9.-10.detsember

Palverändur Roald valis meie kahetunnisest koosviibimisest humoorikama-vaatemängulisema-vigurjama osa – lindis on ohtrasti juttu ka mustlaskultuurist, kirjandusest, rahvusvahelistest konverentsidest – aga televaatajat paelub päris kindlasti naerulisem aspekt.
Kordust võib vaadata veel paaril korral nii saatekavast laupäeval, Kanal 2 varamust…
Soone Saaral aga tuleb ilmselt hea ja ilusa hinge tehtud kingitusest kinni haarata ja nõiamoorina rahvast teenima asuda 😀

Mul oli küll mõte raamatuid kirjutada ja neisse sündivaid lõike nii siin kui sotsiaalmeedias paljundada – rahvast väestada ja oma maist missiooni täita. Et miks vä. Miks viimasel ajal neid – ohtralt jagatud ja laigitud seisukohavõtte minust üha voolab või mis? Esiteks sellepärast, et kirjutamine on minu stiihia – ma ise olen rahvuskehandi osa – ja kirjutades kanaldan paljud asjad selgeks. Teiseks hoian end sedasi orbiidil. Sellega teen turgu ja teenin raha. Kaudselt. Ja sealt tuleneva küllusevoo suunan taluarendusse, mis on jällegi missioon. Hõissa.

Lisaks on universumil minuga miskid hämmastavad plaanid – minus käivitab hetkel iga sõna ja seik totaalse valangu – nii eksistentsiaalse, mäluvoolise, spirituaalkanaldusliku kui mustrimuutmisliku. Öelge mulle mõni kohanimi – kasvõi Saarepeedi – ja minust voolab Klettenbergi-Mahlmeistri-EHSi-jne seoseid. Ning üleeile sealkandis kohatud alfataadist sündis varahommikul tekst.

Samavõrd oluline on, et eranditult igal mu loomal hästi läheks. Kui hommikul koertele süüa panin ja Lilli koos minuga kaerapudrusse maksalõikeid segas ja Taavet pliidi ees hädaldas… võttis Lilli ühe maksariba ja viskas Taavetile! 😀 Jah, mu koerad on ketis – aga teisiti ei saa – ja õhtuti hobenaid talitades jookseb Jordan end koplitpidi tühjaks. Meil on diil. Ja nii on.

Kanad lendavad mulle õlgadele ja ponid pikendavad jalus siblides tallipuhastamist – aga see just ongi elu.

See ka, et Valgre töötab nüüd pullifarmis, tema vennal on tabletid ja tühjus. Minul on Leili-toodud indiaanlaste käevõru – ja sittuv karbibarbi 😀 Pole ammu nii palju naernud kui Mart Müürisepa karpi kakavat karbibarbit vaadates 😀 Komöödiaõhtu võitsin muide mina – ma ise olengi Reet Pull. Mitte nii tüüakas kui Jussi-kehastatu – aga üsna seesama.

Pärast pikka arvutipäeva – kirjad-projektid-pakkumised-tekstid… – hakkasin iga asja peale ärrituma. Pärast lõunat läks tasakaal käest ära – Indi prillijama, bussipiletite vahetamine, nende juurdetekitamine nii Indile kui Gribile, Indi toiduga jauramine, tema hinnaline telefon viskas pimedaks – lisaks igas kanalis aina võõrad teemad, pria toetuse ootus ja tühi diisliplänn… perssenoh!

Õhtune talitus rahustas – nagu ikka – mudas ja pimedas küll, aga kõigi hobenate kallistused, lambamusid ja Elu on eneseületamist väärt.

Roaldi saade põhjustas hämmastava kosilaste tulva – eriti noored mehed, aga see-eest hämmastavalt arvukalt igas kanalis. Mis tahte, lapsed?

Meie läheme Indiga täna ujulasse – homme korrastame lambakopli ja süütame kolmanda advendiküünla.