30.detsember

Vabadus…

Tänan kutsete eest vana aastat ära saatma Püramiidideküla sütelkõnnile, uut vastu võtma Etnotecasse ja kümnetesse teistesse võimalikesse kohtadesse – ja olen kodus koos teadmisega, et olen kõigisse neisse toredatesse paikadesse oodatud.

Ma ei jäta sõpru paugutamise ajal üksi.

Täna astus meieküla akadeemikuhärra läbi – ja me arutasime, et on aeg luua Kumma kuningriik.

Väikeriik, kus inimestel on ka 25 aasta pärast tööd mustsõstraistandustes, kus maaküte ja hakkepuit, päike ja tuul teevad nii elektri kui sooja, kus on teater ja pühapaik – ja kus uusaastaööl ei paugutata.

Seni, kuni oleme lihtsalt iidne küla, mitte taevariigi seaduste järgi reaalselt toimiv kuningriik, olen uue aasta saabudes koos oma liigirikka perekonnaga. Hobused võtavad küla keskel toimuvat paugtamist siis üsna rahulikult, kui tallis tuli põleb – koerad on mul lihtviisiliselt süles. Kuidas päris küla keskel oleva kahe talli hobud ja arulageda paugutamise epitsentris elavad koerad selle inimeste ogarusega toime tulevad… Iga-aastane retooriline küsimus kuni kuningriigi loomiseni 😀

Ka inimeste korraldatud kaoseta tulen ööseks alati koju – kasvõi kella viieks, aga tulen.

See on minu valik, vastutus ja – vabadus.

Oleme mitmete sõpradega, kes varem rännata armastasid – mul endalgi on vaid usapusa käimata – avastanud, et ei pea enam vajalikuks oma füüsilist keret kuhugi lennutada. Esiteks kipub üha rohkem lennukeid alla kukkuma – ühe inimese lõpp on tema loodud maailma lõpp, tänan, ei. Teiseks saab vabalt rännata ka oma füüsist ringi tassimata.

Äsja küsis mu paljude sadade hobusekasvatajatest teekaaslaste seast üks naine Texasest, mida keegi oma hobustele jõuludeks kinkis. Koos tervitustega Eestist andsin talle ja teiste riikide hobunaistele reipalt teada, et minu hobunad-lambadad saavad igal hommikul ja õhtul pilkases pimeduses sumpava minu. Alati.

Uurisime, mis ilmad teistel on – ja saigi Texases-Austrias-Iirimaal veerand tunniga käidud siuhviuh!

Islandil ka. Pruukis mul arutleda, et Iisraeli ja Islandile tahaks, kui hobuse automaatjooturi tihend hakkas lekkima ja elektrisoojendatud vesi tegigi tallitaguse auravaks Islandiks 😀

Tütre ristiisa tunnistas, et tahaks oma laste suuremaks kasvades hakata kord aastas ühe kuu kaupa kloostrites käima. Arutlesime, kuidas kloostrites elatakse – ja avastasime, et mina elangi kloostris.

Füüsilise ja vaimse, olmelise ja vaimuliku töö vaheldumine käib kõigis maailma kloostrites rütmis „tööta ja palveta“ – ja nii ongi. Kuhu ja milleks minna, kui see on siin?

Nii lähema kui kaugema ringi kaasteelised kipuvad mõnikord haletsema – sa vaeseke ei saa ju ööseks ära jääda, päeva lõpuks ja-või alguseks pead igal juhul kodus olema… Jah, see on minu eelis, õnn ja vaba valik.

Vabadus on tunnetatud paratamatus – isegi Karl Marx teadis seda 😀

Tänan raamatu eest, Evelin! Ühest küljest on see ääretult armas ja liigutav, et oma „Linnu lood“ mulle saatsid. Teisalt otse loomulikult kirjutan sellest, kui läbi loen – seda ju soovisid, kui postitasid – lihtne ja loogiline koostöö. Kui telesaated uuel hooajal jätkuvad, tulen rõõmuga külaliseks, kui vajad – sedasi saan omakorda oma sõnumit paljundada ja sooritusi promoneerida 😀

Kolmandaks aga tähendas eksleedi Ilvese paki saabumine… taevalikku sünkrooni.

Selle ümbriku peal olev aadress on nüüd absoluutselt ainus postiaadress, mis mul üldse olemas on. Päriselt ka.

Juhtus nii.

Mul on olnud kümmekond aastat aadresside-telefonide vihik. Kalendermärkmik on igal aastal uus, vihikut olen muudkui edasi tõstnud. Ja üha sagemini mõelnud, et seda oleks vaja uuendada. Iga aastaga on nimede ette lõplikke-ühemõttelisi riste lisandunud.

Eriti sageli mõtlesin sel sügisel – vaja värskendada.

Samal ajal tegid pea kõik teekaaslased – nagu stardipaugu peale! – suurpuhastusi, mööbeldasid ja koristasid, kolisid ja uuendasid. Kõik sünkroonis! Ma ise muidugi ka – aga õhku oli paisatud sõnum: märkmik on vana, väsinud ja nukker.

Kosmiline sünkroon ilmutab end päevast päeva sellega, kui tööriistad ja dokumendid sätivad end sujuvalt pihku, üks tegevus voolab teiseks, kellele mõtled – see helistab, nii raadiost kui netist voogab täpselt õige info.

Need suured ja väikesed kokkusattumused teevad väga tänulikuks ja õnnelikuks. Kinnitavad, et oleme õigel teel. Näiteks kui mu väike tütar häälestas kitarri, aga jäi jänni, helistas ta ühele vendadest – ja tema mõlemad vennad mängisid parasjagu just teises Eesti otsas kitarri ja aitasid sõsaral-väikesel telefoni teel pilli häälde saada.

Kontaktide vihikuga läksin postkontorisse, et mõnele lähedasele paberist jõulukaart saata.

Otsustasin, et uue kalendermärkmiku vahele seda ei pane.

Mõtlesin kordi ja kordi aadressidemärkmiku ümber kirjutada, nüüd oli väga küllalt – ainult et töökäsk ja tellimus universumile sai ebatäpne.

Äsja oli meil külas Indi ristiisa, preester Valdo. Hakkasin üht kontakti otsima ja…

Polnud. Vihikut polnud.

Kerisin postkontoris käimise päeva tagasi. Saatsin posti. Sain samuti mitu saadetist – läbisegi reklaamipahnaga.

Tühjendasin ümbrikud ja… väsinuks-aegunuks kuulutatud vihik läks koos nendega ahju.

Aamen.

Nagu tellitud, nii tehtud.

Vaikus.

Ristiisa tõdes rõõmuga, et võtsin seda taevaliku sünkrooni täistallaga versiooni täielise rahuga.

Jah, mul oli seal Rõivase ja Kallase, Kaljulaidi ja enamvähem Issanda enese telefon. Enamus hinnalisi numbreid mitte telefonis – nendega juhtub mul alailma loodusõnnetusi – vaid puust ja punasega paberil. Läinud.

Ja siis?

Kui tihti ma neile helistasin? Üldse mitte.

Ainus postiaadress, mida umbes kord kvartalis sealt vaatasin – nagu nüüdki – Floridas elava ema oma. Olen talle püüdlikult fotosid saatnud, et jutustada, kuidas meil läheb – ja armastust ära teenida. Ja Looja ütles – aitab!

Ja kui ma postkontori-emandatele ütlesin, et eksleedi Ilvese postiaadress on nüüd mu ainus, küsisid nood – aga kus ta enne elas?

Kadriorus, johhaidiiküllnohmaivõi, seda rahva lühikest mälu 😀

Taevase sünkrooni tahtel sain sealsamas aru, kui tõsise sammu Evelin Kadriorust väljudes astus.

Arstipaksis ja telesaade, raamat ja ühiskondlik tegevus – see on tohutu töö, ilkujate-kommarite ignoorimine, uue Mina ja identiteedi üles ehitamine – ja veel kord töö-töö-töö.

Raamatu saamine liigutas mind väga.

Arusaamine, kui sarnased me oleme – ja kui võimatute eneseületustena oma igapäevaseid kangelastegusid teeme, tegi selle vapra kauni naise Vabaõhumuuseumi tee aadressist kui minu absoluutselt ainsast – sõna parimas mõttes talismani.

Tere tulemast meie hulka, Evelin! Mingu meil kõigil hästi – kui läheb kenasti ühel, läheb paremini kõigil.