05. aprill 2013
Nähtamatu maja – lunastavaid pisaraid igaks elujuhtumiks
Kati Saara Vatmann
Tiina Laanemi looming on lihtne ja kindel isepuhastav looduslik vahend, sisepõlemist kiirendav katalüsaator nii raamatukaante vahel kui teatrilaval. Eriti kui on nii toetav ja mõistev meeskond nagu Endlal lavastaja Andres Noormetsa juhtimisel pakkuda. Needsamad portreed, kes on kogutud tema jutukogudesse ja romaanidesse – need, mis ajakirjanduslikeks paraad- ega paljastusportreedeks iial ei sobiks ja oma nagu-meie-fenomenis õieti uudisekünnistki ei ületaks – võimenduvad tänu näitlejatele nii, et „Nähtamatut maja“ vaadates pühitakse vargsi pisaraid. Soost ja east olenemata.
Sten Karpovi kehastatud äpunooruk pani kaasa tihkuma väikese tüdruku, kes mõistis väga hästi, mida võis tähendada väikesele poisile see, et suurem vend pani ta üha jalust ja segamast ära kanakuuti kinni. Poisikesel olid pelutava pimeduse peletamisest ühel korral tikud kaasas ja endale valgust krapsates pani laps põhu põlema. Täiskasvanud arvasid, et poisikesed tegid suitsu, aga poisu ise arvas, et sureb sinna – ning jäi enne, kui vend ta kuudist välja päästis, hirmu pärast eluks ajaks kogelema. Sellest hoolimata on ta suutnud näilise luuserina koguda kujuteldamatu rahasumma, millega oma suur ja tugev vend ümbermaailma seilama aidata – ja sellega kuldkalakesena täita ka vanaema viimse soovi. Maja pole vaja selleks müüa, et sellel, kel pole kusagil olla, oleks võimalik põgeneda – võib vanaema tahte kohaselt lastekodule kinkida. Või midagi muud teha, mida vist finaalis tehtigi…
See roll on kuldkalake Karpovile eneselegi – ta on „Pahade tüdrukute“ seriaalis ja muudes ekraanisooritustes end nii palju paha poisina näidanud, et nüüd on õrna, ent ootamatult tugeva hinge kehastamine vägagi värskendav ja liigutav. Arvatavasti on teatrist rääkides teleparalleelide toomine madalavõitu stiil, aga mis sa ikka teed, kui telenähtav on nii pealetungiv ja mõjuv.
„See on ju läib! Nagu päris läib!“ hõiskab Indrek Taalma pätsina pätsi degusteerides igal õhtul meie kodudes – ent teatris pigistab pisara õhtupoolses keskeas papidelt, kelle naised on teatrisse tuulduma toonud. Ja Laanemi-Taalma-Noormetsa koostöös on valminud roll, kus Taalma on päris inimene. Näiliselt säratu-käratu-kahjutu vanamees, kes hambaproteese üha suhu tagasi kinni hammustades õitseb ainsama helge Pitka-mälestuse paistel – ta enese unistustest ainsamgi pole täitunud, kuna punased okupeerisid Eesti ning nagu meie silme all selgub, oli tal süütuna kinni peetud ja piinatud õekese päästmiseks ainus võimalus teha üpris koletu tegu, mida ta läbi elu kaasas on kandnud, nii et kõik fotod ja meened poovad ja osatavad. Kuna eranditult kõigil elulooga inimestel on mõni analoogne ülivalus saladus musta varjuna kannul, mõistavad vaatajad tema sala-ahastust. Pisarateni.
Helle Kuninga kehastatava peategelanna pärast nutvaid publikuliikmeid on enim. Juba statistiliselt on elus ja kultuuri tarbimas küpses eas üksildased daamid, kellel oma karmide saladuste küllastes eludes polegi muud jäänud kui kasin, aga rõõmus kohmerdamine oma kuningriigis, mida kirgastavad muusikakatked, mis meenutavad mammat, kes kõndis läbi restorani, nagu saatus. Kõigil tasastel ja tublidel tädidel pole küll tahtmatus pagasis vägistamisi-lastekodusse antud lapsi – ent seda tunnet, mida tekitab luukeresid täis kapilt kohusetundlik tolmu pühkimine, teavad kõik.
Mis siin ikka nutta, et hoolikalt unustatud mineviku lagedale lahvamine vana daami tapab – nüüd pääseb ta mamma juurde, keda nii väga imetles ja igatses. Limpsivad koos murakaliksi, tantsivad koos – ja vaatavad pilte, mis on mõistetavad-väärtuslikud vaid nende peal olijatele ja järeltulijatele. Ka siis, kui need fotod on füüsiliselt ära põletatud. Ka põletatud fotod ja majad, saladused ja valud lähevad taevasse. Jumal puhastab ja trööstib neid, sest tema on alati kodus ja näeb kõike. Isegi kui tundub, et mitte. Siis eriti.
Nähtamatuks põletatav maja pakub seni parima rolli joonistamise võimaluse Kaili Viidasele, kes kehastab lastekoduga pehmelt öeldes tihedalt seotud kaunitari, kelle pisut paheline hullus, ohjeldamatu rõõm ja kurbus paeluvad rahamehest jõmmi, kes ei oska sellise erilise olendiga midagi targemat kui keppida – igas mõttes – ent tegelikult armastab toda taltsutamatut valukogumit, traagika supernoovat. On ta nüüd majaperenaise tütretütar või mõni sarnase päritolu, koduigatsuse ja rikutusest rikkumata lapselike unistuste ja igatsustega neiu – polegi oluline. Tähtis on, et ta teeb julge lahtihüppe. Läheb koos noore poliitikuga ümbermaailmareisile. Ära siit!
Analoogselt vanaonuga on noorele poliitikule Bert Raudsepa kehastuses mereleminek olnud ülim paleus. Maismaise poliitbroilerina saab ta teha vaid illusoorse reaalsuse taustahelisid, nagu lavastaja leidliku lahendusena kulisside taga teistele osalistele poolnähtamatuna teebki, et plasttopsikud kristallina kõliseksid… Kuna Tiina Laanem pole temast teinud lootusetut stamptõbrast nagu-need-poliitikud-ikka, on suur lootus, et ta lahti-lontustub ja loksub suurtel meredel meheks.
Ago Andersonile tahaks aga lavastajailt ja repertuaarilt midagi mitte-jõmmi nüüd ka. „Viimases kaubois“ hotellidirest jõmm. „Nähtamatus majas“ poliitrahardist buldooser. Hästi teeb, sest tuttav teema ja tegemine. Aga edasi võiks Andersoni lavatee edeneda sedasi, et saaks kehastada Kuningat ja mängida Mõisahärrat, mis võimaldaks vallandada väärikad ja elegantsed võtted ja mõtted, mis temas üsna kasutamata ootel seisavad. Loodetavasti.
Mis neist raisata. Mis tast raisata. Mis meist raisata. Eks sellepärast Küüni amfiteatris selle etenduse ajal nii palju pisaraid pühitakse ja neelataksegi, et me kõik oleme oma rähklemiste ja minevikuga, pattude ja unistustega siin maal vähem või rohkem raisatud hinged nähtamatutes majades.