11.12.13

„Emme, ma nägin täna väga imelikku und. Minu juurde tuli kaelkirjak. Ja sina tõid kõik meie hobused ja ponid kaelkirjaku juurde. Käskisid sõbraks saada. Nad saidki. Mann polnud solvunud, et mul oli nüüd kaelkirjak ka. Natukese aja pärast tellisid sa suure auto. Panime kõik oma loomad-linnud sinna peale ja sõitsime sellele maale, kust kaelkirjak tuli. Emme, kus kaelkirjakud tegelikult elavad? Ma tean siis õiget keelt õppima hakata.“

Sellise monoloogiga õnnistas mind Indi, kui ta kooliminekuks äratasin. Päkapikumüts ühes, noodid teises käes – ja selline kaelkirjakuvärk nüüd siis äkki 😀

Kui käisin suure silmaga õmblusnõelu, piparkoogitainastja karbikesi ostmas, nägin taas kontraste – just samal ajal, kui vestlesime per telefon ettevõtlus-Janekiga, kerjasid kohalikud taadid kaupluse ees õlleraha – anna kaks euri, no anna kakskend sentigi… Nii nunnu.

Viisin – nagu iga päev – kolm komplekti inimesi kokku, kellel on ühine asi ajada.

Heiki Arborest teatas, et on meeskonnaga homme siin.

Tuli kaks väga spetsiifilise kirjatöö pakkumist.

Kooskõlastasime vanima tütrega tema sünnipäeva, jõulude ja uusaastaplaane.

11.12.13 kell 14.15.16 õppisime Indiga hobuste ja köögi vahel tasa-tasa-jõulukellad – läksin vihaseks, nagu ikka, kui aeglaselt õpitakse – ja tütar lohutas: „Pole hullu, õpetajaks sa ei kõlba, aga õnneks su praeguselt töökohalt – taluperenaine ja kirjanik – ei saa sa ennast kuidagimoodi vallandada.“ 😀 😀 😀

Sättisime kaks jänkerdist ja tiriseja Indile pidulikuks vestiks – asetusid täiesti teistmoodi kui plaanitsesin – palju paremini! Ise sättisid teised end.

Käsi ei võta viimasel ajal fotokat.

Kui poisid tegid köögi lainetades maksapasteeti ja sülti ja verivorsti – Aleksander seejuures ennast ületades, sest see kõik oli arvatagi hullusti lögadimögadi – tajusin, et nad loodavad tunnustuseks saada fb-sse riputatud. Aga mina ei tahtnud oma sigade loogilise lõpu ja utiliseerimise pilte ei laste albumitesse ega sotsiaalmeediasse.

Sama selle vestiga – võiks pildistada ja eputada – aga ma ei taha.

Ilmselt ei taha ka homme nagunii-surnud puude mahavõtmist pildistada. Ehkki Hanso-poisile kulub promo ära. Ah, ma ei plaanitse midagi.

Ja ma plaanitsesin täna loomi talitades ja sinna keskele tõhusat masinatäit pesu pestes, et ehk pakun suuremeelselt transat – mis oleks minult kolm õhtutundi võtnud… Ja kui tuppa jõudsin, ei tõusnud kaks tundi arvuti tagant. Kahele väljaandele oli vaja pildid korraldada, ühele test teha – olen uue seriaali testi järgi aplesin 😀

Jajah, pliidikütmine-õhtusupp-lambakartulid nagunii, aga keda see huvitab.

Mind huvitab, mitu meest homme toita on. Ent see selgub homme. Nagu seegi, kas Helen saab juba homme õhtul mulle tänavalminud loo juurde pildid anda. Nii lihtne ongi. Või keeruline 😀