6.-7. detsember

Tänan eilse ülimalt sisuka õhtupooliku eest, kus dr. Riina Raudsik lahustas mitu tonti – ja kus koosolekul jõuti temperamentselt, aga tulemuslikult otsusele, et

1. Eesti Klubi teeb enne 13. detsembrit avaliku pöördumise Rail Balticu kui militaarobjekti peatamiseks

2. Eesti Klubi suhtub nii rahvuse kui riigi kestmisse lähtudes tõsiasjast, et meil on alles käsil ENSV, Eesti Vabariiki sisuliselt veel taastatud pole – valitsevad okupatsiooniaegsed korruptandid ja nende laborites homunculustena kloonitud järelkasv – kuni poliitikasse ja rahvajuhtideks ei tule uued puhtad rikkumata sidumata persoonid, pole ka riik taastatud – teekond tegeliku riigi loomiseni peab olema palistatud pidevate professionaalsete järelpärimiste-avalikustamiste ja “kiusamistega”, mis tungivad vähesõnaliselt ja sirgjooneliselt läbi teadlikult tekitatud, tähelepanu ning vastuvõtu- ja analüüsivõimet halvava infomüra – tegeliku Eesti riigi loomine on seda pidevat pingutust väärt

3. Eesti Klubi võtab rahva seast pärit, rahvaga samasugustes probleemides ja jamades kümbleva Martin Repinski munade-kaotust ühe päeva jooksul – hommikul lubas edasi võidelda, õhtuks astus tagasi – vägagi märgilisena – mis muud kui kutsume isikliku eeskujuga noori eestlasi Eesti Klubisse – kuni Eestimaale neid veel jäänud on – ja eriti suurelt mõeldes jagame võimalikult peagi ministriportfellid väärikatesse-pädevatesse kätesse 😀 😀 😀

Mina isiklikult märkan, et nii Dr. Riina Raudsiku, militaar-giljotiin Fail Balticu, reaalselt funkamatu omariikluse kui võimalike rahvajuhtide mahasurumise kõik otsad suubuvad illuminaatide tahte täitmise ja võimu kindlustamise tublisse skeemi 🙂

*

Enn Kajo Bangalorest vastas:

Kati kokkuvõttev sõnum on asjalikult kirja pandud ja tegelikku kajastav. Kahtlemata on meil olnud tegu truualamlike käsutäitjate süsteemiga, kes kohast kinni hoides ja oma rahalaekumist jälgides tahavad vaid, et see varjatud käe süsteem edasi toimiks ja lihtsad inimesed sipleksid pankade orjuses olematult loodud raha eest.

Tasuta elekter kui kodanikuõigus oleks üks peamisi samme, mida me peaksime nõudma koos võõrpankade tegevuse järsu pihtide vahele võtmisega.

Ja ajakirjandus tuleks samuti ette võtta, igasugune poliitkorrektne laul peaks olema taunitav ja häbimärgistatav. Ajakirjanik peab lähtuma tõest kui absoluutsest kriteeriumist ja ei mingist omaniku suvast või toimetaja suunavast käest.

RB on tõepoolest nuhtluseks meie maale ja selle taga on näha kasumiahnete kõrgelt haritud bürokraadist matside kähkukalaadne tegutsemine, kus metsad võetakse maha selleks, et saaks nende all laildast tegevust arendada.

Kindlasti võib sellest pikalt-laialt rääkida mõnigi meie hulgas oilev geoloog, miks üldse on nii kiire ja miks maavarade teema on läinud riigi alluvusest erakätesse jpms.

Igatahes, sooviks selle kõige kohta avaramat käsitlust kõikjal.

Riigina suudame tegutseda vaid nii, kui meie maa ja rahvas on kaitstud, kui meie metsad on kaistud ja põhjavesi rikkumata.

Õppigem Standing Rocki õppetunnist!

Tervitustega,

Enn

Bangalore, India

Automaksu asjus tõstsin ka häält.

Olen Eesti riigi kodanik. Mitte asotsiaal. Sotsiaal peaks oma riigis toimuvaga teadvalt nõus olema, eks ole? Ent meie valitud rahvajuhtide otsused panevad tunnistama, et ma ei saa mitte millestki aru.

Mis õigusega hakkavad paleepöörde järgsed noorhärrad automaksu kehtestama, kui keegi neile selleks mandaati ei andnud? Valitakse programmid ja tegevuskavad – meie valikute seas säärast arulagedat ogarust ei olnud.

Ega ole meil ka kogemust, et poliitikud – ehk siis riigikogu ja ministrid – oleksid tõelised rahvajuhid.

Populistlikult on muidugi võimalik seletada, et vanade autode ja saaste maksustamine innustab uuemaid autosid ostma. Realistlikult on sedasi, et rahva – eriti maakate ja äärelinlaste – valikud käivad vastavalt võimalustele.

Mina armastan vanu, iseloomu ja usaldusväärse olemusega autosid – poestostetuid on pika elu jooksul olnud õige mitu – ka need lagunevad, aga kui, siis kulukalt.

Sel aastal läbisin ainuüksi Kodutunde-raamatu koostamiseks ligi 8000 kilomeetrit. Kuna kõik mu tööd ja pühendumised eeldavad inimeste juurde sõitmist, siis on sõite kolm korda rohkemgi. Vaheldumisi suure või väikese kaubikuga – kuidas just kraami ja vajadusi kaasas. Suure kaubikuga vean ehitusmaterjale ja sööta, tehnikat ja loomi – taluperenaine ju.

Vanadaamid Vuhwa ja Madam Citroen said aasta jooksul vaheldumisi uusi pidureid ja süütelukke, katalüsaatoreid ja šarniire, caddibi viies käik sai põõsasse sülitatud ja asendatud – ning kui kõiki neid läbitrööbeldatud vidinaid olnuks vaja uutele autodele, oleks iga jublaka hind mu autost enesest kallim ning ma ei magaks ega sööks ega saaks teha tööd. Ja mitte armastuse, vaid sundseisu tõttu.

Nüüd tekitab automaks loendamatutele peredele sundseisu. Paleepöörde-järgne valitsus soovitab külmalt – mitte soojalt! – käi jala! Sellesse on kätketud närutamine ja kidumine, härrased.

Ameeriklased ei saaks autota elule isegi mõelda – minul hakkab toidukottidega busse-pidi nühkivatele lasterikastele mõeldes õudne.

Soone talu pidada ega Indirat helge, mitmekülgselt haritud tuleviku poole vedada ilma autota ei saaks. Ta sõidab pärast kooli küll Kaereperest Kehtnasse muusikakooli bussiga, ent külmas-pimedas sealt koju kuidagi teisiti kui jalgsi ei saaks.

Viljad toome Ohekatkust, heinad Keavast – rongiga või?

Kuivõrd mu töö eeldab inimeste juurde sõitmist, komplekteerin küll kõigiks väljasõitudeks võimalikult palju kohtumisi, et iga tilk naftat oleks asja eest põletatud – ja pargin auto Tallinnas ära ning silkan võimalikult palju jalgsi kohtumiselt kohtumisele. Kui ma sõidaksin kodust jalgrattaga rongile – veebruaris? – partsu porgandiga Balti jaama, sealt jalgrattaga linnapidi… Kes sellest võidaks, rikkaks ja õnnelikuks saaks?

Maal elamine Eestis on nagunii igapäevane kangelastegu – peab siis sõge automaks selle veel rängemaks väänama?

Pangamaksust ma muide aru ei saa – on see liigkasuvõtjatelt aadri laskmine – või jällegi lihtrahva nülgimine? Töötasud voogavad pangakontole, arveid makstakse netis või kaardiga – 21. sajandi värk – mis püütakse nüüd sulasse ja ümbrikku tagasi nügida või?

Ma ei ole nõus! Tahaksin hõigata, et mina neid makse ei valinud. Maestro Ülo Vooglaid armastab Churchilli tsiteerida: kui valimistest midagi oleneks, oleksid need ammu ära keelatud.

Kuidagi märgiline ja sünkroonis resoneeriv on tänases Eesti ilmastikuski toimuv: ükspäev sajab mõõduka pakasega lumi, mis järgmisel päeval jääklaasiks vihmutatakse-tuulutatakse, et ülejärgmisel päeval taas pakast tehes olekski lumekatteta kuiv kiilasjäine ekstreemsportlik ellujäämismaastik. Nii taimedele kui inimestele ja muudele loomadele halvim võimalik. Eesti!

Ülo Vooglaiu vastus:

Tänan, Kati!

Nagu ikka – südamest tulnud lugu, mida võib pidada ka karjatuseks või appihüüdeks.

Nii on. Nii on ka mujal. Samamoodi on hädas ja ahastuse piiril ka tuhanded teised.  nii on olnud ka varem ja toonased “juhid” rõõmustasid, et on õnnestunud pidada Eestit odava tööjõuga maaks, kuhu saab kuidagi meelitada välisinvestoreid (kes kasumi välja veaksid…).

Eesti on üleni ebaefektiivne, lömitav ja lohku veetud (elujõust tühjaks imetud), riigist võõrdunud rahvaga riik. Seda ei saa muuta. Muutusi oleks võimalik esile kutsuda allakäigu ja kidumise PÕHJUSTE (funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteemi) muutmisega. Ma ei ole ammu enam näinud ühtki asjameest, kes saaks aru, et ilma vastava hariduseta pole võimalik ühiskonnas ja kultuuris kui funktsioneerivas, muutuvas ja arenevas süsteemis orienteeruda, teha rahuldavaks peetavaid otsuseid, korraldada nende täitmist, seostada, korrigeerida jne. Kidumise põhjuseid ei ole võimalik avastada niisama pealevaatamisega. Enamasti on vaja avastada ka põhjuste põhjused, st minna kaks või kolm ja rohkemgi sammu sügavamale. Ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid Eesti ammu enam ei tehta. Nende asemel tellitakse ja tehakse küsitlusi.

Ametialane ettevalmistus on vajalik, aga tegutseb ISIKSUS. Eesti ülikoolid ja ka muud koolid võimaldavad vaid erialast õpet…

IGAL INIMESEL (mitte ainult nn ülemustel) on rakendumiseks vaja nii erialast kui ka kutsealast ja ametialast ettevalmistust. Olen sellest tüdimuseni palju kordi rääkinud ja kirjutanud. Ei midagi! Füüsikud, keemikud, geograafid, loomaarstid, klaverimängijad ja bioloogid, kes teadusasutustes ja ka TA-s troonivad, on sell jutu peale naernud ja öelnud (ka Sirbis kirjutanud), et selline soov laseb arvata, et mul on psüühika korrast ära…

Kui ülikoolides pole teaduslikke uuringuid, ei saa kujuneda ei õppejõude ega ole ruumi ka teaduslikul mõtlemisviisil. Kui pole õppejõude ja teaduslikku mõtlemisviisi, ei saa kujuneda teadus-(kultuuri-) kontakte teiste teadlaste ja rahvastega ning õppetase muutub naeru-(häbi-)väärseks. Riik, kus pole haritlaskonda, ei saa tänapäeval püsima jääda.

Analüütilist tööd ei toimu. Probleemid on sõnastamata. Kui öelda täpsemalt, siis Riigikogus ja ilmselt ka Stenbocki majas ja teistel Toompeal asuvate tänavate ääres olevates majades… pole ühtki inimest, kes suudaks ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas, piirkonnas, organisatsioonis või institutsioonis kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni käsitada  PROBLEEMINA nii staatikas kui dünaamikas. Seetõttu tuleb tõdeda, et veel pole väljavaadetki avastada probleemina tunnetatud vastuolude põhjuseid (põhjuste süsteeme) ja järelikult võib jäädagi kas ahastama ja pisaraid valama või vihastama. Väljapääsuks on siis põgenemine – kas jooma jakata,  minema sõita või end oksa tõmmata. Selline väljapääs ei rahulda. Muude väljapääsude otsijaid peetakse aga veidi napakaks.

Seni, kuni sotsiaalne, vaimne ja psüühiline problemaatika ei ole Toompeal üldse kõne all, ei hakka paremuse poole muutuma mitte midagi, Tulgu võimule, kes tahes.

Kahetsusega

Ülo

*

Miks me sedasi sõna võtame? See on meie missioon. Selleks tulimegi. Andku äsja Bangkokki jõudnud Katrini mulle-jäetud Hanuman, kelle hindi-Vickylt kätte saan, mulle selleks VALGUST.