Siddhartha – üksteise võimendamine

Hermann Hessel pole praeguse „Siddhartha“ etendusega muud pistmist, kui üks hea asi on võimalik teise hea asja abil maha müüa. Hesse India-saagat müüakse lisaks raamatupoodidele ka Salme-keskuse vestibüülis koos hulga plaatide ja trükistega. Kursusevennad Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa väidavad, et on juba aastakümneid soovinud Hesse üht eksistentsiaalseimat teost lavastada ja mängida.

Tegelikult on selle asja nimi üldinimlik, igavikuline ja alati-olnud eskapism. Mis juhtuks, kui. Mis juhtuks, kui trotsiksin tõsiasja, et olen sündinud siia külmale-pimedale põhjamaale. Lendaksin ära Indiasse, kus minust – senisest ärijuhist ja rikkurist – saaks taksojuht. Mul oleks Indias võimalik resideerida nii kärarikaste-haisvate-voolavate tänavate rütmis kui palmisalude villu peitunud rantšodes. Mul oleks võimalus enda kõrvale seoses selle eskapismi-julgusega kutsuda kauneim-erilisim-tõelisim Tema.

Jumal on ette näinud nii, et meie kõrval peabki olema teine inimene – Tema.

See, kellega jagada unistusi – ja need teoks teha. Paarkümmend aastat tagasi üllatusin selle üle, kuidas Üllar Saaremäe tegi ühisuse Kentaurid, soetas endale hobuse Mister Iks ning sõitis koos Luunja talli omaniku Sven Shoisiga Vietnami. Selleks, et kohtuda iseendaga.

Jaanus Rohumaaga on Saaremäe teinud samasuguse lahtihüppe – kujutab ette, mis siis oleks, kui. Mis oleks, kui ta ei juhiks enam Rakvere teatrit, kui ta ei vastutaks enam nii paljude teiste eest peale enda. Mis juhtuks Rohumaaga, kui ta ei lavastaks Eestimaa visiitkaarte, vaid võtaks vastu India rikshamehe võtmed.

Kes käskis meil kõigil võtta nii palju kohustusi, nii paljusid hingi meist sõltuma panna, et mobiiltelefonist on saanud Jumal. Selle asemel, et teisele inimesele otsa vaadata, kobame taskuid, kus mu mobla on, kas mind ikka saadakse kättte. Kas mind on kestvalt võimalik hoida lõksus, mille olen endale ise seadnud.

„Siddhartha“ teeb selle lahtihüppe autorite ja kehastajate jaoks lihtsamaks. Piisab lendamisest Salmesse, piisab videolõikude filmimisest – ja juba polegi vaja minna kuhugi mujale kui lavale. Poole kohaga. Sest teise linna teater tahab juhtimist, sest Eesti vabariigi järjekordse juubeli lavastamine tahab sooritust.

Mis on Hesse teene meie ees täna siin ja praegu? Hessel oli muusa, kes elas hoopis kusagil mujal kui tema kodumaa ning oli väärt seda, et hüljata oma lapsed. Nii Rohumaa kui Saaremäe kaaluvad seda varianti, kuidas oleks võtta vastu velotakso võtmed ja elada edaspidi oma väikeses räpases putkas, mis on samas tänasest elust võrreldamatult puhtam – pole pensionisambaid, pole tõusvaid elektrihindu, pole…

Seda maailma, mille oleme endale ise loonud.

Ise oleme endaga siiski kõikjal kaasas.

Ka India-kujulises maailmalõpus.

„Siddhartha“-laadse etenduse teene meie ees on, et me ei pea seda kõike omal nahal proovima, vaid kanname välja elu Eestimaal. Jah, kes meist ei tahaks mõnel päeval…

Ühest küljest jäävad teatrimehed kenasse mugavusstsooni – proovisaal, lava, kodu koos kõige sellega, mida nad nii armastavad ja mille eest iga mees põgeneda tahaks. Teisalt on suur tegu iseenda üle naermine. Kui Hesse põlistas India ülistades, siis tänased Eesti teatri suurkujud teevad sama iseenda üle naerdes – natuke naljakaid laule ja tantse, kohatust ja kohtlase võitu käitumist – millest me kõik salakesi koosneme.