Pärnu põline kolm-dee

Kati Saara Vatmann

Kuigi Pärnust räägitakse trafaretselt kui suvisest lõbu-läbu-libulinnast ja talvisest surnudlinnast, on tegelikult ka siin oma Pärnu Vaim väga olemas. Teater ja kunstidemaja niikuinii. Ent Pärnuga seonduvad ju kohe Esna ja papa Laos, klaasi-Jüri ja Margit Peterson – hea küll, publiku tungival nõudmisel nimetan ka pudeli-Vovka ära. Pärnu Vaim on vaikne, ajab tasasel nohinal oma asja – Rein Laose teater Saabastega Kass näiteks 38 aastat juba – ei nõua sõnalist tunnustust ega rahalist upitust. Ta lihtsalt on.

Kusjuures uhiuue 3Dkinoga Pärnu keskuse Apollo raamatupoe taga täiesti võrdväärsena. Kolmedimensiooniline teine reaalsus seegi. Kino puhul õnnitlen oma lapsepõlvelinna südamest. Mälestustes on kino Kiir ja senine Mai. Nüüd on kinonduses juhtun sama, mis näiteks meditsiinitehnikaga – kes viimasena ehitab, see parima saab. Täiesti objektiivselt ütleb mu subjektiivne istmik ja silmanägemine, et parim on.

Ja samas tehakse ses 21.sajandi tehnikaimelises viimases sõnas täpselt sama, mida papa Laose Saabastega Kassi maailmas. Minu papa Harri tegi oma Marionett-teatris ka sama. Kuna sõja tõttu jäi lapsepõlv olemata, meisterdas endale teise reaalsuse, mida elu lõpuni armastada-nautida-jagada.

Rein Laose noorte ja nukkude teater sai Endla ja filmitöö kõrvalt rajatud selleks, et pääseda kalgist ja vaikivast, halastamatust ja tema hingelaadile sobimatust maailmast. Ning tema omakirjutatud lood kõnetavad nii vanemaid kui lapsi tänini. Kes ei tunneks sama, mida Egiptimaale matkanud lumehelbeke või Banana-maa otsinguil ringipidi koju tagasi jõudnud sõpruskond – siin ja praegu on hea, sest tegelikult on meil kõigil see, mis on.

Ja me oleme üksteisel nendena, kes me just oleme – seega on kõige mõistlikum armastada nii ennast kui oma last või ema-isa just temana, mitte talle tingimusi seada. Ja mitte püüda muuta nii teist inimest kui olevat tegelikkust. Rahu sõlmimine iseendaga muudab ka keskkonna ja kaaslased paremaks. Parimaks.

Vaikne ja härrandlik Rein Laos on oma enese arenguteel jõudnud staadiumini, kus ka kõige suurem jama paneb ta leebelt – aga siiralt – nentima: „See ajab mind naerma.“

Niisuguse elutarga stoilisusega on näitlejast kujunenud asendus-isa ja südamesõber väga erinevatele noortele, keda kusagil mujal ära ei kuulata ega mõisteta. Aastakümnete jooksul on ta arukalt vaikides ja naeratades ära kuulanud nii teismeea kompleksides vaevlejad kui identiteedikriisis raplejad, tema juures muututakse päikesepoisteks ja haldjapiigadeks, kelle jaoks on auasi nukkudega mängida ning dekoratsioone maalida ja õmmelda.

Samal ajal, kui üleüldine ideefiks hädaldab, et noored on hukas – ja Pärnu vaimu ei otsitagi. Või mis temast otsida – pruugib märgata. Põigake papa Laose teatrisse Jannseni kuju selja taga – pool tundi lihtsat ja Head äraolemist – ja vaim on leitud. Meisterdage koos klaasi-Jüriga endale või kallile medaljon. Ja minge Apollosse jahedaõhulisse kolm-deesse.

Seal on muide praegu vaadatavad kõik mu kolm selle aasta lemmikut. „Lumekuninganna“, mis selgitab, kuidas heast ja erilisest tüdrukust näiliselt kuri kuninganna sai. „Pahatar“, kus Angelina Jolie jutustab hea haldja ärakäkerdamise loo – „ärge uskuge muinasjutte!“ Ning „Kuidas taltsutada lohet 2“, kus aastaid teineteisest eemal olnud ema ja poeg kohtuvad, tunnevad teineteises ennast ära, mõistavad ja andestavad – eelkõige andestavad iseendale oma ekslikud etteheited. Sest nad ei teadnud. Ja ma tahan kõik need kolm DVD-d oma lastele jõuludeks kinkida. Et nad teaksid.

Ent päris elu käib teatavasti siin ja praegu. Pärnu Vaim – ning kõik teisedki tunnustamata-märkamata suurused – ajavad vaikse veendumusega oma asja, loovad päevast päeva oma kordumatut kolm-deed ning kui neile liiga tehakse, kehitavad oma hapralt sitkeid õlgu: see ajab mind naerma…