25.-26.detsember

Mudasport ja kirikud vaheldumisi – tormiste maanteedega heitlemist – ja veel mudasporti – Eesti jõulud 😀 Eile tõin Kuuse talust oma raamatulao ära – seal aitas peremees koos sõbraga nad Madam Citroeni laadida, Valgus tegin Tenno-Marge juures lühida peatuse – nad tõmbasid mu tükkis raske madamiga jälle mudast välja ka ja puha 😀 – aga siin maha tarisin raamatud pärast kirikut kottpimedas ise. Seda ilustas tõsiasi, et pimedust trotsides lambaid-kanu emmema minnes lendasin ülepeakaela üle nende pakkude, mida suvel Mustrimuutjates kasutasime – vasakus käes kaerajahupang, paremas tangupott. Taeva tahtel jäi söödaämber mulle õla alla – tänu sellele ei käinud ma moluli maasse, aitäh 😀 Parem pöidlaküüs jäi pakkude vahele, vasak jalg on nüüd, nagu tema just on – aga tegelikult läks väga hästi.

Ilmselt läks hästi ka eile hommikul just minu ees Kehtna-Põlma teel üle nipli puude vahele lennanud jeebil – liiklusuudised millestki väga hullust ei räägi. Selliseid pilte pole hea kaasa võtta, tuleb õppida neist võimalikult ruttu lahti laskma. Nagu paljust muustki.

Olin jõuluõhtul pärast kirikut mõnusasti oma olemises, purk rannakarpe kaenlas, Maaleht ja Eesti Naine seltsilisteks – torm kinnitas veendumust, et lastele Tartusse järgnemine pole mõttekas – kui helises lauatelefon. Ma ei vastanud. Helistaja on minu poolest veel Emakaru juures – Metsaema tuunib teda kui väikest Mašat. Küll jõuame.

Ehk jõuab kunagi minuni ka paariline… Ehkki pikk vestlus Mustrimuutjate Eliisabetiga kinnitas sama, mida ka ise aiman – võimatupoolne. Seda enam, et 30-40aastased mehed, kes praegu iga päev minuga suhet püüavad alustada, tunduvad mulle aega raiskavate šaakalitena, kes otsivad seiklust ja linnukest. Nendest segadust külvavatest ja tarbivatest šaakalitest kõnelesime ükspäev pikalt Fatimaga. Ostsin üsna suure raha eest endale mehe, mitte konstellatsiooni – mida tema ja mitmed teekaaslased soovitavad. Massaažipadja noh 😀

Mul oli hea tunne, et pärast seda jumalateenistust, mille ka riigitele üle kandis, ametnikuhärra Kukk mu kätt surus ja ütles, et tal on hea meel mind näha. Eile Rapla vabakoguduse jõuluõhtul – kus oli üllatavalt palju kenasid tuttavaid! – naersime preestritega, et nõid tuli kirikusse. Viin ka Indi sealset teenistust vaatama – tema kitarri- ja lauluõpetajad teenivad seal. Mulle endale meenutab see kogudus rabi Benjamini oma. Ja mulle oleks au, kui Matthew ja teised tõesti meile külla tuleksid.

Ma ju ei kuulu kuhugi.

Esinesime Lehte Hainsaluga Tõrva kirikus paarisajale inimesele. See oli paarkümmend aastat tagasi , aga toona tajutud tõsiasi kehtib ka täna. Mul olid teadlikult-trotslikult ratsapüksid, ütlesin publikule, et Lehte on kirjanik – mina tema hobusekasvatajast autojuht. Hobuinimeste seas omakorda olen kirjanik. Ning see paradoks tuli meelde, kui meedia mu sedapuhku nõiausku määras. Täpselt sama tunne. Mitte miski ei muutu.

Nõiaturul trügimise asemel olen loovustalu perenaine. Tõsiste taluinimeste jaoks aga… nõid 😀

Tõsiteatraalide silmis on meie sõpruskonna etendused pigem tseremooniad. Kitsama vao valinud spirituaalse seltskonna jaoks samas on meie riitused… etendused.

Lasterikaste emade sekka ma ei kuulu – pole emadusest elukutset elanud. Naisõiguslaste õeskonna maitse jaoks on mu üheksa järglast siiski liig mis liig.

Mis ei tähenda, et seesugune enda vaatlemine siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku oleks mingi endahale ohmavaeseke-viiks. Pigem on pühendumised ja pürgimused sisetunde järgi kokku ehitanud originaali. Järeltehtamatu kompoti. Mida oleme tegelikult ju me kõik.

Terviklik pusletükkide kogum tekitab teekaaslastes võõrastust – nii minu moodi, aga nii teistsugune. Pigem karta, sildistada ja rünnata. Terviklikkus, mis ei lase ühtegi oma osisesse liiga sügavalt sukelduda ega kitsast identiteeti tekkida, teeb su võõrsil eestlaseks, aga isamaal segavereliseks võõraks.

Ja jätab üksikuks.

Terviklikkuse hoidmine nõuab jõulist igapäevast tööd. Ta on habras. Ent pelutab ka võimalikud paarilised juba eos su kõrvalt nende maailma tagasi. Pidevalt koos hoitavale tervikule on määratud iseolemise nõudlik rada. Eelistaksin siinkohal kasutada Luule Viilma sõnastust – ise, mitte üksi.

See, kes ei kuulu kuhugi, teeb küll episoodiliselt ühe või teise meeskonnaga koostööd – ent meeskonda alaliselt-päriselt ei imbu. Ta ei lähe kirjanike liidu jõulupeole, sest esitleb samal ajal kodanikualgatuse sünnitatud raamatut. Ei jõua hobusekasvatajate talvepeole, sest tal on samal ajal palverännak. Ja nii ongi.

Ise.

Miks minu hobused nii palju söövad?

Sest nii on õiglane.

KukeMaie silmitses mu hobunaid, kes võivad päevad läbi nii palju peadpidi heinarullides koonutada kui soovivad – ja ütles, et Klettenbergi sõnul saavad ka tema hobused liiga palju süüa, minu omad elavad suisa paradiisis – aga paksud ei ole. Miks nad nii palju söövad, kui heal juhul kord nädalas trenni teevad – loe: mingigi ilma puhul. Mõnel nädalal on mudatorm nii ürjetu, et jalga pole kuhugi toetada ja vettinud selga sadula ja endaga kõõluma minna… aitäh pakkumast 😀

Loovutalu hobuste energia kulub koos minu energiaga.

Ka siis, kui olen tunde arvutis, mitte talutöisel spordipäeval, söön enamvähem kogu aeg, sest energia põleb ka ajude, südame ja kõrgema minaga töötades.

Minu sisepõlemine puudutab kõiki kooskondseid.

Oleme nii hobuste ja kasside, lammaste ja koerte kui kanade ja rottide-ämblike-metsalindudega täielikus ühenduses.

Üle parema õla näen ja hingan hobuseid – tean neist igaühe tundeid ja tujusid. Mis pole paduvihmatormises mudas just kerge kulgemine.

Üle vasaku õla näen oma töölaua tagant lambaid ning tajun kanarahvast ja õhtuseid koletulstikke nii kartvaid kui lootvaid koeri. Loodavad sellepärast, et siis saab tuppa 😀

Kassid on vahetustega hiirejahil ja minu läheduses – meil kõigil on oma töö ja kohustused – neist osad silmaga nähtamatud ja trennitundide-vaomeetritega mõõdetamatud.

Hobused lasevad heinasse talletunud päikeseenergiat läbi enda. Mina neelan seda läbi nende nii ühisvälja kui silmsideme kaudu. Talli puhastamine võtaks iga päev pool tundi, kui ma vahepeal iga hobusega ei vestleks-kallistaks-naeraks-laulaks – see on kvaliteetaeg. Ka energia ringluse mõttes. Mina ohin käruga mudamaadeldes endale mehised musklid ja luhvtitatud kopsud-meeled. Hobused toidavad mind päikeseenergiaga ka siis, kui valgeks üldse ei lähe.

Loon kõik oma tekstid – ka kodust eemal olles ikkagi hobustega ühenduses – Soone kooskondsetega koos. Teenin sellega muu hulgas raha, mille eest osta heinad. Lambad-hobud teisendevad selle väeks, mida mina, lapsed ja kõik küllasaabunud hingelised pruugivad.

Kui küllasaabunud midagi vastu ei anna – ainult ahmivad-pruugivad-tarbivad – ei saa nad kosmilisest hobupraanast tegelikult osa – lähevad veel paksemaks-tõbisemaks-tasakaalutumaks. Ringluses osalemisel on lihtsad ja kindlad reeglid. Kes ei panusta, ei saa.

Õigupoolest kehtib see peen-aine ringlus ka külla saabumata – pruugib mul väga keskendunult oma eemalviibivatele lastele mõelda ja oma olemus nendeligi saata – ja juba asuvad hobused mind turvalise tagalana värske väega toitma.

Külalised nendivad hämmeldusega, et kõnelen oma hobustega pilgu ja hingetõmmetega.

Jah, inimestevabadel aegadel – mida on siin väepaigas palju enam kui inimeste laadimise päevi – me siin sõnu ei tee. Mõnel päeval palub keegi hobustest endale laulda – kui ei paluta, on pilgud ja hingetõmbed.

Nii võib öelda, et MINA söön palju heina – selle päikeseenergia toovad aga mulle kätte rohusööjad, sest mina just väga hästi kaerakrõbistamisegagi hakkama ei saa. Nii praana kui läbi rohusööjate voogav päikeseenergia aga tulevad kätte läbi Armastuse.

Lihtne ja ilus 🙂