12.-20.detsember

Küll teil, kullakesed, oli neilpäevil sünnipäevi 😀

13. kuupäeval sai 50aastaseks mu lapsepõlvesõbratar Madli, 14. detsembril Vilja Kohler, kursuseõde.

Isa 90. sünniaastapäeva tähistasime Brigita ja Indiga. Selle kuulutas sisse Taevalik Taja kuuvalges – õhtuti jooksmas käiv Jordan keerles trakeenitari kõhu all ja noris muhku… mida ta ei saanud. Me ei löögi kunagi kedagi.

Esmaspäeval rääkisime pikalt ja asjalikult Pärnu supiköögi Raissaga, venna lese Mallega, Kodutunde Kristiga – misjärel käisin lugu tegemas Pärnu maantee ilukoolis – seejärel Boheemis erametsakeskuse Antsuga – Tallinnast koju jõudsin just ajaks, mil maabus ka uus diisel – oh õnne, jõudsin haisva ja tänulikuna muusikakooli Indile järele.

Teisipäeva täitsid kirjad-arved-kõned – kuna valget aega pole enam üldse, tuli patune bokside ülekatmine teist päeva – ja siis enamvähem puhtana Kodutunde salvestusele. Eile eetris olnud jõulusaatel sadu autogramme andes ja intervjuusid endast väljutades, lauldes ja tummi mängides tundsin end nagu pesast välja kukkunud lind. Üks eluperiood lõppes. Seda selgeks mõtlemist – ja ammust teadmist, et ma ei kuulu kuhugi peale enda loodud muinasmaa, leevendas meie kristallkaksikute sünnipäev. Nad on paari lähedase sõprusega kasvanud täiesti teisteks tüdrukuteks kui siia tulles olid.

Kolmapäeval tekitasin mõned tekstid Mustrimuutjate uue trüki jaoks, kuni Brigita ja Indi ujulas trallasid, kohendasin hobuste lakad – kapju oleks lumega parem teha… Indi ja Brigitaga valasime Päikeseväraval suurema osa Hennessy-konjakit koos lakakarvadega klaaskaussi ja põletasime ära – proosit, papa 😀 Õhtul joonistasime, põletasime soovipilte ja laulsime. Papa Harri lapsed ju 😉

Neljapäeva alustas kirjatöö, siis logistika – Brigita bussile, Indi muusikakooli proovi, kontsert ja igaõhtune käsikaudu loomade talitamine. Kujutate ette kuuele hobusele koplisügavustest ööheinte toomist, kui te neid heinu ei näe? Hobunad õnneks leiavad ennast ise üles. Ma ei vingu, sest ma ise olen valinud. Ja kui on valida 30kraadise külma või pluss-kolmese pimeduse vahel, lepin pigem sellega, mis on 😉

Reedel kuulutasime Indiga välja tavaeestlase päeva – käi jala või muidu maksad automaksu ja üldse… 😀 Jätsime auto teenindusse, sõitsime Kodutunde-Renega Raplast Tallinnasse, kohtusime Lauluväljakul herr Raudverega, kirjastajaga, külastasime Lotte kohvikut, kooserdasime kogu jõululaada läbi – Indi šoppas… nojah, ma ka. Ostsin endale mehe 😀 Massaažipadja tegelikult küll. Ja siis algaski tavaeestlaste päev. Bussiga Lauluväljakult Viru väljakule. Sealt trammiga Balti jaama. Sealt – esimest korda! – partsu porgandiga Raplasse, siinsest raudteejaamast bussiga keskusse, sealt jalgsi autoteenindusse. Oeeeeeeh!

Laupäeval oli Margareta 25. sünnipäevale pühendatud spordipäev. Hommikul tõi Tini Rapla keskusse neli kastitäit koeratoitu, misjärel võtsin peale Joeli ja me rookisime talli-lauda, kohendasime batuudi, lisasime Bella varustusse lõkatsi, millega saan ta sujuvalt tuppa kaissu võtta, kui jõulujärgsed paugud algavad, panime õue uue laterna, Jaagu-onu – jah, ikka see jaak-jaak-jaak-kraaksumine 😀 😀 😀 – korrastas selle osa elektrisüsteemist, mis talli valguse viib.

Pühapäeva pühendasin Joelile – tal pole kunagi sünnipäeva olnud – viisin Indi Joeli naise tütre sünnipäevale, misjärel Joel koos naisega tuli Soonele. Tseremoonia päikeseväraval, pitsa, saiakesed, saun… ja hilisõhtul hakkas miski haisema.

Esmaspäeva võtsin üleni endale – vaikus, rahu, boksid, uni, talitamine, uni, toimetamine, uni, jõulukingituste pakkimine, uni… aga selle unega oli selline lugu, et see toimus totaalses ulukihaisus 😀 Et ulukihais, sellest sain alles täna teada – otsisime Indiga pärast Maxima tühjakstassimist pööripäeva-tseremoonia toitudest elutoa läbi – mis siin juba teist päeva haiseb…

Olin ühe koerakontide koti kapi otsa tõstnud, sest ma ei kuulanud Tini juttu, kuidas Kerli need keetis. Vormivalatud ulukimass. Üles sulas. Oijeerum. Koertele õnneks kõlbas ka sellise kahepäevasena. Aga mina sain teada, kuidas vales haisus jukerdades ise selleks haisuks muutud. Õnneks sündis sellest lebrast kaks olulist teksti.

Tänane teisipäev on aineline ja hingeline ettevalmistus homseks pööripäevaks – korraldamist-kirjavahetust-asjatamist, mis on kõike muud kui jõulune. Homme on Anu Pahka ja Evaldi pööritsere – Minni teeb koos KukeMaiega enne seda Lindale ja Indile trenni – ülehomme sõidab Indi Tartusse, mina läbi mitme Rapla asutuse Tallinnasse, reedel Pärnumaale, laupäeval lähen sellele Rapla teenistusele, mida ka tele otseülekandes näidatakse, õhtul Järvakanti. Jõulu esimesel pühal tulevad P&B ja ma viin nad vabakirikusse – misjärel proovime mõnd kaunist pala oktaav altpoolt kui harjumuspärane 😉

Läbi muda käru lohistades – käsi vaevaga arvutiklahvidele tõstes – küsisin endalt, mis värk.

Liis-Katrin Avandi küsis seepeale, mispäeval valgeks läheb.

Ja vastus oli alkeemia.ee-s – kus mujal:

Live fast, die young – läbipõlemise piiril elav depressioonipõlvkond ehk millal on viimane hetk elus aeg maha võtta

18. detsember 2016 08:17

 

alkeemia.ee

 

Läbipõlemine on kehaline reaktsioon sellele, kui sa ei suuda enam oma koormat kanda.

Kas ka sina üritad anda endast kõik ning olla alati särav, tugev ja väsimatu? Kas sa rabeled mitmel rindel, sest vaid nii saad kõikide endale võetud kohustustega ühele poole? See oravrattas tormamine võib aga pahatihti lõppeda sellega, et sind tabab läbipõlemine.

Äärmiselt vajalik soovitus: puhake! Ma armastan oma isa selle eest, et iga kord, kui ma käin tema juures maal, ta ütleb, et puhka .. Seda ta ütles ka siis, kui me olime kõik alles lapsed, et puhake.

Ma võin rääkida, mis siis saab, kui teed tööd 7 päeva nädalas ja ei anna endale aega puhata .. Meie kehal on piiratud võimed! Täiskasvanud täiskasvanuteks, aga me nõuame seda ka oma lastelt. Live fast, die young – on see õige? Äkki liiga kiire võimalus siit jalga lasta? Äkki on ikkagi meid siin vaja veel väga pikalt, väga terve ja rõõmsana, väga erinevateks eesmärkideks?

Pange ennast kellegi rolli, kes on nii usin koguaeg ja peab midagi tegema, kuhugi jõudma, olema selge ja adekvaatne, olema tark, olema toetav, olema kõike, mida teised tahavad .. Kes ei julge kunagi öelda, et tal on raske, ta vajab tuge, ta vajab mõistmist oma kaasinimestelt, kellega ta koos siin elus kulgeb. Enamasti praagib ühiskond need inimesed välja – ei saanud hakkama, ei ole väärtuslik, ei ole see ja teine ja kolmas.

Tänapäeva ühiskonna haiguseks on saanud 21. sajandi stress ja multiülesandlemine ehk soov olla oma kiire elutempoga samal ajal mitmes kohas. Aga mis saaks siis, kui me suudaksime olla kiirustades saja koha asemel ühes kohas sada korda paremini? Mida me tunneme seda kiiret elu elades? Adrenaliininäärmed töötavad viimse piiri peal, et naeratust kõrvuni hoida ja seegi ei tule alati hästi välja, sest kuklas hingab üleväsimus, pidev enesetõestamine, ühiskonna lati ületamine, kellekski enamaks saamine .. Aga mitte iseendaks olemine… Kas see on tänane argireaalsus? Ja ei ole sugugi vale koht küsida – kas sellist reaalsust me soovisimegi? Kõik lubadused, et liigume valgusesse ja armastusse, on justkui suurenev illusioon lõhestuva ja aina kiireneva elutempoga maailma raamides, või siiski .. Läheme tagasi juurte juurde?

Seotud lood:

Hingamisruumi harjutus: vähendab stressi ja negatiivset meeleseisundit 12. september 2016

Lugu elust enesest: Kas läbipõlemine ohustab ka sind? 17. jaanuar 2015

Kas te mäletate aga lapsena neid hetki, kus saitegi ise olla, oma mänguasjadega mängida nii, et keegi ei sundnunud, ei käskinud, ei korraldanud – et saite olla vaba, joosta looduses paljajalu, tunda maapinna külmust oma jalgade all, tunda värskust ja kergust, tunda loodusega ühes olemise hingust – lubame seda endale ja ka oma imearmsatele lastele, kes seda samuti vajavad!

Läbipõlemine on kehaline reaktsioon sellele, kui sa ei suuda enam seda koormat kanda. Ja kusjuures see pole isegi meie enda koorem, vaid väljastpoolt peale pandud normid, mille täitmiseks peame ennast kas ületama, alandama, muutma, paenutama, pingutama ja kõike muud, mida me ise ei ole. Läbipõlemine on nii salakaval, et enne seda, kui see toimub, rakendab su keha äärmiselt jõulised ressursid, et teha viimased energeetilised pingutused, et täita su aina suurenevaid nõudmisi endale ja teistele .. ja siis on kõik – tekib tohutu madalseis, keha on väsinud ja kurnatud, pea on mõtetest tühi, sest energeetiline süsteem annab kusagilt järele ja hakkab lõivu võtma organitest ja rakkudest ja paneb sind täiesti vägisi puhkerezhiimile .. See on tohutult ebamugav tunne – see ei möödu ei trenniga ja kindlasti mitte üleöö – see on seisund, kus on vaja pikka puhkust, et taastada oma jõuvarud, korrastada oma mõtted, anda kehale aega minna uude vormi. Ebamugavustunne on ilmselgelt aeg muutuda – see muutus võib sind hoopis uude kohta elus juhatada. Kuid pigem – ära vii ennast nii kaugele, aga puhka juba varem! Muuda oma elu juba varem!

Ja sa ei kukkunud läbi! Vaid olid liiga pikka aega liiga tugev, liiga tubli, liiga särav, liiga andev, liiga palju kõigile teistele elav! Nüüd saad sa palju rohkem iseendaks, armastad end rohkem, väärtustad end rohkem, mõtled, oled, suhtled, armastad teisiti, annad ennast teistele teisiti, lood teisiti, jätad teiste arvamused teiste mõelda – muudad end lõplikult ja pikendad sellega oma elu!

Kui keegi sinu armsatest inimestest on läbi põlenud, siis tea, et sa kunagi ei suuda aru saada või mõista, mida ta tunneb, sest sellesse olukorda ei saa sa end panna ennem, kui sa pole seda tundnud ise omal nahal. Ja see pole olukord, kus öelda – tõuse püsti ja liigu edasi! See on olukord, kus öelda inimesele – ükskõik, mis sinuga toimub, see on okey ja ma olen olemas nii nagu ma alati olen olnud.

Magamine on parim viis oma keha energeetiline tase taastada. Puhkamine on olemine, kus meie keha taastab oma sisemised jõuvarud ja inimene saab kontakti tagasi oma hinge olemusega ja teadmisega, miks ta tegelikult siin on .. siis on palju lihtsam elada ja miljon väikest küsimust saab ühe lihtsa vastuse.

Ärge tahtke liiga palju ja kõike korraga. Nautige kasvõi seda, et meil on ilus puhas loodus, terved pereliikmed, soe kodu. Normaalne puhas toit. Me ei pea kellekski saama, kuhugi jõudma ega midagi tegema, sest oleme ka lihtsalt juba siia sündides äärmiselt väärtuslikud, igaüks meist!

Kas me peame täitma ühiskonna kasvavaid norme? Äkki peaksime hoopis muutma ühiskonda nii, et ühiskond täidaks meie muutuvaid vajadusi? Et ühiskond peaks olema mures meie pärast, mitte ei ole vastupidi, et inimesed jooksevad end raha ja materiaalsuse pärast hulluks, jättes täitmata oma päris elus olemise eesmärgi? Milleks me siiski ikkagi siia tulime?

Autor: Triin Anni

*

Täna meid ootab Pegasuse päev, mis on seotud edasi liikumisega. Selleks, et täielikult kasutada päeva energeetilist potentsiaali tuleb olla aktiivne. Kuu perioodis on vaid üks päev milles saad teha mitu asja korraga. Kiirelt taastuvad jõud ja energia. Karjääris ja enda plaanide realiseerimisel toetu inimestele kes on sinu kõrval. Hea on koostöö ja koos teisega plaanide koostamine. Ole valmis midagi panustama, et saavutada püstitatud eesmärki või kui pähe tuleb idee ja tahad seda realiseerida. Üldiselt positiivne päev täna on ka hea teha muutused enda elus. On võimalik paljastada valed ja intriigid. Alustatud tegevus toob ka head tulemused, saad laiendada oma äri, on võimalikud uued kontaktid ja tutvused, mis võivad parandada sinu materiaalset seisundit. Täna kõik võib tuua innustust ja inspiratsiooni, käsitöö või mingi muu huvitav loominguline tegevus.Võimas Kuu jõud aitab kiirendada toimetamist ja tööde tegemist. Täna on ka hea lahendada tervisega seonduvad küsimused, hea on teha sporti. Samas päeva energeetika annab jõudu kõikidele lubadustele, seega kui sa ei saa täita lubadust parem mitte lubada.

Soovin sulle ilusat ja imekaunist päeva, aktiivset tegutsemist, kõike paremat, head tuju, tervist, armastust edu, raha ja õnne!

Alexis Varnum