karjuvad äikese kätte jäädes prantsuse keeles. Heakene küll, laulavad. Paraku saab minu subjektiivne sümpaatia selle filmi suhtes otsa selles stseenis, kus puujalaga laps-apelsin upub – puujalg ujub vee peal, raske pea vajub põhja, ta võitleb ja pingutab ja ongi ots. Kahtlemata peab lastele surmast ja vägivallast rääkima, ent peab see nii inetu ja armetu olema? Filmiametite pidajad on tunde ja päevi nukufilminud, kuidas laps sureb. Hea küll, et frukt-infant – ent kui kogu lugu püüab meid veenda, et inimestel on samamoodi, nagu köögiviljadel, on ka surm siiski surm. Ja see ei tähenda, et meedia ja netiavarused on surma tükkis pornoga servast servani käis – siin ja praegu maksame selle eest oma raha, aja ja häälestatuse-meelestatusega.

Inglise rütmiteatri Stomp laadne ketšupikonveieri tümin on kihvt ja kütkestav. Ent meie kangelasapelsin satub sellesse „teatrisse“ pärast laevahukust pääsemist, auto alla jäämist – ta sõidab koletut toru pidi presside alla… ja kiilub ebastandardse tomatina kinni, nii et liin seiskub viimsel hetkel. See pole pääsemine – ta saadetakse istandusse orjaks.

Eks meil ole põhjust lastele rääkida konserveeritud vegeetade kasutusest. Kui tomat on kuuma saanud, pole seal enam ühtki vitamiini ning kui selle lömastatud sitamiiniga spagetid üle valada, hakkab itaaliajuurne kirjanik  Justin Petrone nutma – nii vulgaarne ja pühadust teotav mõttetus on see. Jahutoodetest pasta tomatipastaga on midagi sama kaeblikku nagu sketš sarjas „Heeringas veenuse“ õlal, kus oober kirjeldab kundedele tülgaste üksikasjadeni, kui koletutes tingimustes kasvavad lihaveised, keda tapetakse gestaapo-väärsel moel ja millistest rõvedatest kehaosadest milline delikatess saab. Head isu.

Uue multika inetut ja sünget maailma jälgides võib seda ju õigustada: kunstiinimesed ongi mõnevõrra depressiivsed – rõõm ei panegi kedagi looma. Vähemalt mitte Eestis. Sellepärast on ka meie 21.sajandi kunst painav-veniv-masendav. Alati on muidugi võimalik end kuidagigi natukenegi positiivselt häälestada – kasvõi tänu Iris Vesiku erilisele häälele, mis sidrunipiiga häält teeb. Või Peeter Vokonski muheda teenena, kes häälitseb ka siin, nagu veenev mafioss, nagu ka „Haikala loos“. Ent too haikala polnud masendav, vaid sügavalt ja maitsekalt koom. Ja selle müstilise vahe analüüsimine on kodune ülesanne mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Kas meie raskemeelsus on tõesti paratamatu, vajab see kunstivahenditega põlistamist ja rõhutamist?