Kuidas hauakaevajad põletasid Pipi Pipini

Kati Saara Vatmann

Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

See fraas pärineb ansambli Sõpruse Puiestee laulust. Ja samas on see Katrin Lauri filmi “Surnuaiavahi tütar” kreedo. Katrin kirjeldab poolteise tunni jooksul meie ilusa isamaa kõiki valusamaid probleeme – ja samas tõestab, et iga elu hammasrataste vahele jäänud inimene on ilus ja hea.

Tean seda tunnet väga lähedalt – kirjeldan ka oma uues raamatus “Kuidas karastus Kati”, mismoodi elab Eesti küla. Minagi nägin juba lapsena äärmiselt ja liigagi seestpoolt, millised hädad meie metsade vahele varjunud tuhandeid külasid ja talusid ruulivad. Tööpuudus – täisjõus härgmehed ilma eneseteostuse ja tegevuseta. Võõrsilt oma tahte vastaselt siia sattunud kaunid hinged, kes lähevad vales ja võõras keskkonnas katki. Lisaks inimesed, kes ei oska üksteisega ümber käia. Tavatseme uhkusega Eestit väljavalitud maaks nimetada – samas tekib sageli küsimus, miks lapsed, kes kalli kadunud Luule Viilma ning Maurice Maeterlincki sõnul Maa peale tulles ise oma vanemad ja kodumaa valivad, ometi siia sündida tahavad.

Slaavitarist iluduse mees, kes ei käi üle oma elust ega perest, vaatab alla käivat naist ja metslasena kasvavat last nagu mäest alla kihutavat laviini. Ta ei oska seda olukorda mitte kuidagi muuta ega mõjutada. Katrinil on õnnestunud äärmiselt intelligentse ja elegantse härrasmehe Rain Simmuli kehastuses näidata, kui kohutavalt raske on stiihiat peatada. Filmi esilinastusel ütles sotsiaal-poliitik Liisa Pakosta, et Maria Avdjuško on liialt kaunis nii õõvastavat rolli kehastama.

Minu pinginaaber Merle oli meie kooli kõige ilusam tüdruk. Ta on surnud. Samadel asjaoludel, nagu niitsid filmi-Maša. Katrinil on õigus – mida ilusam, erilisem ja andekam, seda ohustatum.

Tahate näha uue taseme Liblet? Vaadake Arvo Kukumäe uut rolli, kus tal teksti peaaegu polegi – aga funktsioon ja vägi on sama, mis Kruusemendi “Kevade” Liblel. Võimas.

Estinfilmi uudislinastus tõstab uuele tasemele ka Pipi ja Ronja teema. Juba Astrid Lindgren teadis, et eel-indigod saavad siin ilmas hakkama ka siis, kui ema on taevas ingel ja isa Kurrunurruvuti saarel paks valge pealik. Meister Laur näitab, kuidas elab päris indigo, kelle ema on end iseenese kõverpeegliks elanud ja isa päevast päeva selili auto all. Hea uue ilma indigo võtab endale naabertalust tiiva alla downi-sündroomiga tüdruku – ta ise on väikese lapsena ema, kes ei lase end mitte kellelgi tallata ega mõnitada.

Downi-inglikese hukkumine sattus sel nädalal resonantsi ligi kahekümne lapse sissepõlemisega lastekodudesse – ent pärast seda õõva jääb Eesti kultuurilukku ikkagi pigem see hetk, kui geeniveaga lapse surma hetkel avanesid kalmistul kivist ingli silmad… Kallid kaasmaalased, kui te seda filmi vaatama lähete, saate oma enese südame kõige tagumised taskud tühjaks valada ja õilsaid pisaraid nutta.

Ja downi-plika emme koob kangastelgedel teile ingleid…

Millegipärast on varasemad raamatud, filmid ja muud stampe loovad väljundid teinud õpetajatest ja ametnikest koletised. Katrin Laur ei tee. Nii õpetajad kui sotsiaaltöötajad väärivad oma ametit ja nime. Te näete suure südamega, pühendunud südametunnistusega ja mõistvaid isiksusi, kes ei lähene Pipidele-Ronjadele vägivallaga. Need ametnikud-õpetajad mõistavad valel ajal valesse kohta sattunud ema, tajuvad õnnetut eesti meest, kes selle portsuga hakkama ei saa, imetlevad väikest tüdrukut, kes kasvatab pisi-downi ning suudavad austada ka töötuid-tätoveeritud tsiklivendi, keda isamaa miskipärast ei vaja.