Lavale laotatud lima

Eestimaa lavadel tuuritab Marek Reinaasi koostatud ja Peeter Oja-Hannes Võrno esitatav nähtus, mis analoogselt üleloomulikult õõvastavate poliitikute tegevusega paneb küsima, millega küll meie rahvas säärase saasta ära teenis. Ju väärime sellist (kõver)peeglit – ka mina käisin vaatamas ega suutnud põrutavalt räige lavale oksendamise tunnistamiselt poole pealt äragi tulla, nagu paljud. Kui poole pealt lahkuks, ei kuuleks ju, mismoodi Oja ütleb pärast heeliumilaksu päkapiku häälega, et ei saanud parteistumisest mitte m…igi.  Ehkki teen siin sellest rüvedusest kõneldes talle reklaami, on see üksiti kena kirjutamisteraapia, mida pärast niisugust limalaksu tungivalt tarvis on.

See on nii uskumatult vulgaarne, mannetu ja rõve sooritus, et mul on hea meel, et ära nägin – ropult huvitav oli lõpuni vaadata, kui madal saab olla lima, mida lavale laotatakse – saal oli täis, rahvas morn – ja palju õnne meile selle puhul, et saame alati, mida pälvime.

Oja-Võrno näitesooritus kergitab küsimuse nii teatri, eestluse kui inimlikkuse eetikast. See ülimalt äkiline lavalabastamine meenutab, kuidas kadunud Endel Simmermann kirjeldas vana kooli meeste pieteeditunnet teatrisse sisenedes ja publiku ette astudes. Austus, eetika ja esteetika on need kaunid asjad, mis Kreisiraadio riismete rõvetsemise juures täiesti puuduvad.

See on nagu haige ainevahetuse jääkprodukt. Kui inimesed kääritavad endas kaua ebakindlust, heitunud ebamäärasust, alaväärsust, kesist IQd ja olematut EQd, tekib selline mürgine laguaine. Need mehed teevad tavaelus mingit tööd – müük ja kaitseliit ja mis iganes – ning peaksid tolle „isapalgi“ produktsiooniga justkui Tarmo Leinatamme mälestust pühitsema. Ent pärast Leinatamme kui eetilisema gentlemani lahkumist on järele jäänud košmaar, mitte „letosvet“.

Labasus ja matslikkus mängleb teemaga, kuidas „Nukitsamehe“ Tölpast kujunes miljonär – maitsetul moel pakutakse välja „absurdinali“, et temast saigi kadunud Forbes. Kui Kivirähk aretab sedasorti absurdi orgaaniliselt, siis Oja-Võrno-Reinaas peavad oma kistud huumori peale ise pingutatult ja sihilikult naeru rümistama, et kõik saaksid aru – see siin peab olema nii naljakas, et „näitlejad“ ise naeravad.

Kaks väga sehvet saavutust ses rõlguses siiski leidub. Esiteks Jaan Pehki laulukesed videokujunduses. Teiseks Võrno fakiirlik ümberriietumine – paarikümne sekundiga Apple-mehest täismeigigia prostituut-Agneseks ja tagasi – ilmselt on jõrmidel lava taga selleks ülikiireks muundamiseks midagi vormeli-rattavahetuse-meeskonna taolist. Respekt. Aga üksiti ka ainus jahe tunnustus – kõik muu on totaalne mää.

Tuntud nimed ja osav müügitöö tagavad täissaali. Et kõik ikka näeksid, kui madal saab asi olla. Saarat pole siinkohal põhjust kadeduses süüdistada – meie „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ läks suvel täissaalidele ning jätkub jaanuaris. Ka kreisiriismed kobavad identiteediotsingul kirgastujate üle ilkudes ümber indiaanitemaatika – koyko-mititchid-tšingatš-kukid kükivad kolm päeva laagris – ja rüvetavad selle koos rahvusluse ja pärimuslegendidega.

Samal ajal, kui eetilised haritlased tegelevad hüpoteesiga, et Kreutzwald oli selgeltnägija ning meie rahvuseepos Kalevipoeg on tõeline kanalduste kanonaad – mängivad mõned mehed Vanemuise sohipoegi. Rahvuseepose igas sõnas ja kujundis on mitmekihiline sõnum. Ainult sõnu lugedes tundub Kalevipoeg mõistetamatu koletisena – taustu tajudes on selgeltnägija Kreutwaldi talletatu tõeline varamu. Nagu ka indiaanipealike talletatu, millega Eesti spirituaalsed haritlased praegu väga süvitsi tegelevad. Soetati väärikamate valgete jaoks kirjapandu – palju lehekülgi raamatuid – ning töötatakse nüüd läbi kosmoloogiat, meie planeedi olemust, religioonide ja elukaare, inimkeha ja erinevate eluvormide kooslust meie ümber. See on võimas – ja ühendab õpihimulisi kulgejaid. On märgilised ajad – ärksamad leiavad üksteist, kogunevad põlisrahvaste pärimust uurima, väekeskustesse mõisasse süvarännakutele ja tervendustööle… Ja teatrimõnitajatel on valge vända vennaskond või mis iganes.

Asjad on õhus – väerahvas muretseb pagulaste saabumise pärast sel tasandil, et loob vaatemängu „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Kirna mõisasse. Kreisiraadio eetrihäire aga astub ette rassistliku enesemõnitusega, haige homofoobiaga, milles on vaid kröömike haput nalja – kooseluseadust järgivate jänkide uus tava, et eesel elab eterniidiga on ju natukene… halenaljakas.

Isadeta pered läbisegi sita ja aganatega on sedavõrd taktitult läbi mõnitatud teemad, et rahvas lahkub saalist poole pealt. Kes jäävad, ei suuda plaksutada. Ega saa aru, miks me jõulisele provokatsioonile ja madalale uudishimule allusime ja sellise saasta toetamisele raha ja aega raiskasime.

Sama teen ma ise siin praegu.

Panustan aega rüvetatud lava pärast kurvastamisele ja publikule näkku sülistamisele – toidan noid vändagängstasid oma energiaga ning mu enese vibratsioon langeb samal ajal tärinal kuhugi samasse tasandisse. Fui. Ent kui eksikombel teatrisaali pasarahe alla sattunud publik pääseb sellest okselaviinist kenasti välja, oma korrusele tagasi, siis kreisikaape puhul on see kahjustus krooniline.

Ojapets ilkus koos juurikaga aastaid Ärapanijas minu emaduse kallal – teadmata, et mõnitab seejuures ka vähki, mida trotsides kaks arstide-keelatud last ilmale tõin. Arvake ära, kui tore oli aastaid sellist „huumorit“ kogeda. Kavatsesin nüüd olla suuremeelne ja leida „lavastusest“ võimalikult palju head ning positiivse arvustuse kirjutada.

Pole lavastust – ei tule ka arvustust.

See on nüüd ainus aeg ja koht, kus olen tsaar Edgar esimesega samas paadis. Ma tean, mida ta tunneb, kui pooletoobised kaitseliidumüügimehed mööda lava ilmäratuntavalt temast inspireeritult paremat jalga nüsivad ja lennutavad. Võigas. Väga. Andestamatult.

Pärast limaneelamise tuumapohmelli tuli hoopis õnnelik veendumus, et meie oma tee- ja töökaaslastega ajame õiget ja kaunist asja. Ka meil on teemaks rahvuslus ja pärimus, pagulased ja vähemused – asjad on õhus – ja rüvetuste kose kogemine aitab eetilisel-esteetilisel rajal püsida.