3.-4.detsember

Teise advendi küünla süütasime oma kallite kaksikutega. Külm ja krõbe – hõbedane ja jõuliselt talvine on.  Mind aga õpetab iga kiri ja telefonikõne vastama soovitusele:

Andesta oma minevikule ja mine vabana edasi.

Angala väekoja emand Heli lasi mul äsja oma heade soovide purgist selle soovituse valida.

Sõbratar Fatima on viimastel päevadel aina korranud: minevikku pole.

Ei ole jah – on nüüd-nüüd-nüüd.

Samal hetkel, kui ütleme sõna „minevik“, on sellest ütlemisest juba minevik saanud.

Minevik on nii meie selle kehastuse suhete ja valikute jada – kui eelmiste kehastuste suhted ja valikud, mille tõttu me just siia ja praegu sündinud olemegi.

Minu jaoks on kohtumised eelmiste elude enda ja tänaste lähedaste toonaste kehastustega olnud alati pidupäev. Fatima-kullake väidab, et see pole enam oluline. Aga kuivõrd me sõlmisime tänaste ligimestega lepingud eelmistes eksistentsides, on hea teada, miks me ja kallid just nii teevad, nagu me teeme. Rolli-reeglid ja taevased töövihikuülesanded näevad sedasi ette.

Kui ütleme, et mineviku vabastamine on tänane töövihikuülesanne, hakkab kosmos just seda ülesannet igal sammul saatma.

Keegi nõuab visalt, et vabandaksime aastate eest öeldu või ütlemata jäetu pärast, tehtu või tegemata jäetu pärast. Ent toonast mind ega seda keegit ei ole enam. Minevikku pole. Möödas. Tänane teekaaslane aina nõuab ja mürgitab olevikku – mis tähendab, et miski selles minevikus eeldab siiski korrastamist. Jääbki muidu olevikku sodima.

Kui me ise minevikule andestame ja vabana edasi läheme, peaksid leevenduse ja vabanemise pälvima ka teekaaslased. Ent kui on juba välja kuulutatud, et töövihikuülesandeks on minevikuga rahu sõlmimine, siis sealt nad aina tulevad.

21 ja 47, 12 ja 8 aasta tagant saabuvad inimesed ja meenutused, kes vajavad tegelemist ja läbitöötamist, leevendust ja lõpetamist. Kes ei saa toime tänuvõlaga, kes trotsib mõnd süütunnet. Siblimist ja sahmerdamist kui palju – igas kirjas, telefonikõnes ja rännakulgi.

Elena Koit viis mu mõne päeva eest rännakule mu enese lapsepõlve ja esimesse noorusse. Hetkedesse, mida ma enam ei mäletanud, aga kus oli võti. Teoreetiliselt võiksid sel rännakul kohatud vabandada – aga nad ju ei tee seda. Järelikult on minul võimalus andestada.

Kui minevik tükkis täie ja ühe soojaga olematuks kuulutada, võivad mitmed sellised valusad armkoed saada lukku trotsitud. Endale võib väita, et minevikku pole – valutavaid arme see ei tervenda.

Järelikult on siin planeedil kui hingede ravilas tarvis siiski need haavad enne ära tohterdada, kui nad olematuks kuulutame. Mõne teekaalsasega klaarime 2. või 14., mõnega möödunud sajandist pärit puntraid. Mõni hämmastavate seoste mikstuur on lahendust oodanud seitse, mõni pool sajandit.

Saame minevikule andestada, kui klaarime ta valu-haaval ära. Karm ja vaprust nõudev töö jah.

Ainult need sündmused ja ristumised-põikumised, mis lahendatud, on vabad ja andestatud.

Seega tuleb leppida tõsiasjaga, et täpselt nii, nagu universumist tellime, meile need töövihikuülesanded tulevadki. Võtkem neid kingitusena – siin ja praegu töötame läbi ja terveneme – et saaks tõeliselt ja siiralt väita – möödas, lahendatud, vabastatud ja andestatud.

Läbi töötamata, ausalt silma vaatamata minevik püsib täpselt seal, kus tema koht on – töövihikuülesannete seas. Mida tegelikum ja elusam, hoogsam ja jõulisem elu, seda väärikamad ülesanded. Mida tõelisemalt need lahendame, seda vähem jääb kordi siia hingede ravilasse kehastuda. Tasume ja põleme puhtaks vaid siis, kui päriselt teadvustame, mis lugu seal 11. sajandil või üleeile tegelikult juhtus.

Jah, minevikku pole selles mõttes, et sealt toodud probleemid on meie tänane ülesanne.

Miks sa tookord nii ja naa ütlesid?

Ma ei tea. Toonast mind enam pole.

Ma tean, et tänane mina nii ei ütleks ega teeks.

Ei ütle ega teegi – tänu sellele, et minevik on läbi töötatud. Mitte ära peidetud 😉

Aitäh.