11.jaanuar

Õnne sünnipäevaks – mida juba eile õhtul tähistasime – Metsatalu Grand Mama 🙂

Kodus lobisesime lastega jälle poolde öhe, nii et viisin vastu punniva Indi magavana kooli. Ups…

Latiinoseebi soolo on mõtisklus, mille järjekordne jäätorm tõi.

Miks ei kulge ükski mu tegevus leigeoige ladususega – iga väljasõit on nagu rändtsirkuse dessant, iga sõprustutvuskoostöö omandab hetkega kirjumirju vindi, iga süütu ettevõtmine kujuneb kogupauguks-tulevärgiks taevariigi seaduste järgi – mis fiktsioonmaailma varjutatuid-manipuleerituid hirmutab ja ärritab. Miks?

Ilmselt sellepärast, et mu emme armus WestSideStory Tonysse ja MinuVeetlevaLeedi Freddysse, keda papa Harri tollal Estonias kehastas. Oletatavalt lisas latiinoseebilikkusele volüümi tõsiasi, et papa voolis mu, nagu mõne oma marionettnuku.

Nende tegelaskujude ja energiate ühistoime lisab seebiseriaali aspektile ka ise, omaette ja soolosooritusena edenemise. On ettevõtmisi, mida Perekonnaga – ja tema erinevate harudega – õnnistatakse. On hetki, mil tahaks, et need koosloomised kestaksid igavesti – ent teisehomme on ühislooming loodud ja iga ise kulgeb oma suunas. Järgmise kohtumiseni. Kaksikheeliks. Paljudest kaksikheeliksitest moodustuv lill.

Kolmandikul selles lilles on õpetaja, kolmandik on ise teejuht, kolmandikul pöörab iga päev miski latiinoseebiks – ristumised-põiknemised-kokkulahknemised on ilmselge käsk oma Teel püsimine soolosooritusena lahendada. Isa käsk hingekodust ilmselt selline.

Olgu siis nii.

Peaasi, et iga hetkeline ühinemine oleks Tõeline. Mitte nagu illusoorne kodu puhtus – tõmbad pärast suurpuhastust kummuti paigast ära ja selle all… Ups! Latiinoseebi soolodest moodustuvate duettide – pealkirjaks sõprus, armastus – puhul paluks mitte illusioone.

Olgu ehedad igal hetkel.

Selle eeldus on, et oled endaga ise ehe ja tõeline, kindel koostööpartner.

Lihtne!