Indigote muinasjutud muusikas

Kati Saara Vatmann

Igal eestlasel on vaja teada seda, mille edastab Lasteteatri artistide „Muinasjuttudest muusikas“ kõneleva teksti viimane lõik – ent seda juttu ei rääkinud Erki Kaikkonen laval Triinu Tauli laulude sekka, vaid kahe etenduse vahel Soone talus keha kinnitades. Neid tunnipikkuseid lihtsaid ja vahetuid etendusi mahub ühte päeva õige mitu. Nad ei vaja tegelikult ei lava ega eesriiet – vestjad võivad vabalt keset lapsi istuda ning nende mõtted ja tunded liikvele lükata.

Erki Kaikkonen on Indigo Tomi sõpruskonda kuuluv andekas ja sensitiivne mees, kes on õppinud Taani Kuninglikus Sõjaväeakadeemias, pagariks ja Tallinna Ülikoolis. Ta jutustab mitmesaja aasta vanuseid lugusid haldjatest ja imedest. Lugusid, mis on meie tavapärase eluga väga sarnased, ainult et seal juures on midagi üleloomulikku, mis… uuemal ajal on taas loomulikuks muutunud. Õnnelikud lõpud ei ole enam paranähtused, inimeste hüppeline heaks muutumine pole ime, vaid normaalne nähtus ning inimesed kuulavad taas üksteist.

Selle viimasega on päriselus, tõsi küll, veel probleeme. Ehkki Erki ise väidab, et nihelemine ja üksteise togimine, tähelepanu hajumine ja kõrvaliste tegevuste teke lapspubliku hulka teda ei häiri, panin tähele üht seaduspära. Just toitumishäiretega lapsed, kes ilmutavad hüperaktiivsuse märke, kannatavad üllatava reeglipäraga ka ilmse kultuuriharjumatuse all – antagu mulle see üldistus andeks, aga nii ma nägin. Taas. See tähendab, et samavõrd kui sööme-ära-kampaaniaid toitumisharjumuste inimväärseks muutmiseks, on vaja ka koolidesse ja lasteaedadesse kohale teatrit tuua. Just sellist lihtsat, traditsioonilist, leebelt õpetlikku ja vähenõudlikku jutustamist, mis sobib õhtutesse, mil on pime, pole telekat ega arvutit. Teadjad väidavad, et need on tulemas – ja õnnelikult lõppemas – ent lapsevanemad ei mõtle selle peale. Nemad käivad isegi nõidade ja ravijate juures raha-raha-rohkem-raha posimas, kuni oleks vaja lastele jutustada ja laulda. Eks siis kutsutud ja seatud teevad seda – kutsutagu nad vaid.

Triinu Tauli teab massimeediast toituv osa eestlastest Eurovisioonil käinud „Tii“ ühe esitajana, veidi parem maitse seostab teda uuenenud Pantokraatoriga ning kultuuriteadlik rahvas teab – ta on Taulide dünastia esindaja, kelle kodus on üks suuremaid torupillide-viiulite-rahvuspillide kollektsioon. Etenduses näitab ta lastele, kuidas pille mängitakse, lauldakse, joodeldatakse, improviseeritakse ja üksinda väga mitmehäälset muusikat tehakse. Ilma elektrita, võimenduse, mikrofonita. Hinge ja südamega. Nagu muiste. Õigemini nii, nagu peagi taas olema saab.

Erki kinnitab: „Planeet Maa on alustanud pooluste vahetamist. Sellest, et globaalsed muutused on alanud, annab aimu loomade – eriti aga kalade, eesotsas vaalade-delfiinidega – käitumine ning lindudega toimuv – ja mesilaste võimetus korjelt kodutarru tagasi lennata. Lisaks planeedi telje nihkumisele teeb kogu maakoor tiiru ümber planeedi – millega kaasneb kolm ööpäeva kottpimedust. Oleme vastavaid andmeid uurinud nii ametlikust kui põrandaalusest varamust ning kõigi allikate ühine seisukoht on: Eestil läheb see kukerpall hästi – oleme ühtsel platool, mis apokalüpsise käigus ei rebene. Seega on nüüdsest mõistlik kodus ja kallitega koos püsida, mitte rännata. Ja kui see pime kolmepäevane aeg on, siis mitte kuhugi joosta – see möödub, rahu ainult rahu. Ja rõõmsat ootust – Maarjamaal on pärast seda Suurt Sõitu läbi Värava vahemereline kliima. Mis võiks meil selle vastu olla.“