8.detsember

Kinnitan, et mina ei istuks praeguses riigita ja juhtimiseta Eestis ka siis elektritoolina toimivale ministritoolile, kui selleks EI peaks mõnda ENSV-juursesse erakonda kuuluma. Mis juhtub ühega, juhtub kõigiga – meid kõiki pannakse täpselt samamoodi tanki, ohverdatakse ja unustatakse hetkega – rahva meeli segatakse jõulutilina-heategevuse ja aasta tegijate väljakuulutamise virrvarriga. Meie ei mäleta sel ohvritallede-ministrielektritoolide ajastul enam, et me kõik oleme aasta tegijad, kõik me oleme endast parima võimaliku andnud. Aisakellad? P…kellad.

Martin Repinski tegi meile tohutu teene.
Selge, et karmi närvikulu hinnaga. Ent ta näitas oma napi ministriajaga, kui võimatu on tegudemehel rahva seast praegu nomenklatuuri kõrval reaalselt ruulida. Järelikult pole meil tõelist riiki – on ristirästi korrumpeerunud klannid, keda rahvas kui doonor suvaliste maksudega imetab. Ja kes endasuguseid nomenklatuuri-labori kloone üha juurde loob ja poputab.
Lihtrahvale tuletas kitse-Martin meelde, et õppida on vaja, muidu mõnitavad.
Talurahvale näitas Virumaa komeet, et tal on maaettevõtluse püsti püsitamisega täpselt sama jama, nagu meil kõigil.
Lapsevanematele lohutuseks osutus ka Martin 15aastasena ettevõtlikuks poisslapseks 😀
Sarmikas, sire ja sirge mees sai nii oma kui teiste kitsekasvatajate bisnessi promoda – mis on väga viis, kuna kitsepiim on medikamendi väärtuses kraam.
Noorsand Repinski säraküünla-sarnase, mitutkanti märgilise paugatuse ainus häda on see, et kellelgi pole aega süveneda – üha uued, aina suuremad sensatsioonid tulevad kosena peale.
Keskerakond kümbleb kriisis ja püüab samal ajal riigi juhtimise ringmängu mängida. Savisaare kiiluvees sõidavad Lepad-sepad puuri.
Rekka rammib sümboolsel kombel rahavedajate eskort-menti.
Kellelgi pole aega analüüsida, et automaks, mis tõrjub vanad autod teedelt romulasse, surub need veteransõidukid ümbervalamisse, neist ehitatakse uued, aina nõrgemad autod – ning see konveier koos ravimitööstusega, mis kontrollib meediat, on illuminaatide teenistuses.
Ahah, ütleb infovoost juhmistunud eestlane.
Harjub peagi, et Repnski oli ministritooli-ekskursantide pioneer – nii rabedatel aegadel hakkavad üsna kindlasti ministrid veel ja veel vahetuma, üks lühiajaline teise järel proovib tooli, saab teada, et inimene ei maksa siinmail midagi – ja vajub unustusse.
On jah oraaklid ühest suust sellist suurpuhastust ja vana maailma lõppu ennustanud – peaasi, et me selles tsentrifuugis tuhmiks ja juhmiks ei tuimeneks.
Mulle isiklikult on tanki pandud kitsekuningas ääretult sümpaatne – ärgem laskem oma tähelepanu tegelikult kuritegelikult poliitikalt tema peale tõmmata – ta pole patuoinas, vaid ohvritall.
Peame vastu, teekaaslane – tänu Sinule taipavad järgmised ministriportfelliga huvireisijad järele mõelda, kas ikka võtavad selle ahvatleva riski, kui nad panid koolijütsina õpetajale knopka toolile ja maksid üleeile torujürile mustalt… Allah, avita, millised ajad!

Vestlesin pool tundi Indit ujumistrennist oodates ühe 13aastase lummavalt kihvti poisiga. Teda peetakse käitumishäiretega lapseks ja lennutatakse koolist kooli. Ta on väheldast kasvu alfaisane, kellel on elukäigus üle 40 haiglakülastuse – ja komme oma elu pidevalt ohtu panna. Ta on soe ja terane, lummavalt kirgas – ja kogu tema lugu on nagu illustratsioon Riina Raudsiku energiakriisi raamatule. Kui poisi emale selle raamatu kingiksin, kas ta loeks?

Mina vormin Riina teksti ajakirjale, tänase troopilise paduka päeval katan boksid puhtaks, ei käruta endale käru selga – liiga mitu korda olen selliste plärtsudega kummikutest välja astunud ja sokkis edasi pannud – aitäh, ei soovi 😀 Ja sõidan sumeri-märgilise inglipuudutajaga… Viljandi vorstivabrikusse. Nii lihtne ongi 😀