Kauboi sanatoorium Endlas

Kati Saara Vatmann

Pärnu teatri muusikal „Viimane kauboi“ pakub emotsionaalse paketi, mille võib rahumeeli endale kaela lasta, sest professionaalne sooritus ei tee avatud meeltele üheski mõttes haiget. Kuna Felix Küti, Andres Dvinjaninovi, Urmas Vadi ja teiste tuntud-tunnustatud meistrite saavutus vallandab üsna kindlasti ka teistes vaatajates-kuulajates-paralleelitundjates tunnete-mälestuste-olikord-tulva, võib selle ilmselt mitte üksnes subjektiivse muljetamise, vaid isegi üldistuselaadse tootena sõnastada.

Just enne teatrisse minekut rääkisime lapsepõlvesõbratar Madliga Pärnu tänasest olukorrast. Tühi. Kell viis, veel enne viimsete Rüütli tänava poodide sulgumist täiesti inimtühi ja haudvaikne peatänav. Mis justkui polegi enam pea, aga kus siis kevadtalvises kuurortlinnas üldse Tänav on? Läbi lõikava inimtühjuse tuli tol õhtupoolikul vastu naabritüdruk Anne – sama sooja ja turvalise naeratusega, ehkki hakkab 50 lähenema, nagu me kõik… Citys istusid ikka samad näod, mis arendasid samu teemasid, mida 5 ja 15 aastat tagasi. Istuvad ka 5 ja 15 aasta pärast, kui see kõik juhuslikult lõplikult kinni ja kuss pole jäänud.

Sellest „Viimane kauboi“ naerdes nutabki: lugu linnakesest, kus on umbes kolm asutust – hotell, teater ja kõrts. Kui neis kolmes üldse midagi juhtub, on sellestki sündmuse punumiseks vaja pealinna ajakirjanikele teatada, sest omad on… kus iganes. Ühesõnaga pole. Ning teatritki hakatakse murjan-ametnike tahtel sulgema, kuna rahvast ei huvita surmtõsine klassika ja hotelli kumbki klient ühtki Tšehhovit vaatama ei lähe. Vana indiaanlane soovitab pehmost teatrijuhil kantrimuusikaliga kultuurikantsi kannikad päästa ning lugu ongi üks kirjumirju tegemine, kuidas tehti. Ega lõpuovatsioonide ajal väga aru saagi, kas tehti ja päästeti – ei Kunnase-laadne toode, Koit-Sander-Linna ega Karusoo-laadne toode olnud nõus selles ettevõtmises osalema, kaos ja vars oli kohati üle pea, et selle tegelikkuse-laadsus oli pigem traagiline kui koomiline. Ja ikkagi – pärast nauditavat laulude-tantsude paraadi on hea ja kerge, sest lavalt lasti lahti miski väga lihtne ja naljakas ja kinnitab, et midagi halba ei saa tegelikult juhtuda – ei meie, Pärnu ega maailmaga, sest alati on kuskil päästev miski ja keski.

See miski töötab siseringinaljade ja täie pedaaliga klišeede peal. Võrratult võigas ämm ja koom-sootu lavastaja, halastamatud ametnikud, kompleksitud prostid, vesternidest laenatud mõnevõrra museoloogilised kauboid – ja kuduvad-ristsõnuvad näitlejad, kes ei suuda välja mõelda viietähelist E-tähega algavat lahendust küsimusele, mis on Pärnu kesklinnas asuva sanatooriumi nimi. Hihii. Nuuks. Lavastaja Andres Dvinjaninov on loendamatute Emajõe Suveteatri lavastustega näidanud, kuidas nostalgiat ja igihaljast romantikat kultiveerides niimoodi kuitahes paksult värvi panna, et hea maitse kannatada ei saaks. Feliks Kütt on lehmapoisilaule komponeerinud lollikindla mängulisusega – ja selle laulu sel määral võitnud, et etenduse lõpuks laulab publik neid lugusid juba kaasa ning ühtteist on juba ka raadios kuulda olnud. „Täiesti karastatud naine“ ja „Me saame vähe palka“ kõlbab laulda nii söögi alla kui peale – kuni on. Leiba ja tsirkust.

Iga tantsunumbriga aina huvitavamaks muutuv liikumine paneb kavalehte lappama – kesse tantsud tegi. Kristin Pukka. Värske, tavatu ja uudne – lihtne, usaldusväärne ja professionaalne nagu kogu lavastus. Õieti loota lugu on nagu-nad-ikka: lavastaja abielu on ebaõnnestumistesse hääbunud, teater klassikasse kärvamas, naine läheb parima sõbraga, ent imeline indiaanlane soovitab õnnetul mehikesel lavastada kantrimuusikali, mis on nii lapsikult ehtne asi, et huvitab isegi Clint Eastwoodi ennast, andekas kaunitar tuleb haisvast baarist laulmast tulema, jätab lenkstang-vuntsidega mehemölaka maha, õide puhkeb nii uus armastus, teater kui kogu maailm. Tee tööd ja näe vaeva, siis… Õigus küll, Tammsaare on klassika, ja kuurordis nii raskepärast asja ei osteta. Tui-tui-tat.

Suvepealinnas tahetakse naerda tisside üle – olgu need rõhutatult rinnahoidjata või õhupallid, vuntside üle, mis moondavad mehed erinevateks tölpadeks-morskadeks. Ujedaks ja-või homeeriliseks naeruks sobib kinnisvaraäri ja surmalähedane kogemus, piider-suhtekorraldus, sitt ja kokteil Must käsi. Ühesõnaga – tervik saab primitiivne, totter ja armas. Niimoodi vist teater ja Pärnu päästetaksegi. Kui juhtub erandkorras see va suvi tulema, mis laseb suvepealinnana aita täita.

Oleme just lapsepõlvesõpradega meenutanud, kuidas nõukogude aja lõpus protesteerisime industriaalkuurordi vastu – masinatehas ja lihakombinaat, linavabrik, mitu kalatööstust, mööbli- ja suusatööstus reostas jõge, üle südalinna levis tõepoolest sitahais ja seakisa ning inimesed kippusid pehmeks solgitud kaldajääst läbi kukkuma ja uppuma. Nüüd aga selgub, et ilma tööstuse ja tootmiseta linn ja riik kukub ja upub tervikuna. Üks õppetund ja peatükk on lõppemas, teadasaamise ring sulgumas – nii mõtlesid publiku seas nii mõnedki, kes meenutasid kujunduseks videoprojektsioonis kappavaid hobuseid põrnitsedes laulu „Loojangule vastu kappab üksik hobune“. Näe, ühe eelmise peatüki ja õppetunni aegse Pärnu bändi Keeris lugu ju seegi. Solist Viktor oli veel vetelpäästja ja puha…

Need assotsiatsioonid ja mälestused tekitavad saalis võrratu sünergia. Esietenduse ajal olime seal südamlikus puntras koosseisus Laine ja Liis-Katrin, Inna ja Rait, Dvin ja Voll – süda soe ja meeles tiksumas olid ajad, kas mäletate… Ja nüüd laulame lauluraamatust – ehk siis kavalehelt – kurblaulu „Varem oli parem“? Päris kindlasti pälvib see vaatemäng palju tänulikke publikuid. Parim, mis võiks juhtuda, oleks kasvõi naiivse lootuse tekitamine – ah, mis siin nukrutseda, et olid ajad – on ajad, tulevad ajad, me kõik oleme ju üksteisel alles. Jipiaijee!