Töökorras tegijate lavaline varjupaik

Leelo Tungla ning Priit Pajusaare ja Tiit Kikase lastemuusikal “Tooma jõululegend” pani 50aastases Salme kultuurikeskuses alguse Meelis Pai juhitavale Tallinna lasteteatrile. Harmoonilise ja tervikliku algupärandi lavajõududeks on kutsutud nii tänased superstaarid, vana kaardiväe parimad kui need, kes on justkui parim-enne ületanud või muul moel enneaegu maha kantud. See on midagi palju enamat kui tormijooks jõuluvanale – kirjastused-muusikud-õhtujuhid elavad praegusel aastaajal rütmis kas-nüüd-või-mitte-kunagi – uus teater jääb. Ning meisse kõigisse puutub ta maestra Tungla laulusõnade kombel mul-linn, sul-linn, tal-linn – meil-linn.

Koostöös Salme direktori Toomas Looga on nukuteatri-Shreki-Billi Elliottiga seoses üha hämaral kombel uudisekünnise ületanud Meelis Pai taas sadulas ning seekord tunduvad nii mastaabid kui märgiline meeskond õige ja hõlmatav olevat. Märgiline selles mõttes, et Eestis on aeg lõpetada pidev meenutamine, kes ja kuidas selle või teise olnud aegade katsetusega valesti arvestas ja kõrbes. Täna on tänased pürgimused.

Pai on trupiks koondanud mitme põlvkonna parimad, kes samas on justkui naljakas Jüride ja Estoonlaste varjupaik või romula. Näidates julgustaval ja ajastuomasel moel, kui kenas töökorras on nii Vlassov kui Aarma. Jõulude ajal ollakse rõhutatult halastavad ja heategevad, ent inimesed, kellel on kogemus ja anne, oskused ja tahtmine, ei pea ka pärast jõule sundpensionil olema ega erru minema, sest iga on selline. Igasugune iga on hea.

Vlassov on mäletatavasti laulev näitleja, kes mängib nüüd lastemuusikalis kingseppa. Ta käibki Audrurannast Kalaranda lasteteatrisse tööle. Iga pole enam selline, et näiteks Meelis Sarvega koos mööda talviseid tänavaid arlekinaade korraldada. Tänu neil-linnas tööl käimisele pole hea ja töökorras Pärnu asi raisku läinud.

Ka lavastaja-artist Alar Haak ning operetilauljatar Margit Saulep jäid koos teeneka kontsertmeistri Ülla Millistferiga rahvusooperis kuidagi ennatlikult ja raiskamisi üle. Täiesti töökorras tegijad on.

Legendaarse Tungla ja Eurovisiooni-uunikumi Pajusaare ühine algupärand on lihtne ja sirge. Ihnsad ja isekad meistrid ei taha Kalamaja vaese kalanaise poega Toomast (Jüri Pootsmann) oma ametisse ei õpipoisiks ega selliks. Et temast lahti saada, pillavad poisile kingituseks midagi näiliselt tühist, millest kahju pole – kuna poiss oskab tänulik olla, on igast kingitusest elupäästvat abi.

Draakon tahab rüütlite ja gildide aegse neil-linna esimese jõulupeo ära keelata. Lohest saab võitu just Toomas, kes linna kauneimale preilile juba papagoilaskmise turniiril vibukunstnikuna silma jäi – ja kelles vanad põikpead paljulubavat Kalaranna väikemeest ära ei taipa tunda. Poiss võidab Lohe, heiskab jõulupuu latva tähekese, tütarlapse südamesse armastuse – ning vanuigi saab temast Raekoja tornis Vana-Toomas.

Selge ja puudutav Lugu esitatakse tuttavlikult jõulise ja romantilise muusika keeles – Pajusaar ja Kikas ju! Uue teatri rajajatele on õnneks meelde tulnud, kui head lauljad ja lavakujud on Jürid – Vlassov naerutab publikut pahura kingsepana, Aarma ihnsa-vissis korstnapühkijana. Ka Modern Foxi aegadest tuttav, unustatud Artur Raidmets on Euroopa vanimas apteegis taas omas elemendis.

Enneaegu mahakantud estoonlastest tõestab Margit Saulep, et paradoksaalsel kombel on vana operetikooli näitlejatar Daam ka heeroldina. Samas ei tee tänane netituba-telekool noortest klassikalise lastetoa asendajana deeme. Nii maneeride kui häälekultuuri poolest meenutab võlub ja tuline Elina Born mitte keskaegset põhjala-preilit, vaid ladina-ameerika telenovela kaunitari. Reet Paaveli tantsuseadeis näitab tütarlaps imekaunist kätetööd, aga tema temperament näib ikkagi pärinevat mustlastelt ja-või idapoolsetelt vallutajarahvastelt. Ta on üldise karge ansambliga võrreldes väga teistmoodi.

Vastupidiselt eelarvamustele on just maakas – Raikküla rabade vahel kasvanud Jüri Pootsmann – härrasmees. Sire gentleman oma puhta tämbri ning igas eas publikule sobiva klaarilt klassikalise palgega, mis ei aegu koos külgnevate jõulutuuridega, vaid kestab kevadesse ja toimib ilmselt veel palju aastakümneid. Nii on ka Jüride ja estoonlaste second-hand varjupaiga kestmisega. Igale teiseringi stiilsele ja erilisele rõivale on kandja. Igale artistile on roll ja nišš. “Tooma jõululegend” kinnitab lootusrikkalt ja õnneliku eluõhtu usku sisendades: ühenduses noorte praegu-kuulsatega saavad ka ennatlikult mahakantud anda parima võimaliku. Mis võib osutuda maailma parimaks.