31.detsember

Elu on lill!

Lill aga on mesilastega, juurtealuste sõnnikuga olend, kellega asju ajades tuleb arvestada tõsiasjaga, et ta peab enne omasoodu küpsema, kui temast vili küpseb.

Meie keskuse Kaerepere koertega-Kai – Kodutunde-Kristi emme – võttis äsja helistades selle kujundi jutuks. Ja me arutasime päris pikalt, kuiväga meie oma valik on, kas nopime lille enne aegu, imetleme teda eemalt ja laseme tal uusi lilli eostada – või pistame nina õielehtede vahele, kus on mesilane, kes… Ai!

Ilma mesilasteta lilled ei paljune. Nina ilma meie otsuse ja valikuta õielehtede vahele mesilast kohtama ei kõnni – seega on meie tegu ja nägu nii see, kui nõelata saame kui see, mis toimub lille juurte all.

Lennart Meri mäletatavasti sõnastas elegantselt tõsiasja, et sitt on meie tulevaste viljade väetis 😉

Hingesõbratar Liina Metaga arutasime just, et mõnikord – iga päev mitu korda – on kiusatus lille puhkemist ja viljade valmimist tagant kiirustada.

Kaks kõrgesti haritud teenelist taluperenaist arutasid, mis oleks, kui…

Kui teeks telesaate, kus karjakaupa kosilasi tulevad meie algava aasta ehitustöid sooritama – L Metal on kerkimas sepikoda ja kitsepiimaköök, Soonel uus katus koos selle aluse Aabrami kojaga. Kosilased ehitavad, näitavad ja tõestavad ennast ja… No ja edasi? Selline kiirkorras lille õitsetamine tähendab, et mitmeid nädalaid on nii võttegrupp kui kosilased majas. Töö kõrvale tuleb palju tühja juttu ajada ja tegelike viljade küpsemise aega kulutada. Ning pärast on läbi terve sügishooaja igal nädalal eetris nood kosjaturistid-teletähed, kelle sõrmejälgi oma sepikojas ja Aabrami kojas tegelikult talletada ei tahaks. Ja lapsed peavad koolis mitte-kõige-leebematele teekaaslastele üha ütlema, et ema oleks oma kojad-värgid ISE ka püsti saanud, aga sedasi oli naljakas… Ei ole naljakas. Malaisia ja Brasiilia tõsieluseriaalide rütmis sain teada, et sugugi pole naljakas – paised tulevad sõna otseses mõttes peale.

Me ei hakanud isegi näppu viskama, kumma talus selline sõge telesaade sündida võiks. Otsustasime lasta kõigel olulisel ja elulisel tasa ja targu ja oma kätega küpseda ja valmida.

Šoti põllumajanduskorüfee Niel M. Godsman, kes on Eesti põllumajandusse, noorte põldurite haridusse ja künnivõistlustesse uskumatult palju investeerinud, ütles täna telefonis, et ühegi ettevõtmisega ei tohi olla ennatlik: „Täna on nii uskumatult mudane nii Šotimaal, Eestis kui Ameerikas – aga mõne päeva pärast tuleb pakane. Järelikult pole põhjust täna kuulutada, et Maast on saanud üleüldine mudaplaneet – homme on teisiti.“

Homme kehtib sama seaduspära, mis iga päev – kas pistame nina lille paljundavat mesilast segama või juurtealusesse sõnniksse – kas kiirustame või ootame ära. Kas palkame kalli tööjõu või teeme ise. Kas ja kas ja kas…

Kullakallis vend Evald mühatas kõigi nende kodade rajamise mure peale, et pigem rõõmustame: „Rajame püstkoja talgutega, teeme sama ka Meta sepikoja ja sinu Aabrami kojaga – talgud teevad töö lõbusaks.“

Õigus.

Et mis pildi peal on või? Soone Saara vana aasta viimase päeva kaaslased 😀 Tallis kinnitasin hobuste kaerakünad uuesti, laudas sättisin ühtteist – ja kuivõrd olin juba paar korda käinud Rappeli Apothekas Riina Raudsiku energiakriisi raamatus pidevalt soovitatud ninakannu küsimas, siis täna… apteekrid kinkisid mulle selle! Näeb välja, nagu pesastkukkunud elevandipoeg. Ja kätkeb endas inimlikku üksteisest hoolimist, ühte hoidmist ja tõsiasja, et kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.

Elu on lill!