12.-14.november

Eile sai meie kallis Jaak Volga 75. Oleme piiritult tänulikud, et ta on olemas – suurepärases vormis ja säravas seisus ja jätkab maist matka veel vähemalt 20 aastat. Mudast tähtedeni on see meie maine matk – mitte kusagil mujal kui hingede haiglas nimega Maa, pole võimalik mudas-pimeduses-tõbedes kahlates koon kõiksusesse pöörata, endale rada ette anda ja sedapidi tähtedeni tõusta.

Isadepäeval, kui erinevaid ülesandeid täites koos Robi ja Virgoga liinil Soone-Tuhala-Aafrikapood müttasime, tsiteerisin mehele iseennast 😀 “Mina olen” visiitkaart-lavastuses ütleb Vestjatar latinopoisile:

“Sina oled. Siin ja praegu.

Sa pole kellegi omand. Ja sinu vanemad pole milleski süüdi.

Ka nemad on igal hetkel parimad võimalikud. Nii su isa kui ema – iga hetkega paremini ja paremini.

Nendel on oma tee. Sinul on oma tee. Ja elu läheb edasi – alati!”

Kohe tuli talle paar telefonikõnet, mis näitasid vastupidiseid suhtumisi 😉 Mulle tulid hingetuksrõõmustavad Nibiru-uudised – temast saab Kuusiku talli hobune! – nii, nagu teda juulis käekõrval sinna kõnnitades palvetasin. See imeline noor mära jääb mu silma alla. Nojah, ja maksekoormis laseb ka tänu sellele mõnevõrra hingata 🙂

Nädal tuleb selline, nagu on tema esimene päev.
Paljude kultuuride jaoks algab nädal pühapäevaga.
Soovin kogu südamest sellist nädalat, nagu algas täna Tuhalas.
Vihmaussikuningriik on osa tervikust – mahetoit, päikesepaneelid…. Vihmaussid on arukad ja imeliselt majandavad olendid.
Jaanus Saadve on teadlik ja Kohal ettevõtja ja mõtleja, kellega kõneldu avardab ja peegeldab, klaarib ja kirgastab – kirjutan meie vestluse lähipäevil tänu ja rõõmuga üles ning jagan ajakirja Eesti Naine jaanuarinumbris.
Endale palun heal Loojal jagada just sellist – ja üha paremat – nädalat, nagu tänane suur algustäht GreenTOPi vaimsuses.
Aitäh!

Aafrika-poe heakorrastamine – mida üle pühapäeva harrastame – käis kolmekesi gigaefektiivselt. Pappkastid utiili, euroalused küttepuudeks, uus kaup laost lettidele – ja Virgole tänutäheks ananass 🙂

Kodus kütsid Indi-Robi ahje, tegid süüa – ja lasid mul õues end tühjaks ja samas täis rahmeldada. Autost puudekaste ja taimerammu maha laadides analüüsisin Jaanuselt ja telefonist kuuldut, kauplusekasimisel mõeldut.

Hobudele rääkisin Nibiru edasisest käekäigust, lambad pidid leppima sellega, et 2 kana sisenes lauta nendepoolsest uksest 😀 Hommikuks olid lambad ühelt kanalt 3-4 kobedamat sabasulge maha kaksanud. Võimalik, et saba jäi kellelegi sõra alla. Mispidi, ei kujuta ette – hea, et niigi läits.

Pungil postkastid, milleni üsna hilisõhtul arvutti avades jõudsin, valas kaela peaaegu liiga palju – dokud ja küsimused, avaldused ja taotlused, tekstitellimused ja tähtajad. Olin selle kose all hetkeks närvis ja traatis – aga kuna mu mehest on kujunenud üha vilunum robiribi haldur, järgnes kiire rahunemine ja maandumine.

Esmaspäevast – mis algas kell 5 – kujunes nii, nagu pühapäeval palutud, uute energiatega sobitumise suurendusklaas. Hommikuse kirjatöö järel juuksur, metsataadi juubeliõnnitlemine, Mustpeade majas televõtted, kodus musinate emmemise järel tekstivisandite riida kirjutamine.

Täna jätkub reisikava lünkade täitmine – niivõrd kui see Aafrika puhul ette üldse võimalik on.

Särkide tellimine Adograafilt kujunes sedasi, et Reginal-Virgol on valged, mul ja tüdrukutel mustad.

Vaheldumisi talli puhastamisega saavad kirja Jaanuse tekst ja Nopri järgmine koduka-tekst. Noorem ja eakam veskiperemees soojustavad-kütavad Altveskil – et soojuspump tühja ei vihiseks ja überarveid ei koguks.

Esinemiskohad saavad pakkumise, lisaks tuleb tekitada Marge-palutud projektide eeldus-dokud.

Õhtupoolikul on Heli proov – ma ise saan seekord korralikku drilli ja vatti. Aitäh 🙂

Eile sain totaalse ahhaa-elamuste kogupaugu.

Pärast paari keeldumist läksime kolmandal kutsumisel noorima tütrega sabat-telesaate salvestusele ülesande, mitte võistlejate rolli. Olime üks paar emasid-isasid-lapi, kelle võistlejad omavahel kokku pidid panema. Ja ma sattusin seal sabatil täielise peegli ette, mis näitas seitset erinevat tahku ja aspekti, kuidas ära tunda ja kuidas avaldub pimedus ning millises suunas edeneda, et valgus saaks.

Keskaegses järjeootamise saalis oli üks hele naine soenguga jamas. Tõstsin käed, et tema kuklakiharad üles kinnitada… ja tundsin ta ära. Mõned elud tagasi oli ta mu tütretütar.

Indi ja ühe teise naise – kellega elasime sajandite eest koos kloostris – tütar tundsid teineteist samuti hetkega ära. Eelmises kehastuses olid nad… jäägu see nende vahele.

Misjärel sisenes mu pimeda sõbratari tütar, kellega oleme 7 aastat kõrvuti kulgenud – ja kuna PipiRonja, nagu Jaanika teda kutsub, tuli isaga, kujunes kirgas tutvumine-haakumine. Ja oligi kõik selge – kaunis kooskõlas Akasha kroonikatega oli kõiksus ühte ruumi toonud ühe parve linnud, kes pidid kohtuma.

Saatejuht-mehike sedaa teada ei saanud. Paaritunnise salvestuse käigus nägime seda, mis televaatajatele ka monteeritud tootes kodudesse paistab – niipea kui vallandub loov rõõm ja puhas Armastus, pistab sobimatus rollis mees, kelle tegelik tee on suurepäraste filmide tegemine, tigedalt kisama ja lõhub moolokina kogu kujuneva harmoonia ribadeks.

Vales fungis moondub eneseteostus enesetõestamiseks. Vahenditeks sündmuse peategelaste segamine – ja kärarikas vihastamine, kui nii võistlejad kui meie, nende ülesanne, seda öelda söandasime – žürii ja publiku alandamine, meeskonna kuritarvitamine ja koosloome hakkimine.

Oma tegelikul alal võimas lõvi muutub sobimatus rollis õõvastavaks šaakaliks, kes märgistab mentaalset jalga tõstes kõik mustaks. Olin seni arvanud, et sel sabatil on koos põhiliselt mustad maagid – nüüd nägin, et ilmsi-silmsi on nad väga keegid teised. Üksainus jõuline must paneb neile tahtlikult filtri ette. Ilma et ta ise olemuselt must oleks – halb saatus 🙂

Seega – kui muutume karjuvalt kurjaks ja abitult laamendavaks – vaadakem meiegi, kas me oleme ikka õigel teel.

Salvestuse ajal maandas kahe Anu, Mardi, Kirsti ja Hannese ning peategelaste vaheline silmside reptiilenergia pealetungist tekkiva pinge.

Kuna selle meediasabati eetriaeg on meie noortestuudio MINA OLEN õhtutel siis, kui ma alles stuudiolapsi kodudesse sõidutan ja loomi talitan, olen näinud vaid poolt episoodi – mille järgi ülemiste abiga teadsin, kes on finaalis. Tean ka, kes võidab.

Kuigi mitte ükski sent ega leping ei seo mu suud ega käsi ja ma võiksin vabalt seda öelda – ei tee ma seda respektist kolleegide suhtes. Ja sellepärast, et nägin selle megagigasiga-äkilise peegli ees seistes, kuidas viha ja trots teeb ka minust enesest šaakali. Nende loomadega on viimasel ajal vanalinnas üldse hämarad lood – Evald on Linnateatri lähistel šaakalit näinud ja Toompeale kõrvuti ühe isendiga kõndinud Heli ka pildistanud.

Mina-emalõvi tahtsin oma braidi – nii võislejaid, ülesanne-inimesi kui publikut ning keskaegse hoone vaimu-õhustikku-energeetikat-vaimsust pureva klähvimise eest kaitsta. Ja muutusin ise samasuguseks. See juhtus hetkel, mil hädas nähvits võtteplatsilt vaikselt väljuda püüdvate emade-laste tänamise asemel röögatas: välja siit! eluga! jooksuga välja!

Palun jah. Möirgasin ta peale oma kõige saarabaarama tämbriga – inglise keeles ja mitte väga polaidilt 😀

Publik sai lõbustatud. Peeglike-peeglike näitas mulle enesele aga mama-tarzan-fuuriat. Ootoot…

Sellest hoolimata tekkis meil kõigi lastega liigutav tõmme – nemad näevad hinge, mitte viha. Kõiki lapsi pakuti salvestusel minu omadeks – sõbratari tütart suisa 3x – ja nad tulevad laupäeval meile Soonele külla.

Siit vastus õeke Fiona küsimusele, miks meile Altveskile just noortestuudio sündis – sest lapsed ise tulevad ja jäävad… õpetajateks. Tänan selle au, usalduse ja võimaluse eest.

Keskmist tütart tänan pildiloleva kleidi eest – mille snäpile noorem tütar kiiruga “kelit” kirjutas – aga pisikesena just niimoodi mu vanim tütar ütleski! Ning selle meenutuse eest veel eriti aitäh.

Oo kergendust kodus taas tunkedesse sukelduda ja hobustele õhtuse Teenimise ajal nägetust-kogetust jutustada. Nende peegeldus meenutas, kui kaunis ja oluline on pimeduse agoonia aegadel Omade-vaheline tingimatu armastus, tugi ja teadvelolek. Koerad omakorda tuletasid meelde, et libedaim-lobedaim lõks avanemise teel on võrdlemine. Lauljad ja kodud, nõiad ja spetsialistid muudkui võistlevad – aasta lõpp on alati parimate pärgamise kanonaad – ja kui mees aasta tegijaks ei saa, võrdleb naine ta teiste meestega alandades surnuks – lapsed võistlevad jõulujõledal kingirallil, et teiste lastega võrreldes ruulida…

Õnneks on kõigel ja kõigil on-off-nupp.

Valged võidavad võistlemata.

*

Kui ülalolev oli kirjas – kusjuures kirjutamata jätsin, et samavõrd kui ma sobin oma stuudio ja suvalisse telesaatesse kogutud lastele, ei sobi ma kordamööda ühele või mitmele lihasele… – lugesin Alexise sünkroonset, täpselt võtete ajal jagatud kanaldust: Meie reaalsus jätkab muutmist ja samas nõuab meie käest ausust enda suhtes. Iga mõtte, mis on seotud püsiva emotsiooniga kohe peegeldub välismaailmas sündmustega, mis võivad olla ka valusad, traagilised ja julmad. Vanad rollid mille tekkimise põhjuseks oli duaalsus ja võitlus rohkem pole kooskõlas uute energiatega. Vana mäng kaob ja me oleme sunnitud muutma oma suhtumist endasse, enda elu, suhtumist oma õnne. Kõik mis pole vastavuses uue ajaga on valguse fookuses ja peab olema tervendatud.

Iga inimene praegu nagu langeb oma põrgu, kuid see ole karistus vaid missioon selleks, et tõmmata valgusesse kõik oma traumad ja valud, kõik mis on kahjustatud, et tervendada need oma armastusega, seega praegu on väga tähtis keskenduda oma Hinge häälele mitte oma ego mängudele. Elu on lihtne siis kui puudub võrdlus, illusioonide mäng, kahtlused ja hirmud. Seal kus on tänulikkus, soojus, vastuvõtmine ja antud hetke imetlus-see on Uus reaalsus.

Eriti tähtsad on suhted lähedaste inimestega, keerulised suhted lastega, vanematega, abikaasadega, elukaaslastega. Kõik on vaid selleks, et sa õpiksid nägema ise ennast. Eriti lapsed oma provokatsioonidega praegu võtavad maha sinu maskid. Pretensioonid naiste ja meeste vahel peegelduvad lastel ja tegelikult kõik see oli vaid mäng ise endaga. Me ise oleme loonud ahelad mõttemõistmisest ja valust. Praegu me vabastame energiat selleks, et astuda uute mängu milles on armastus ja sa näed teise inimese Hingelist ilu.

Mida rohkem me võtame vastutust selle eest, mis meiega toimub, seda rohkem me mõistame, et keegi pole milleski süüdi ja me saame rohkem usaldada teise inimese saatust. Samas me rohkem elame enda elu, me ei soovi illusioone, me ei ohverda ennast ja kedagi ei soovi parandada ega muuta. Me mõistame, et elus on vaid kogemus. Me saame ausalt ja selgelt, astuda välja vanadest rollidest. Praegu on etapp milles me saame võtta maha oma maskid.

Oled sa mõelnud mis juhtuks siis, kui sa kedagi ega midagi ei süüdista, kui sa oled vaba hirmudest ja usaldad ennast ja elu, oled tänulik. Tänulikus ja armastus endale ja elule on sinu Hinge loodus. Kui laguneb vana maja siis on hirmus ja ebameeldiv, praegu hävib kõik see mis peab hävima, hävib kõik see millega me oleme mänginud. Sinu Hing teab seda, oska kuulata. Me oleme enda mängu keeruliseks loonud ja tihti on nii, et lähimas ringis on inimesed, kes meid ei armasta, ega hinda. Kuid sinul on võimalik täiendada ja hinnata ise ennast, muuta oma suhtumist ja valikuid.

Meie sees on must auk, mis on tekkinud armastuse puudumisest, armukadedusest ja konkurentsist teistega. Kui perekonnaliige pöörab rohkem tähelepanu enda sõpradele, see solvab ja haavab. Sa oled armukade siis, kui ta suunab oma tähelepanu teistele rohkem kui sinule ja sulle tundub, et keegi temale on tähtsam kui sina. Kuid kui sa annad armastust ise endale sa saad imetleda oma lähedast inimest ja see muudab sinu suhtumist ja suhtlemist ja suunab sinu südame lähedase inimese poole. Ehtne ilu tekkib siis kui sa lülitad ennast ümber soojusele ja tänulikkusele ja samas see vabastab kõik vana. Elu on kui peegel, kui sees on armastuse puudus väljast see sinu poole ei tule.

Kaovad rollide illusioonid, iga inimene saab valida elada Hingega ja saab luua sellega oma uut maailma, milles valitseb armastus. Ma kutsun sind suunama oma energiat mitte võrdlemisele, hirmudele, kahtlustele vaid tänulikkusele käesoleva hetke suhtes, sest just siin ja praegu sa saad oma armastusega lahustada oma valu. Ma olen tänulik kõikidele inimestele kes liigub mööda armastuse tõde teed ja jätkab oma muutmist.