Kas sina julged tõtt rääkida?

Kati Saara Vatmann

… nii et endal kergem saab. Klas Abrahamssoni näidendi „Kas sulle meeldib porno?“ pealkirjas sisalduv piinlik küsimus pole ainus, millele vastates me pigem vassime kui ausad oleme. Viisakas on öelda ei, fuh ja võeh. Siis ei arvata, et oled mõni niisugune. Missugune siis? Sooline. Hormoonidega. Partnerita. Mitmekordselt piinlik lugu ju. Inimene peab teatavasti olema vaimne ja esteetiline, mitte sugutungiga lihalik tegelane, kelle seksuaalsus salakesi loovust ja tööd, tundeid ja mõtteid mõjutab. Ja kui pole partnerit, siis on midagi topelt valesti. Puudu. Üle. Ei oska. Olenemata sellest, kas pole atraktiivne või latt on liiga kõrge. Ikka mööda. Järelikult ei saa öelda, et üksinduse peletamiseks partnerita suguelu elamisel – või elementaarsete sekstehniliste teadmiste hankimiseks – vaadatakse vargsi pornot küll – ja mitte vähe.

VAT-teatris Margo Tederi lavastatu on seega sõber ja abivahend. Esiteks räägib ta noortele seksist. Vanematel pole selleks ju aega. Piinlik on. Ja enamusel pole kodus loomi, kes selle loomuliku töö elu käigus sujuvalt ära sooritavad. Teiseks on lohutav teada – ka teistel on nii. Porno on andnud inetu ja kurva, perversse ja tundetu ettekujutuse seksist. Kolmandaks on lõbus. Kaia Skoblov ja Tanel Saar esitavad kompaktse ja tervikliku, mitmekihiliselt maitsva meelelahutuspala. Tanel on laiav ja kompleksides, lapsik ja õrn eneseotsija, nagu mehed teatavasti ongi. Kaia – asjalik-vaimukas emantsipant, kes on tegelikult sügavalt ja harmooniliselt seksuaalne ja naiselik. Noormees armub lavalise poolteisttunni jooksul neiusse, kes julgeb tunnistada-tunnustada Musta Jõge igas naises. Kristlus ja kommunism on sajandite jooksul lubanud naistele vaid Valget Jõge – emalik-madonnalikku naiselikkust. Tõsiasi, et naises elab kirg ja iha ning tema sisemuses on peenise analoog, et tal on orgasmivõime – see on olnud halvavalt kaua keelatud.

Pime massöör-ravija Jaanika Gross, kellega koos etendust vaatamas käisime, on kümme aastat teadlikult sellesse paralüseeritud feminiinsuse olemusse süvenenud, mehi-naisi-paare komplekside puntrast lahti pakkinud. Kirjeldada oli pimedale sõbrale vaid laval olevat kaht kasti – rekvisiitide ja kostüümide kastid – ning kaht õlakoti ja mapiga lihtsat noort, kes saabuvad veel kirjutamata näidendi rolliproovi. Rohkem polnudki midagi kirjeldada – kuuldemäng ju. Heas mõttes. Kehakeel professionaalselt ka häälde kandunud.

Lavastajat oodates on need kaks ausat häält spontaanselt avameelsed – tavalisest tasandist sügavamad ja siiramad, seega saab neist sellise kontsentreeritud lähenemise käigus paar. Armas. Ja lootusrikas. Kui algusest peale ollakse ausad ja loomulikud, on suur šanss õnnelikuks saada, sest mingeid laipu pole enam kapist kukkumas.

Kusjuures kui poiss kutsub finaalis piiga kohvile ja koogile, selgub, et eestlastel on kapis hoopis tõsisemad laibad. Me arvutame: mis koogist saab töötu näitleja unistada – see saadeti juba Kreekasse ära… Hetkel on pühade paistel ägenev närutamine aktuaalsem eba kui see, et seksuaalne mees on tegija, tegijast naine aga lits. Vist sellepärast ei viitsitagi end teatrisse vedada ning saalis on paarisaja asemel paarkümmend vaatajat – kahe euro kaupa ilmajääjaid kui palju. Mis nad siis teevad – võitlevad kodus deemonitega, hangivad-tšillivad ja kasutavad salaja üksinduse peletamiseks pornot…

Õnneks on see VAT-teatri projekt aegumatu – igal aastal kasvab peale pesakond neid, kelle vanus tõuseb üle 14 aasta piiri. Nad kõik on nagunii juba pornot näinud – arvutiajastu ja isa öökapp ju… – ent inetu seksi nägemisest saadud traumat pole ju kunagi hilja ravida.

Ainult üks aga – värskemat puänti tahaks. Lavastajanna, va bitš, jääb rolliproovi tulemata. Nõukogu otsustas sellest keerulisest teemast loobuda ja tema, näe, unustas noored näitlejad, kes peavad nüüd teineteisega leppima ja saavad selle juhuse läbi õnnelikuks aegade lõpuni. Ent õhus on veel üks võimalus. Proovisaalis võis olla kaamera. Ja kõik see poolteist tundi, mil kujunev paarike arutles ja vaidles, kakles ja leppis ja teineteist leidis, salvestati, jälgiti – ja rõõmustati – just sellist näidendit meil vaja oligi! Naeratage, te olete varjatud kaameras… Ja ka avalikus kaameras. Igal hetkel. Poes ja tänaval, autos ja rongis. Ka teie oma arvuti küljes piilub salasilm, mis võib jäädvustada tõeliselt väärtusliku tegelikkuse.