Lavastuse õnnestumise ilmseim tunnusmärk on, et kõik vaatajad – nii 8- kui 48aastased – tahavad lõpuovatsioonide eel innukalt ise järgmiseks koletiseks saada, nii nagu Endla teatri igas-eas-laste etenduse „Kaunitar ja koletis“ kulminatsioonis.

Juba algupärases vene muinasjutus sümboliseerib Koletis kõrgeimat inimlikku armastuse-võimet – Kaunitar armastab teda tingimusteta, ehkki Koletis on ebaesteetiline ning lisaks üritab oma õnnetuses Kaunitari igaveseks vangistada. Analoogne vägivallast suurima inimliku tunde sündimise lugu rullub lahti „Ooperifantoomi“ keldrikatakombides. Üha uued ja uued lavastused kinnitavad ikka ja jälle: see on võimalik.

Triinu Ojalo dramatiseering astub julge sammu – toob sündmused tänasesse Pärnusse. Vaatamata sellele, et kostüümid ja soengud on lastelavastusele kohaselt muinasloo-pärased, on tekst ja taust siin ja praegu. Papa on vaesunud, kaks tütart jätkavad senise elustandardi järgi helliku-elu nõudmist, kolmas tütar aina koristab ja hoolitseb ning kaunismees, kelle kehastamine on Priit Loogilt üks senise lavaloome parimaid töid, ei tule selle pealegi, et ta võiks pidude ja ilulemise sekka tööle hakata ja äiapapa santi seisu leevendada. Tiba demoraliseeriv on ehk, et parasiidist puudelpoiss pälvib siiski tingimatu armastuse. Kui uueks Koletiseks muutub. Kõigel on hind.

Kuivõrd pankrotis papa läheb Pärnust Tallinnasse oma papitali päästma, võib eeldada, et ta eksib meeltesegaduses ära kusagile Märjamaa metsadesse. Mis näitab nii meeleheite kui pingelangus-eufooria suurust. Ja ühtlasi tekitab kena kujundi – Koletise loss tulipunase lillekesega võib peituda ka sinu enese kodumetsas. Kes meist poleks hajameelsel automaatpiloodil kodulinnaski ära eksinud…

Mõningane ideeline vasturääkivus on ehk tõsiasjas, et kuigi Koletis pälvib tingimatu armastuse, päästab maailma ikkagi ilu ja rikkus. Alles siis on kõik tõeliselt hästi, kui Lauri Mäesepp loovutab naksitrall Kingpoole näoga tondimaski kaunile Kasparile, ostab kogu pere jamast välja ja laseb suuremeelselt naeratades äiapapa erru.

Oletatavasti on lastelavastustel kaks õilsat ülesannet. Esiteks tuua lapsed kultuurilätete juurde ja näidata inimlikke puudusi ja vooruseid, lugusid ja laule eriti paksude värvide ja suurte žestidega. Teisalt saavad ka lapsi saatvad emad-isad ja õpetajad teatrisaali hiilida ning lihtsate asjade lausumist lihtsate sõnadega pealt vaadata. Samal põhjusel käivad ju lapsevanemad ka kinosaalides kolmdee muinasjutte vaatamas. Mitte ainult laste eskortijaina – endale ka meeldib.

Samas tahaks Kati Ongile ja Kaili Viidasele kui pirtsprintsesside kehastajaile vaikselt vihjata, et uusima põlvkonna teatripublik, need meetrised, on oluliselt tundlikumad ja taibukamad kui varasemad generatsioonid. Nad mitte ainult ei sünni, nuhvel näpus – nad tajuvad meist võrreldamatult peenemaid nüansse ka siis, kui neid nimetatakse hüperaktiivseteks ja püütakse diagnoosida. Nad Teavad. Seepärast võib ka teatrisaalis märgata väikeste teadjate näol kergelt kaastundlikke muigeid ja osavõtlikku abivalmidust, kui näitlejad millegi ilmselge nähtavaks mängimiseks liialt paksult värvi panevad ja üle vajutavad. Pruugib sutsukene tagasi võtta – ja näitlejail endil ka kohe kergem.

Väikelinna täiskasvanuil aga tekivad tahtmatult assotsiatsioonid. Vaatavad kõhna ja kahvatut Ahti Puuderselli, kes sajal kohal rügab, et oma üha paljulapselisemat peret toita. Mõtlevad – ei tea, kas tema kohvikul seal Pärnu südames läheb tõesti nii sandisti, et tuleb Tallinnasse põlvejälgi tegema minnes Märjamaadele ära eksida… Sellised inimlikud väikekodanlikud provintsi-assotsiatsioonid on paratamatud ning lisavad õigupoolest paduvihma käes lehviva linnajõulupuu taga kauneid kunste naudeldes elamustele lisavõlu. Oleme nähtamatute niitidega seotud, mõistame, oleme Omad.

Seepärast on hea meel Omade sekka teretulemast öelda ka lavastaja Birgit Landbergile, kelle diplomilavastus seesinane siia ja praegu sooritatud kaunis kolelugu on. Viljandi õppejõud panevad tublile tüdrukule ilmselt väga hea hinde juba seetõttu, et ta oskab lavaruumis meisterlikult mööblit liigutada – nii et täiskasvanudki ei märka, millal miski muutus ja liikus – kasutab kõigi näitlejate käsi karme imesid tegevate puuokstena ning saavutab väheste vahenditega suure tulemuse. Ilma, et seda peaks säästuteatriks nimetama. Tütarlaps mängib täispanga peale – ja saab toredasti hakkama. Paluks veel!