24.-26.veebruar

Meie Perekonna Eesti-riigi-sünnipäev oli nagu muinasjutt.
Keetsime hommikust saadik sokukolpasid lagedaks – püstkoja jaoks – tulid heinad – nii meil kui naabritel olid metsatööd. Ja Eestimaa peal olid ühe korraga kõik aastaajad. Päike-tuisk-ulmelised kaadrid üksteise järel.
Piduroa keetsime püstkojas. Päikesevärava alla panime Uganda fruktid – tervist, Aafrika! – higitelgi tseremoonia teemaks oli Rõõm. Tänasime ja õnnistasime ja naersime pidurdamatult ja kogu südamest. Õhtuses-tuisuses Eestimaa metsas põlisrahvaste tarkuste järgi tehtud higitelgis jah. Paljajalu põlvini lumes. Meeled avali ja süda täis tänu. Elu ja valikute, edu ja perekonna ja üldse kõigekõigekõige eest.
Sellest päevast saaks kirjutada terve raamatu. Kunagi kirjutamegi 😉
Tänantänantänan – ja armastan teid kõiki vägavägaväga.

Kuninglikku inspiratsiooni armastan ka.

Kahe Anu, Evaldi ja teiste õdede-vendade silma all juhtus, et kui Altveski Robi näitas mulle paarisadat hämmastavat vesiveski eluloo pilti – selged-kirkad-looga-hingega viimne kui üks – sündis raamat.

Pärast Südamesalu dialoogide loomist teeme veskihärraga mustvalge-filmiliku-subtiitritega Altveski raamatu, mis tuleb kevadel koos laagrite-koolituste algusega müügile. Imeline sünkroon ja sünergia. Ohvitser Pahka oli lõbustatud ja hämmastunud ühtaegu.

Mõistagi on kõigel hind. Kuna reedene totaalne tähelend-spordipäev-naeru-pühalikkuse-liigutuse-tegude-armastuse tulevärk paratamatult ühtaegu nii laadis kui tühjendas, pole mind täna eriti olemas olnud. Pang peas ja sang jalge vahelt läbi. Mehed lükkasid lume, majandasid sokupead lõpuni, tegid süüa – ja tegid projekte-värke – mina tegin lollusi. Unustasin veed jooksma, kaotasin fotod ära, jäin lumes kadunuks 😀 Pesud on ikkagi pestud, fotod leitud – ja ma ise vaarusin tallist-metsast tänu Jordani osavõtlikkusele siiski välja 😀

Kuldne vend Evald tegi mulle täna reikit – süda oli totaalselt räsitud, kurgutšakra tühjaks suheldud ja päikesepõimik sigrimigri. Kui ta mulle pärast leidusid kirjeldas, ei üllatanud ta mind millegagi – ma tundsin ja nägin, kuidas ja mida ta tegi. Esimene kogemus, muide. Ehkki meie Perekond koosneb tervendajatest-teadjatest-oskajatest, ei kasuta ma reeglina nende teeneid.

Anuga analüüsisin eile viimaste aegade sündmused selgeks – tema soe, heatahtlik ja hinnanguteta-teadev pilk jäi hämmastaval kombel siia Soonele. Näen ennast – ja oma kalleid – Anu pilguga. Huvitav kogemus.

Tänu sellele, et kolmapäeval lähen Rottermanni – seekord äkeste samal ajal kõrval hotellis ehk ei tulistata… – muutub maneeži ehitus üha reaalsemaks. Ühe suure ja võimsa töö läbirääkimised on. Unelm. Ja siis ei pea ma sügisel enam hädaldama, kuidas ühegi ilmaga ratsutada ei saa.

Uuel nädalal algab Aabrami koja ehitus – selge, et mõistlik on ehitada enne katus ja sinna alla kõik muu – aga kuna meie oleme harjunud talvel ehitama, ehitame ikkagi sedapidi, et enne seest – paar toredat meest on praegu just talvepuhkusel – ja siis väljast. Kui Soone asjad arendatud, on mul oma trianglis lihtsam Altveskit-Telliskivi teenida.

Homme tuleb Üllar teel Saardest Valka meile kõigepealt Altveskile, siis Soonele külla – ja maailm toimub. Täna selgus, et mõnel juhul ka minuta – kallid on jeebiga põllurallil käinud, kokanud – ja naeravad nüüd koduvideoid, suud melonit täis. Oh, kuidas ma neid armastan… Tänu sellele elus olengi, ehkki üleväsimuse ja ülimadala vererõhu käes on süda kippunud tükati seisma jääma.

Praegused puhkepäevad – koostööprtneritel, ma ise ikka liipan kirjutada-asjatada – annavad lootuse, et taastun ja tiksun ikka kevadesse. Tahaks küll. Maailm läheb iga päevaga huvitavamaks-helgemaks-õnnelikumaks kohaks, kus kaunilt kaua veel neli kümpi pulseerida. Ma väga tahan. Aitäh.