Timbulimbu” on spikker lapsevanematele

Kati Murdmaa

Endla tänavutalvine lastelavastus “Timbulimbu” on ühtaegu nii mitmekihiline kvaliteetlugu lastele kui tänuväärt sõnumitooja emadele isadele.

Kalju Kanguri lasteraamat on olnud mitme põlvkonna eestlaste oma isiklik ja ehe talvemuinasjutt, mis on samas raskus-klassis Põhjala pärliga “Lumekuninganna”.  Juba selles klassikalises loos on täiskasvanute jaoks allegooria täiesti olemas. Andres Noormets on enne Timbulimbu lavastamist kirjutanud dramatiseeringu, mis teeb traditsionaalist uue laine sajakihilise loo. Noormets on suurepärane näide emotsionaalsest intelligentsist, mis võimaldab loovust viiel erineval moel. Kuna see elegantne näitleja-lavastaja on mõnda aega teinud Vikerraadios nädalalõpu peresaadet, on Endla talveloost saanud täiesti praktiliselt kasutatav spikker, kuidas pidada laste sünnipäevi. Dramaturgiliselt on lisatud lugu loos – algklasside koolitüdruk hakkab sünnipäeva pidama, vanad ja uued sõbrad tulevad külla ning mõtlevad välja terve rea mõistlikke mänge, mis jätavad ära ühise arvutisse ronimise või anarhia, mis organiseerimata lastepidudel imekergesti tekkima kipub, sest Golding ei kirjutanud oma “Kärbeste jumalat” õhust, vaid elust.

Otse elust enesest on ka uusim timbulimbundus – tavalised väikelinna mürsikud, kes kingivad üksteisele kinkekaarte ning armastavad ja kadestavad, kaklevad ja lepivad nagu päris.

Noormetsa lahendus on sattunud suurepärasesse sünergiasse uue kuuma visuaalkunstniku Kaspar Jancise multimeedia kujunditega, mida lavasügavusse projitseeritakse. Liikuvad ja vahelduvad projektsioonid annavadki etendusele tõusva pinge. Laste jaoks virrvarri ja põnevuse mõttes. Täiskasvanutele kasvõi näiteks sel tasandil, et kolm vangistuses uinutatud lumemöldrit on Tammsaare-Hurda-Jakobsoni nägudega, mis teatavasti rahatähtedega koos ajaloo prügikasti kaovad.  Need nukrad kujundid on kenas kooskõlas video-karu kõnepruugiga, mis meenutab üliväga Arnold Rüütlit.

Lastele näidatakse samas saali täitvaid illusoorseid lumehelbeid – mille vallandamise ja lõpulaulu vahel peaks tegelikult veidi enam õhku ja rõhku olema. Lumehelbed tekitavad saalitäie indigote seas soovitud efekti – vaimustunud kilked ja valgustäppide püüdmise – ent lõpulaul oleks teiste selle lavastuse tarbeks loodutega võrdselt väärt täie tähelepanuga kuulmist.

Feliks Küti kirjutatud sünnipäevalaul oma nelja-viiehäälses helguses võiks vabalt rahva sekka happy-birthday asemele või vähemalt kõrvale kerkida. Samas annavad Küti meloodiad Endla noorkaardiväele võimaluse näidata väga vägevat vokaalkultuuri. Koosluses Triin Lepik, Liis Laigna, Priit Loog, Jaanus Mehikas ja Sten Karpov meenutab seejuures just viimane liigutaval kombel Margus Oopkaupi, Pärnu teatri eelmise hiilguse viirastust. Eks kõik näitlejate tüübid ja rollid-karakterid on ju kusagil kunagi juba olnud. Ning kõik on päriselt, mis oleks justkui mängult.

Näe, ühe lapse isa on rootslane, teisel ema kokk, ühel töötab laeval isa, teisel ema, üks armasta Hello Kittyt ja teine teatmikke ning kõik inimloomuse avali tahud on laste käitumises lavale laotatud, sest Noormets teab ja oskab.

Ning kristall-lastest koosnev publik mõistab ja võtab, ilmutab äratundmist ja osavõtlikkust. Emad-isad saavad tänu sellele, et sügava pühendumisega tehtud lastelugu paelub lapsi jäägitult, oma tasanditele keskenduda. Saame vaikselt Eesti krooni leinata ja ränka aastat kokku võtta, samastuda ja unistada ja lavalt sirutatava abistava käe vastu võtta. Neli-viis loovat mängu, mida trupp tutvustab, võimaldavad ka oma kodus niimoodi lapse sünnipäeva pidada, et pärast poleks vaja uut maja ehitada ega last lohutada, et kõik vaatasid telekat-arvutit, mitte üksteisele silma.