11.detsember

Taavet tuletas pühapäeva puhul hulga olulisi asju meelde. Meie suurim nahahoidja-kusipüks-mugavik must mjäuk küsis keset pakaseööd kella kahe paiku õue ja laekus alles keskpäeval. Õieti ei laekunud siis ka – kuulsin ehitamisel Aabrami kojast tema jahilärmi ja sain ta tükkis rotirajakaga kätte. Enne jõudsin avastada, et ehkki ta lärmab ja terroriseerib mind kui toitjat-ema, ehkki ta türanniseerib Lillit kui kesksukku-suubumise-eelset kaasat ja nelja tite ema, ehkki ta püherdab mu padjal ja-ja-ja – on ta mulle väga kallis. Ja tal on tervikus ülioluline koht. Ja ma jõudsin end paiste muretseda – ka pingutusest Indile mitte rääkida, et muretsen.

Tõsi küll, paistetuse tingisid Penelope Cruz ja George Clooney. Just siis, kui kavatsesin kombekalt tuttu keerata, lahvatasid telekas elu-head-filmid. Täna, kui tädi Kai Säreverelt helistas, et küsida, miks mul fb-piltidel nii väsinud ja hallid silmad on, kurtsin, et pummeldasime Penelope ja George’iga kella kolmeni – selgus, et tema ka – kusjuures ööst öösse olevatki aina väärtfilmid.

Cruziga-film jutustas mulle mu enese selle aasta õppetunnist. Penelope jättis oma unelmate vanamehe maha esimese altvedamise peale – mul läks oma kolmkümmend korda, enne kui pärale jõudis – nii jääbki. Ja jääbki. Ongi nii. George hängis Hawaiil otse loomulikult samuti minu tänavustel teemadel – mitmikelu lootusetus ja inetu ilu, ekstreem ja valus kasvamine. Huuuuh!

Kolmanda advendi hommikul, enne küünla süütamist Päikeseväraval, vestlesime pikalt Hawaiil loova ja lehviva Crystal Ra Laksmiga sealsest Aloha-meelsest üksteise toetamisest ja hoidmisest, mis paneb loovuse pakatama ja tekitab turvatunde. Me siin trügime ja rivaalitseme, vajame varsti ka iseendaga vesteldes tõlki – ja iga päev aina kuulutatakse välja aasta tegijaid, parimaid. Loe: sinust tegijam, parem… Jätke nüüd ometi jama – Aloha-vaimus kasvõi!

Aasta tegijad…

… oleme eranditult kõik. Pole oluline, keda aasta lõpus pärjatakse – aasta põllumees on iga mu üleaedne, aasta ema nii mina kui kes iganes meist, emadest. Me kõik oleme aasta parimad kunstnikud ja kirjanikud, teadlased ja traktoristid – sest niisugusel arengutasemel nagu täna, me varem olnud ei ole.

Alati, kui miski ennast häirib – võinuks ju… – meenutan tarkust, mida kord aastate eest Liina Olmaru sõnastas. Kui ta lavalt tuleb, ütleb alati: ma tegin nii hästi, kui siin ja praegu sain – paremini ma veel ei saanud.

Hakkame saama – iga päevaga eilsest endast arukamalt ja osavamalt.

Võibolla oli Sinu kui aasta tegija ainus, aga suur saavutus sel aastal mõni totaalne ämber või näiline eksitus ja nuripühendumine. Aga see oli näiline – nüüd tead, mis selles ämbris on ning oskad edaspidi va nurisid ära tunda. Õpitud.

Tingimusteta armastust – eelkõige iseenda vastu – on siinkandis aga seepärast sigagigaraske tõeliselt ära õppida, et igal aastal lajatatakse meile igast massimeedia kanalist pärjatud aasta tegijatega. Aina üks võistlemine, võrreldamatute võrdlemine. Mille puhul keegi saab alati teenimatult haiget – olgu see näosaade või kunstnikupalga määramine.

Võistlemine ja pingeread on nähtus, millest hoidumist õpetavad kõik vaimsed õpetused – kena akadeemiline psühholoogia kaasa arvatud. Võrdlemine ja võistlemine takistavad ennast väärtuslikuks pidamast ja oma sisemist last hoidmast ja kaitsmast. Seda enam, et kaheldava väärtusega pingeread olenevad tuhandest kõrvalisest asjaolust – mitte inimesest endast – nii et võrreldamatute asjade võrdlemine võiks olla ammu välja kasvanud lapsikus.

Aga ei ole. Sest keskkond ja ilm, enesest kaugenemine ja hirmudesse kinni jäämine halvab.

Kohtume iga päev kinnikiilunud hingedega – mõni langenud ingel, mõni lukku kukkunud ülestõusnud meister. Valgustöötajad on lõppeval aastal uskumatult arvukalt eksinud materiaalsuse teenimisse ja end peenrahaks vahetanud – spiritiride vassimine ja valetamine, vimkad ja varastamine on suisa reeglipäraseks saanud. Nii et tekib tunne, et Maarjamaa mudas ja pakases ongi sedasorti vaimolendite kogumiskoht, kes end varjudesse-looridesse mähkinud. Kes püüab neid lahti mähkida, puhastada ja tervendada, saab enamasti verise nina ja südamehaavad. Mispeale ägame alailma: nahh me siia sündisime, ausõnanoh… mingi eriline külmpõrgu valukatel maivõi.

Aga võime küll.

Sellises kliimas ja pimeduses, kõikuvates kraadides ja tasakaalus, materiaalsusse takerdumises ja mustades loorides kakerdades peavad vastu vaid vapraimad. Teeme iga päev kangelastegusid, teenime Elu, mis meie päevastpäevase eneseületuseta pakases ja plärtsus ei kestaks.

Kiitkem ja kallistagem ennast ja üksteist iga päev – oleme aasta ja ajastute, sajandi ja millenniumi tegijad. Me kõik, eranditult.

Hagali pesa Ralf Neemlaid küsis täna, kas kirjutan midagi 😀 Sõna on mu stiihia, ma elan, tunnetan, mediteerin ja Teenin kirjutades, vend Ralf. Lõppeval aastal Kodutunde raamatu, Täisringi-raamatud, Mustrimuutjate raamatu ja näidendi – teine trükk läheb lähiajal pressimisele. Misjärel tuleb lastelaagrite-teljeline Ingli puudutus, 21. sajandi töötav hobune, veebruaris on kuuldavasti Tori raamat siiski füüsiliselt olemas, Ülo Vooglaiuga töötame päevast päeva, aabitsate sarjas on suur hulk peatükke olemas loomadel-lausujatel, kvanthüppel, puuetega inimeste, naistenõuandla ja toitumise aabitsatel.

Ralfi küsimusele, mismoodi sünkrooniga värgid on, võib näidiseks tuua kasvõi 21. detsembri – meil on siin siis pööripäeva tserepäev Evaldi ja Anuga, kirjanike liidus jõul ja veel kümme kutset. Konstellatsioonipäevadel on sedasi, et 14. detsembril on Soonel täiskuu, Harri Vasar 90 ja Brigita ning 17. detsembril Murutaride dessant pearõhuga Hausil – Margareta 25 🙂

Võiks inimestega jah silmast silma kohtuda. Et asjadest õigesti aru saada – telesaade Roaldiga on tinginud esiteks mingi 30aastaste kosilaste pealetungi – heeeeeeelp! – ja teiseks selle kallal mögisejad, et mul penid ketis on. Tulge palun püüdke ise metsipidi sigade-rebaste-kitsede järele jooksnud koeri – kindlasti soovite ametnikega vestelda, kui penid päev aega jooksus on olnud – ja eriti võiksite huvituda, mida mina aasta aega tundsin, kui üleaedsete ohjeldamatu lahtipeetud rakats päevast päeva siin näkku pani. Ma ei tee ei metsloomadele ega külarahvale sama, aitäh soovitamast.

Kui koer saab ka joosta ja pisteliselt tuppa, on ketisveedetud mõned tunnid diil. Tunnete ise ennast kontoris ja pangalaenu-ketis toredasti või? No vot. Nii ongi.

Mina ei taha näiteks talina-vahet hõõruda – aga uuel nädalal on esmaspäev talin, teisipäev talin, neljapäev Türi-suund, reede talin… Saan hakkama. Alati. Kõigega. Aitäh.