Facebook
23. märts 2017
21.-23.märts
Täna on minu vanima lapselapse sünnipäev. Arhitektist hõimlasel Imre Odraksil ka – homme, kui ta Rootsist siia jõuab, kallistame. Tütretütrele aga pärandan sooja käega edasi nägijatar Jaanika kingituse:
Sünnipäeval sinule,
MEIL, PÄIKESELEMBESTEL KUUTÜTARDEL
ON TÄHTEDE VAHEL KÄIA OMA TEEKOND
SES AJATUS KÕIKSUSES SES OTSATUS RUUMIS
ME KÕNNIME, ME LENDAME, ME TANTSIME JA
KUI VÄSIME, PUHKAME OMA TÄHEKESE VEEREL
KIIKAME ALLA MAAILMALE JA
RÕÕMUSTAME LAPSEMEELSELT
KUI LIHTNE KÕIK ülevalt VAADATES ON,
KUI IMETABANE ON ELU MEIS JA MEIE ÜMBER!:))
SOOVIN
PÄIKESE KULDA,
KUU HÕBEDAT JA
TÄHE SÄRA sinusse ja sinu loomise lugudesse.
*
Uue aasta esimesel päeval jõudis Raimond Aabrami koda ehitama siis, kui mina küfffeldasin juba talli puhtaks, et 9.30 puhas olla. Olin ka, aga kuna Indi unustas noored üles ajada, oli neil korraga kiirem rongile kui minul puhtaks 😀 BrigiPaulid kinkisid ämmummile uue külmutuskapi! Aitäh 🙂
Uganda kunstigaleriist pärit õlimaaliga kaasnenud saatesõnad jahmatasid mind nii, et jaurasin õhtuses higitelgis ümber nende nii- ja naapidi. Kinkija pääses higistamise puhastavast piinast tänu oma koduküla daamidele, kes saabusid õhtul just siis, kui me vennaskonnaga läbi muda metsa kroolisime.
Indi kinkis karupoeg Puhhi, kes tuli mulle riituserännakul tükkis… näitemänguga. Tuhat aitähhi! Tänini poegimata O’Hara aga praeb mind rahumeeli, ise lai nagu parvlaev. Kuna ta on igal aastal musta talle endale võtnud, kirju mulle jätnud, siis tahaksin juba teada, milliseks mu kevad kujuneb. Seda tean, et ülehomme saab Aabrami koda valmis – siis lõikame katusesse vindskapi. Tänu soojalainele saab Valgre uue nädala alguses korstnad korda laduda. Misjärel on tal mõned Telliskivi-päevad pealinnas, kus ta sel sajandil käinud polegi! Aprilli alustame hulgimehitatud katuseplekkimisega. Seejärel nohistab Raims karbid-põsed. Ja siis kolime töödejärjega Altveskile. Mille homme hõimlase Imrega arhitektuurse pilguga üle vaatame. Ja kunstnik Anne Vasara jaoks üles pildistame. Anne loob endisaegsetest ja uutest fotodest kokku… tuleviku. Aitäh.
Esimene külaline oli laevaehitaja Tiit, kelle tulekut ma ei teadnud, kelle nägemata ära tundsin – selgeltnägijate tuleproov! – kellega oleme kogu tema pika Jaapani-perioodi üliühenduses olnud. Ja nüüd on ta Eestis – nii Evaldi kui minu rõõmuks. Misjärel saabus hiljuti Keavasse kolinud florist Silvi. Siis mu klassiõde Laivi, kaasas endavalmistatud seebid-deodorandid-varbahellitajad-musimäärded. Ning metsataat, kelle rõõmuks laekus kohe ka tema hõimlane, meie jaoks managess Katrin. Ja Avesta Ema Kai Tamm.
Haldjate kuninganna Heli tõi kaasa Otepää kultuurijuhi emand Ginteri, kelle rutt ei võimaldanud näha, kuidas Evaldiga Päikeseväraval kevadet teenisime. Detailplaneeringu üle vaidlevate ronkadega, kellest võitjana väljunu planeeris täisvaikuses võidukalt üle meie, nokas sõnum: võitja ei lärma.
Marge-kallis jõudis koos taevatäie lagleparvedega. Tenno ja Kaidi telgi ajaks – nagu ka Maie ja Minni, kes tabasid mu pealaeni pasasena hobunatele ööheinu ette pladistamas 😀
Oligi selline päev – talitus-inimesed-ehitus-inimesed-teenimine-talitus-telk-inimesed… Telk oli mu senikogetutest kõige rajum. Me kõik olime sealt väljudes Ära. Meeldivalt.
Eilne päev rütmis sedasi: kirjad-fotod-pood-kitsede-lammutatud-koppel-riituseplatsi puhastus-õnnitluste läbi lappamine. Päeva kaunistas veisekasvataja Martinson, kes tuli üht motoriseeritud inspiratsiooni ette näitama. Freddy tegi huvitavaid koostööettepanekuid. Ja Laura Põldvere onu Silver, tänane hotellide omanik, kellega koos suure tüki lapsepõlve veetsime, vähemalt sama huvitavaid. Meta naasis Soome-sööstult ja laulis mu per telefon kurdiks. Misjärel unustasin pilvedealli vaatamata 😀
Tänase päeva alustas ärikohtumine-jätkas OTTide ülestõusu orgunn-Altveski kontserdid-pressiteated-arhitektid-ajagraafiku paikaloksutus Raimondiga.
Õhus on kompromissid. Näimised. Ülendumine läbi halli tati. Ja toimetulek jadalahkumistega.
Mille sõnastas eilne juubilar Peep Puis mu postkastis sedasi:
*
Elu on ettearvamatu.
Tegelikult suures osas ka selgeltnägijaile.
Kindlaim viis kätt elupulsil hoida on olla hetkes, iga hetkes, mis antud.
Just täna.
Mitte edasi lükata valikuid ja otsuseid;
mitte edasi lükata hea sõna lausumist, terekätt, õlalepatsutust, kallistust, külaskäiku, vestlust, kingitust, võla tasumist …
Et märkaks ning jõuaks kõike seda, mida oluliseks peame, millest hoolime.
Elu on ettearvamatu.
Õigeid valikuid ja tarku otsuseid, mõistlikke unistusi ning reaalseid eesmärke, mille poole püüelda, et kohale jõudes poleks vaja endalt küsida – kas ma sellist õnne tahtsingi!
Juba täna.
Sest oma elule ei saa me aega juurde anda.
Seepärast just tuleb ka aega pigem võtta, kui halvasti see ka ei kõlaks; võtta enda jaoks just.
Idamaa targa käest küsiti, mis on elus kõige olulisem …
Idamaa tark jättis küsimusele sõnadega vastamata ja
sulges silmad sisemises vaikuses.
Küsija järgis teda,
ja ainult nii sai ta leida iseenda sees teadmise –
mis on elus kõige olulisem.
Leides iseenda.
Või siis iseend ära tundes.
Ja kui ilmas on veel halba, muutun eelkõige ise.
60-aastane daam kuuleb tänaval jalutades kõrgelt ülalt kostvat häält:
„Sa elad saja-aastaseks!“
Naine on veendunud, et temaga rääkis Jumal ise.
“Vau! Ma elan veel 40 aastat!“, juubeldab ta, tormab ilukirurgi juurde ja laseb end pealaest jalatallani tuunida. Kliinikust väljudes sõiduteel astudes saab ta bussilt löögi, sureb ja satub taevasse.
„Sa ütlesid, et ma elan saja-aastaseks!“, pöördub ta vihaselt Jumala poole.
„Ma oleks pidanud elama 40 aastat veel! Miks ma bussi alla jäin?“
„Vabanda, aga ma ei tundnud Sind enam lihtsalt ära,“ vastas Jumal.
Tervist Sulle ja ole ikka see, kes oled ning olgu igas Su päevas mõni hetk, mis naeratuse suule ja sära silmadesse toob!
Ole hoitud.
Peep Puis perega
Ära karda vahel natuke ka kummardada, sest seda pikemana sa pärast paistad! Jaapani vanasõna