1000

21.- 29.november

Põlluminister Martin Repinskile: „Vaatan siin Sinu väärikat esinemist TV3-s – ja ei saa aru, kuidas ajakirjandus mingi luuseri väidete pealt nii rämeda kolli on kokku ehitanud. Ja tead mis, kuivõrd ma olen tegelik talupidaja, nagu Sinagi, tean, mida Sa tunned. Olen valmis… kurat, jah – ehkki ma pole kunagi väga keski-meelne olnud, olen valmis Su erakonda just selle pärast tunnustama, et nad söandasid tõelise tegudemehe ministriks määrata. Kindlasti on võimalik ka minu majapidamise kohta imelugusid rääkida – kui Sind maha võetakse ja mind asemel pannakse, räägitaksegi. Ma olen siis mitte ainult sariabielluja, vaid sarimõrvar. Oma indiaani higitelgi ja päikeseväravaga olen sektant või pagan ja satanist siis, arvata võib. Töömeestele olen ilma arveta nii sulas maksnud kui õlles tasunud. Oot, midagi oli nagu veel… Lambalauta puhastan kord kuus, mitte iga päev – ja lambad on kammimata ka. Lisaks vägivald ussirohu manustamise ja pügamise ettekäändel. Hobustel veab rohkem – iga päev voodi tehtud ja tüdrukud kammivad paar korda nädalas. Aga see-eest käiakse neil võimalikult sageli, täie teadvuse juures seljas. Lisaks on kanadel kümne peale üks mees – polügaamiat harrastatakse siin! Nähes, kui stoiliselt Sa selle kloppimisega toime tuled, usun – mina tuleksin ka. Järelikult annad inimestele usku inimvõimetesse, lootust, et kui minister on nii meie moodi ja samasuguste muredega, siis äkki on riik ka kunagi siiski meie nägu. Loodan väga, et Su praegused katsumused tasuvad ennast ära. Respekt, kolleeg!“

Nojaa, Repinski järel – kui ta tõesti lahti kangutatakse – põllumõnnaks saamine eeldaks erakonda astumist. Tänan, ei. Tähistan siin 1000. sissekande postitamist Õdede finaali vaadates. See on muide juba kuu aega tagasi salvestatud – salvestusel filmiti kolm erinevat lõppu vastavalt sellele, kelle televaatajate helistamine võidule viib. Elena ja Anu on meie hingeparvest pärit Õed, nii et kõik jääb perekonda igal juhul.

Üks Õdedest võttis oma külalisi siin vastu eelmisel pühapäeval. Teisega käisime kadripäeval palverännakul Soontagalasse. Ilus sõna. Tähendab seda, et kui asjad lähevad hulluks – ja feil baltikut Raplamaa rabadesse rammides joogivesi siinmail hukatakse – viime oma hõimu tagalasse. Dolomiidi peal väärikas vaikelus hingavasse rabasse.

Alustasime seitsmekesi teejuht Urmase – ja nelja kehatu juhi – saatel palverännakuga Mihkli tammikust. Anu nägi sama, mida juba esimesel tagala-külastusel teadsin – MEIE istutasime sajandite eest tammiku esimesed puud, millest tammik laiali levis – tõime istikud laevaga Taanist. Seekord nägin kõike veel täpsemalt. Riiete ja laevadeni välja.

Kuresel tegime kolme tee risti lõkke. Kutsusin käklaste küla vanaema kohale – ta jäi ka piltidele – ja andsin tema eksleva latsekese tema hoolde. Anu ja Meta abiga urisesin end allikasse tühjaks. Urikivi ja Pakamäe riitustel olin juba vabas emahundi energias. Korjasin meile kõigile huntide-murtud loomade luid. Ja öelda võin veel vaid, et meil oli kaks saua, šamaanitrumm, parmupill ja rohkesti toitu. Mis riitustel toimub, see riitustele jääb. Endast võib rääkida. Minuga juhtus… asju 😀

„Sul on kõiki neid konte tassides liiga raske kandam,“ kuulsin kedagi kukla taga ütlevat, kui enda jalgade ette ilmunud hiljutimurtud metskitse korjuse enamvähem puhtaks näritud esijala korvi kõige peale tõstsin. Mul oli ühes käes nõude-luude-värkidega karmis kaalus korv. Teises Anu malmpott tatrapudruga. Läksin enne teisi kippadikappadi koduteele, et Indira kontserdile Kehtna muusikakooli sünnipäevale jõuda. Teiste ees hämarusse tatsates teatasin, et lähen koju – ja kui auto on nende jõudes ikka Kurese küla parklas, ju ma siis jalgsi läksin. Parklani-kilomeetri asemel astusin kolm kilti sinna, kuhu jalad viisid. Mõtlesin hämmastunult, kui kõigeväeliselt Looja toimib – lasi mul teistele šamaanidele kutse hõigata – ja kõik tulidki! Elenal oli vastuvõtupäev – teised said viimseni kadripäeva vabaks teha. Ja siis korraga juba üsna pimedas kitsekorjus.

Üha lähemal mögisevad metssead, rümin-tümin…

Kuulasin huviga südant – hirm? Null. Rahu ja usaldus. Ütlesin vaid valjusti: kui ma korvi tassida ei jaksa, saate omale – aga pott on Anu oma, seda te ei saa! Ei saanud korvi ka. Kuulasin sisetunnet – ja lõikasin risti üle pimeda tühermaa Koonga suunale. Keset nähtamatuid kopleid tuli mulle vastu kõigepealt lumivalge jänes ja siis Vend Evald. Vestlesime karudest ja muust ja määst – ning parklas võttis Evald Laivi seebikorvist kingituseks karu seebi. Mina sain roosa savi. Tõsi küll – võinuks olla ka roosa udu 😀 Või siis mitte. Läksin Koju, nagu lubasin. Jalgsi. Paks mets, kuhu kõndisin – ja kus huntidelt kitsejala virutasin 😀 – oli Hiiemägi.

Seal pean kevadisel pööripäeval oma 50. sünnipäeva. Brigita kontsert Soontagalas on Mihkli laada ajal, kui seal tegutsevad kuu aega jutti arheoloogid. Ja pööripäeval 21. detsembril teenime Päikeseväraval ja higitelgis koos Anu ja Evaldiga. Mitu erilist riitust tuleb seekord teha.

Kõik on eriline. Koduteel, kui võitlesin madam Citroeni rabeleva rooliga – šarniirid, bljäääd – tuli Tenno kõne – küsis, miks ma eelmisel õhtul talle helistasin. Mäh?

Eelmisel õhtul käisin Loovuseruumis, mida talina Kadaka teel peab rumeenia mustlasjuurne Elena Koit. Lugu tegin – ja oma tähtpunkte pidi rändasin. Pool üksteist õhtul võtsin päikesepõimikusse kägardatud külma metallikänkra kõhust välja ja panin õuemurule. Korraga oli see kadunud. Mu rännakupildil kõndis Vend Tenno sellega läbi hobusekopli – oli selle koos telgikividega kärusse laadinud ja hobused käisid valvates kannul, et mummi valukägar kaduma ei läheks 😀 – Tenno veeretas valukägara allikasse, kus pöörised ta hetkega neelasid. Ja mina urisesin Venna peale: kus nuga on? Noa koht on puu küljes nööri vahel! Just samal hetkel oli keegi mu taskus olnud telefoniga Tennole hämmastava telefonikõne teinud.

Indi helistas mulle – Fatima püüdis vastata, kobas läbi jope telefoni – ja täiesti müstiliselt kobas totaalses sünkroonis kõne just Tennole!!!

Inglid Indi kallal on teine sünkrooniseeria – ta kukkus täna kiilasjääl oma kitarri kaela kahekorra, tänu millele meil oli põhjust Õpetaja Helmutiga südamest südamesse vestelda – ja õhtul teatas see kuldne hing, et teeb kitarri kingitusena parandades Indile varajased jõulud… Nii ilus… Aitäh. Kui Indile kudumisvardaid otsisime, leidsin varrastekorvi põhjast vanaema saadetud Burdad ja… põletasin ära. Nii oli vaja.

Oli vaja ka nii, et ühel ilusal päeval, kui hobuste vanni juures kummardasin ja ümber keerasin, oli Nibiru-sälg mu selja taha hiilinud ja me põrkasime ninupidi kokku. Ai. Uurisin just toas peeglist siniseks tõmbuvat ninaselga, kui helistas Roald ja ütles, et tuleb oma nädala-saatega – eetris 9. detsembril – minu juurde salvestama. Tegin veerand tunniga meigi – mille samuti televõtete käigus Nibiru maha mokatas 😀

Teemaks olid Eesti mustlased. Ma ei mäletanud, et nii palju tean ja nii palju kogenud olen. Aitäh.

Vahetult enne salvestust helistas üks mees, kes virutas mulle üliosavalt sihitud iminapa – saate salvestuse ajal vaatasin Roaldi kätt ja lugesin teda nagu raamatut – jääb siia… – mispeale tuli papa Teemanti telefonikõne – teemaks eelneva meesvambi kõnega seonduvad hingetükid ja tasaarveldused. Kutsusin kalli sõbra ka kadripäeva palverännakule – pärast selgus, et ta pidi seal olema. Täiega. Nii need asjad käivad. Seda kinnitas ka autoraadiost kostnud lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=hwZNL7QVJjE – mille tähenduse alles teiseks päevaks välja mõtlesin. Ilge palaviku ja köha hinnaga. Elasin üle. Hoogsate unenägude saatel. Ööl vastu teisipäeva sünnitasin heleda terve helge poisslapse.

Talu aga sünnitas mu alalise vaakumise Jaak-Jaak-Jaak – metsataat põikas appi vaatama, miks vool karjusesse ei jõua. Sest klemmid olid lahti võnkunud. Seejärel helistas Elena – rääkisime pikalt… rahast – vot vam nõiad 😀 Ja teel Iisraeli helistas Kessu, kellega rääkisime… meestest – vot vam ettevõtja-emandad 😀

Kui Indiga Brigita sünnipäevaks ostetud Mamma-Mia-pileteid maksmas käisime, nägime üht ilusaimat asja siinkandis – Helgi Sussi uusehitatud kodu, tema poeg Kalvi on tegelikult täiesti uue maja ehitanud – respekt! Koduteel kõndisid teeservas kaks hurta – venekad – ja mina mõtlesin, kas tahaksin, et minu täiskasvanud lapsed… Ise.

Oma isede koosluses. Kus siis, kui Mann tukub ja Sibelius bokse-tegevat mind kiusab, tema kaitseingel Taja aia taha mögisema tuleb – täis jumalikku-tädilikku hoolimist. Kevadel lasen ponid suurte juurde. Ettevaatlikult mõistagi.

Oleme Fatimaga nüüd päevast päeva tihedalt suhelnud – ülioluliste ristteede ajad on – mis ei teeni, jääb servi seisma ja laseb universumil valida, kuhu poole kukkuda. Klaarumised-otsustamised – mille puhul kompromisse tegelikult pole. Ja sisetunne ruulib. Ja aastatepikkune töö jõuab sihile. Aitäh.

Päevast päeva vestleme papa Vooglaiuga – peatükkhaaval koguneb meie ühisteos. Kaisma rahvamajast tuli ülisoe tagasiside tuleva suve näidendi sünopsisele – ma vist pole rääkinud, et loome Mai-Agate ja Lille lemmikjärve äärde Loo. No vot – ja selle tellinud moorid kiitsid sünopsise heaks. Meta tahab Soontagalas mängida. Viimse sendini tasa arveldatud töötavate hobuste raamat läheb ilmselt sündivate taskuaabitsate sarja – ja Mustrimuutjate kordustrükki minekust on puudu veel vaid mõned sabatekstid. Pildivihik ja uued dok-lisad on koos. Tubli türrruk, onja 😀

Reelikaga läheme lähipäevil Viljandimaale – ja tema innustusel alustasin Soonel uuesti Rännakutega. Hämmastaval kombel pöördusid rännuhuviga kohe ka täiesti autonoomsed naised. Ning tuli üks võrratu uudis – kord põhjarannikul kohatud Kaisa, kellele sai siit kolm utte – jaanipäevaaegse äikesega seejuures – kolis oma päikesepatareide alt Saksamaale raha teenima ning on nüüd Eestis tagasi ja elab hobuse ja piimalammastega… siin kõrval Ohekatkus!

Ööl vastu kolmapäeva otsisin unes tärkavaid rohututte keset kergeid-hõbedasi lumelaike – jänkudele! Järgnes terve päev ettevaatlikel inglisõrmil lepinguid-managementi-telgesid. Ööl vastu neljapäeva põlesin palavikus ja köhisin KÕIK välja. Kuna sama tegi mu manager, olime tema saabudes toredasti samal lainel.

Ja nende lainete keskele meenutas koolivend Tarvi, et klassivend Ain on multipleksile alla jäämas ja tal tuleb sünnipäev ja… Kadrid toovad karjaõnne. Meist igaühe võimuses on teha, mis on meist igaühe võimuses. Kadaka-tee rännakult tulles polnud mu võimuses lammastele südaööl ussirohtu anda – seda tegime laupäevase Indi-Maruusja-Linda-Taja trenni järel Minniga. Ja lutilt maha läksid viiekuised tüdrukud eile. Jooksen nende eest nüüd ära – aga nad said nagunii kaks kuud rohkem piima kui vaja. Loodan, et maksad kannatada ei saanud.

Väga lühikesel ööl pärast vestlust Metaga, kes Pirgu sepa juurest siia tuli, nägin unes mööda rööpaid eemalduvaid üleaedseid. Ööl vastu laupäeva oli mu unenäos külluslik puuviljavaagen. Ja ilmselt Kehtna Kunstide Kooli 25. sünnipäeva kontserdist inspireeritult – palju trumme. Lisaks laulule pandi Indi ühe proovi järel ka basstrummi mängima. Armas. Talle sobib.

Mulle sobivad sündmuste ja tööde tulviliste päevade järel kümne paiku, kui Indi juba tudub, värava juures ootavad tänulikud loomad valge kahutanud kirme valguses. Metssead on nii ligi tulnud – ka Soonel, mitte ainult Soontagalas 😀 – et ma ei saa jälle õhtuti Jordanit joosta lasta – sigadega kohtumine pole nii lõbus kui huntide-murtud kitse jalga hiiepadrikust penile virutada 😀

Lõpeks võib ju lõbusana võtta ka seda, et politsei andis punase Vuhwaga sõitnud Metale teada, et kindlustus on lõppenud – infominutid lõppesid konstruiliselt, maksin kindlustusele oma eelviimase konto tutt-tühjaks – ja me ei kohtugi Metaga Mehhikos 😀 😀 😀

Laupäeval tulid Minni ja Linda, käisid maastikul – Saaral pesu ja boksid, puud ja muud ja määd ja peole! Kui vallaliste peoks riideid valisin, ütles Indi täpselt Brigita häälega: sul on küüned, naanõ… Aga vot ei värvi. Pool Kultuurikatla peost oli tore – tänu ühele erakordselt sehvele naisdiskorile. Edasi oli rahvast ja lärmi, voorimist ja seerimist põgenema-ajavalt palju. Mitmeid tuttavaid. Tore. Ja kui kahe paiku Fatima juurde naasime, kudusid meie tütred nagu kihnu mutid telekat vaadates 😀

Pühapäeval käisid koos esimese advendi küünla süütamisega klaarimised-settimised, Indi ratsutas ja tülitses-leppis Manniga – mispeale sõitsime Joeliga Märjamaa kirikusse ja küpsetasime Tenno juures Marge kätega Leilile advendileiba. Joel ütles, et minu ja Tenno vaidlused on põnevad nagu kuuldemäng. On vist jah.

Nagu ka nädala algus autoteeninduses – madam Citroen läks šarniiride järele. Kui ta tagasi saan, läheb Vuhwa katalüsaatori järele. Ma ise punusin 21 asist-tegusat kirja – lammutasin ja ümberreastasin tekste – homme tuleb teha talvise pööripäeva event – sel teemal pidasime Selgeltnägijate tuleproovi finaali saatel pikalt Fatima tütre Lindaga aru. Ja oma sünnipäeva event Soontagalas tuleb kah ilmselt töökäsuna taevasse tõmmata.

Kõigi nende ülevaatuste ja kindlustuste, teatrite ja kontserdite, sõitude ja võitude tulemusel on sedasi, et neljast ühel kontol on veel nii palju füüri, et end lausa alandama – ega koostööpartneritega rabistama – ei pea. Kannatlikkuse ja kasinuse töövihikuülesanne, mis muud – ja täieline suurpuhastus ka. Nii hinges kui finantsides. Kõik on õigesti.

https://www.youtube.com/watch?v=JbXPToX-hxM

A’How!