29.detsember

Tänasesse päeva suubusin üht romaani toimetades – sellest tuleb bestseller, ühe tegudemehe esikromaan ja – nii hea! Sinna vahele kirjutasin herr Raave jaoks teksti balletiõpetaja Kersti Adamsoni jaoks, kes Pärnus aasta tegijaks saab. Täna oli pikk, sügav ja pärisasjadest vestlus mama Nilovi ehk medeküla Kai Rebeliga. Kui pikki kruvisid ja porgandeid käisin toomas, soetasin paratamatult endale ka Õhtulehe…

Kuidas ma, lilleke, siia sattusin? Jälle!

Tänane õhtulehtimine meenutab üht kümne aasta tagust, kui kõhutasin Liu rannas kaldavees, beebi-Indira mu selja peal. Lugesin ühe silmaga raamatut, teisega jälgisin suuremaid lapsi. Tõsielusari Buss oli meie juures just parve ehitanud ja mu lapsed kasutasid seda eesmärgipäraselt. Seletasin oma noorele kaardiväele just, et ilma minuta Sorgu saarele parvetamine pole hea mõte… Kui helistas Õhtuleht. Toonane peaminister Ansip oli teinud otsuse, et Eesti haigekassa tasub Antalyas enneaegselt sündinud pisipoiss Ralfi elule aitamise kulud – ja avalikkus vaidles tuliselt, kas mõtlematult Türki lennanud kõhukesest saabunud tita tuleb eestlaseks välja osta või mitte.

Pidasin kirgliku monoloogi iga eestlase hindamatust väärtusest ja kinnitasin, et mina maksumaksjana tahan selle jõmpsika koju lunastada. Järgmisel päeval olin esiküljel, kus mujal. Ja lapsed said kogemuse, kui lihtsalt SEE käib.

Seekord sorteerisin parasjagu naelu-kruvisid-otsikuid, et vajalikke juurde tuua – kui helistas Õhtuleht. Olen sellega arvestanud, et nii mu avalikku fb-profiili kui kodulehekülge www.aabramihobulausujad.ee jälgivad iga päev pehmelt öeldes paljud teekaaslased – meedia sealhulgas. Oma mõttekäike sõnastades-postitades ei lähtu ma ainult sellest, mis on mulle hetkel oluline – koplipinnas on nii pehme, raisk, et sinna ei pääse Belarussiga ligi! 😀 – vaid sellest, mis on õhus. Paljudele tähtis ja ühisväljas universaalselt võnkuv.

Minu singli-staatus pole nii tähtis kui see, et mõtlemapanevalt suur osa inimesi on üksikud, paarilised ei leia üksteist üles ning eestluse elujõu seisukohast on oluline, et mehed on hämmastavalt elujõuetud. Ja kirjaoskamatud ka. Nii mu postituse kui Õhtulehe loo tulemusel senisest veel jõulisemalt vallandunud kirjade tulv on toonud enese sulaseks pakkujaid ja appitõttajaid, kes oletavad, et olen hädas. Tänan muretsemast, kõik on kenasti – üks utt hakkab tõenäoliselt lähipäevil poegima, aga sellekski on ilmad leebelt soodsad 😀

Kirjeldan, mida ma tegelikult tunnen, kui Õhtuleht – hea küll, helistajal on mõistagi nimi ka – aga ikkagi – mida tunnen, kui kollane meedia helistab.

Kõigepealt ütleb diafragma hõkkkk!

Miks ma ei taha? Sellepärast, et meedias figureerimine teeb auklikuks. Ma ei loe kommentaare – sageli ka mitte minust-kõnelevat lugu ennast, sest ma pole pehmelt öeldes nende väljaannete sihtgrupp – aga energeetiliselt saan ühisväljaliste lajatustega pihta ikka. Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses. Teate küll.

Samasugused päikesepõimiku vastumeelsuse-võpatused tulevad, kui näeme helistamas või kirjutamas inimest, kes üsna kindlasti kasutab meid piksevarda-pihiema-poksikotina ning kelle maandamine-kuundamine võtab alati pool kuni paar tundi.

Vastan ikka. Mis tulema peab, see tuleb. Tulgu siis parim võimalik.

Minu eriala puhul on parim võimalik see, et olen ka metsas elades pildil.

Mustrimuutjate-raamatu teine, oluliselt täienenud trükk on peagi väljas – Ingli puudutuse raamat varsti arvutti nügitud – pildilpüsimine on pool turutööd, mis sa hing teed.

Ingli puudutuse raamatu aines pärineb kolme aasta lastelaagritest. Vanemate soovil ja laste algatusel sündinud laagrites on käinud Riina lapsed – Riina ja Rimmo armastuseloost on uues ajakirjas Eesti Naine minu kirjutatud lugu. Kõrvuti Elena ja Dima Looga. Mille loomise käigus õppisin Elenalt, mida taimedega teha.

Varsti seitsme Soone-aastaga on minu maja ümbrusest saanud ürdiaed. Elenaga-veedetud suveni ei teadnud ma, kuidas kummelit ja teelehte, tedremaranat ja nurmenukkusid niimoodi õlis-viinas-soolas säilitada, et neist läbi talvede nii minule kui lastele-teekaaslastele-loomadele abi oleks. Nüüd tean – uueks suveks on potsikud-nötsikud varutud ning tänu sõbratarile on minust saanud korilane, keda taimed kõnetavad 😀

Poleks ma Õhtulehega vestelnud, ei saaks ma ju siin ja praegu teada anda, et olen valmis abivajajaid lisaks loomade ja Päikesevärava koostoimele ka taimerahva toel teenima.

Veel enam – lisaks porganditele ja parim-enne-leivale seda va oma-näoga-õhtulehte ostmata poleks ma teada saanud, et Liisi Koikson sai tütre!!! Hobulausuja-filmi tüdruku Scarlett Johanssoniga ühel leheküljel toretsemine on olulisem kui tõsiasi, et palusin mõnd tänast pilti kasutada. Kasutati kolme aasta tagust – tehtud TV3 Bondi-peol, kus Keskearõõmude peaosalisest Karekaga laiamas käisime.

Armas ja naljakas mälestus – nii et – kena keik! 😉

Kodune päeva rosin oli minu ja ponimamma koostöö.

Sibelius polnud nõus enne talli tulema, kui suured tüdrukud kõik tallis. Panin mama-Manni boksi, suured hobud ka – Sipsik ikka trillatralla saba seljas. Heinu ette viies lasin emme uuesti vabaks – see läks sirgelt, mõõtis pubekale molli ja käratas ta tuppa 😀

Aitäh, Mann!

Ja aitäh kahe tänase spontaanse läbirääkimise eest, millel olid jahmatavalt toredad tulemused. Tänantänantänan!!!