12.jaanuar

Ilmad teevad tööd juurde. Aga mõtlemist see ei halva 😀

Kui muretsed, palvetad selle eest, et juhtuks see, mida sa ei taha. Kui meenutad ja korrutad teiste või enda inetuid tegusid ja kurbi lugusid, ei saa andestust tulla. Kinnistad enese ja peegel-hinged eilsesse. Tänaseks, arenguhüpanuks, ei saa kumbki sel kombel ankurdatud osapool.

Saadad muretsedes-kartes ning läbi töötamata ja ära õppimata mälestusi mäletsedes võnkeid, mis üha kordavad seda töövihikuülesannet.

Hetkel, mil ennast süüdistad või teist kirud, tuleb seesama halaenergia tuhandekordselt kõiksusest tagasi. Tuult külvad, tormi lõikad.

Hirmusööstud on luup – vaata hoolega, millest pead välja kasvama.

Kui takerdud heietusse – aga mis siis, kui kaotan selle inimese-looma-töö-sõiduki-kodu… – on vastav tellimus kosmosesse saadetud.

Kogesin seda töövihikuülesande kordumistkordumistkordumist just äsja kolm korda jutti telefoni ära kaotades. Hirmusööstude ja muremülka ümber tegemise ja vabaks andmise omandamiseks tuli mulle telefoni kolm korda sõnum – ja ma sain kolm kingitust.

Esimesel kadumisel – jäi pesukööki puhta pesu virna hulka – tuli hirmusööst. Kõik mu kontaktid korraga läinud… Mispeale tõlgendasin – järelikult oli miski liigne. Olin kavatsenud ilmselt helistada kuhugi, kuhu ei peaks helistama. Järgnes leppimine – küll vajalikud numbrid iseenesest ja voolavas sünkroonis tagasi tulevad. Kingituseks tubli töö eest leidsin telefoni – mis oli sel hetkel sisuliselt uus telefon koos kõigi kontaktidega.

Teisel kadumisel – pudenes autoistmete vahele – ei tulnud enam hirmusööstu, üksnes muremudas madistamist. Kingituseks leidsin mõistagi telefoni ja kontaktid taas.

Kolmaandal korral pillasin telefoni karmis pakases viljakottide vahele, kus tema aku minutitega tühjenes, nii et kontrollkõnet ei saanud ka teha. Vabastamisele-alistumisele järgnes kingituseks telefoni müstiline leidmine. Aitäh.

Milles õieti müstika seisneb? Tõlgendamine-leppimine-vabastamine on kõik Armastuse energia tööriistad. Kingitused on märk sünkroonist ja õigel teel voolamisest.

See on pidev korduvkorduvkorduv töö.

Üha uued hirmud-mured hiilivad salakavalalt ligi – mis-saab-kui, aga-äkki…

Mis siis ikka – teeme aga muudkui ümber. Täname lubi eest. Lõpetame iseenda torpedeerimise.

Ja toetame teekaaslasi, kes sedasama ülesannet lahendame – me oleme üks, kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.

Saadame armastust neile, kelle poolt kardame agressiooni-vihkamist-ebaõiglust-kadedust.

Mida rohkem armastust saadame, seda kahjutumaks muutub kardetu.

Fiktsioonmaailma manipuleeritud-varjutatud hinged õpivad endalegi üllatuseks kallistama ja silma vaatama.

Sinu naeratuse peal peegeldavad teekaaslased ka oma kalgi murevõru suu ümbert naeratuseks ja kogevad armastust.

Saatana sigidik, kes valmistus ründama või karistama – aluseks taevariigi seadustega täielises vastuolus reptiloid-normid – pahvatab ootamatult: küll sul on ilusad silmad!

Jah. Neis silmis on ingli puudutus, mis vajab pidevat tööd ja harjutamist. Oled selle puhastamise-andestamise-vabastamise töö just ära teinud, kui kuuled sama teemat raadiost ja saad värske hirmusööstu. Mis siis ikka – teeme ümber, loome ja saadame Armastust.

Kuni elu, seni õpime.

Tundub, et oled valmis?

Järgmine hirmusööst – ja palun – saa tuttavaks! – see on sinu sõber trots, enesehaletsus, viha… Saa temaga sõbraks. Tee ta ümber. Lase tal minna. Ta ei taha vangis olla. Ta on seda lahkumist oodanud.

Mingu üha järgmised ja järgmised trotsid-vihad, kes on sinu käes vangis, aga kes ei ole ju ometi sina.

Jätkame matka!