20.mai

Pääsuke lendas tuppa. Püüdsin Notsu lennult kinni, kui ta pääsukest küttis. Notsu on mõistagi kass 😀 Ja see, et ma niisugusi asju märkan, tähendab, et olen kahe kodu vahel jagunemise meeleolude-sinusoidi tõusuteel. Tänu Kessu eilsele külaskäigule. Ja õhtusele esimesele Südamesalu lavastuse proovile Heli Vahingu juhtimisel. Selle proovi olulisim bonus oli Naer. Tekst lõbustas nii lapsi kui täiskasvanuid ja see tõsiasi rokib sajaga. Arutati, et kui oleksin 19aastasena ema tahtel USAsse emigreerunud, saanuks minust ilmselt Disney-maailma stsenarist-animaator-režissöör – ühesõnaga sama, kes praegu, ainult mõni miljon korda suuremas mastaabis. Jah, oleks. Aga ma sündisin Eestimaale.

See fakt on rets katsumus nii põllumeestele kui purilenduritele, nii kirjanikele kui filmirahvale, nii õpetajatele kui arstidele – järelikult on siia koondunud eriti taff kaader, kes saab hakkama – ja põletab üksiti maha eelmistel eludel kokku keeratut. Ise tehtud, hästi tehtud.

Tänase päeva tegime ise megahästi.

Lihtsalt ülihea päev oli.

Algas kell 5 kirjutamisega ja lõppes enne südaööd kopli parandamisega, krdikrt.

Tagant ettepoole tänan ennast otsuse eest mitte võõraid hobuseid suveks etenduse jaoks Altveskile tuua – siin Soonel dubleerivad karjuselindid ja plangud ükseist. Kui hobused õhtuseid jooksuringe tehes sabu-sarvi-pidi lintidesse liduvad ja need maha tõmbavad, ei juhtu väga midagi. Võõrad hobunad ainult lindi taga – mina Soonel – nemad kas maanteel või üle jõe Esnari hobuste juures. Ei-aitäh, palun Esnareid – ja jään ellu.

Hobunnikud-sunnikud said sedasi muidugi mu pikemaks Namaste sünnipäevale. Täna õhtul sai Namaste Bonita Garcia 4aastaseks – ja mu pojapoeg Lars Murutar aastaseks. Mõte oli piirduda porgandiringi ja kallistustega – trenni teeme homme – aga nemad võtsivad 9 plastposti ja hulga linti maha. Sain koos nendega õhtuseid sääski nautida – ja otsustada, et homme traalin ajakirjalugude kirjutamise vahel kopli läbi – igasugust jama on pinnale pressinud. Nagu ikka.

Niitmisringidega alustan esmaspäevast. Mullu oli selleks ajaks juba üks ring peal ja teine käsil. Niidan vikatiga kopliümbrust – mõnuga. Ses mõttes oli loodus isegi armuline oma venitamisega, et enne vikatimaratoni saime Altveski vuntsimisele täna lõplikult ringi peale – nii et oma tahtmise ja prioriteedid said kõik asjaosalised.

Mehed krohvisid täna fassaadi, külvasid muru ja pesid veel ühe ringi munakive.

Mina tegin kõigile 1000 ruudule veel ühe puhastustiiru, lappasin koos Raimondiga talli ladustatud lammutusjäägid – mis kütteks, mis Soone autode varjualuse karkassiks-laudiseks-roovituseks. Indiga koos puhastasime südamekujulise allikatiigi vetikatest – krt, kui külm ja libe! – ja kogusime mitmete nädalate töömeeste-onude-külaliste plastiku-pleki taarakottidesse. Süda sai kerge ja rõõmus. Ja iga asi ajas kangesti naerma.

Juba hommikul ajas – kuni mina kasisin Soonel terrassi ja sadularuumi, püramiidi ja pesu – issand, kui palju meil seda kamba peale kogu aeg tekib! – pani laevameister Tiit püramiidile peale punasest vakstust katte. Ja see näeb nüüd välja, nagu punamütsikese müts – või parafraas laulule “Ära tee mul, emake, punast seelikut!” 😀 😀 😀

Eriti naline nali saabus siis, kui meie õhtusöögi-sushi materjalid maksid täpselt taara eest saadud raha – kusjuures seikluskaaslane, kes mõne päeva eest pahandas, et ma jääraveol äkaseks saanud vildid autosse jätsin ja paljajalu poodi läksin… läks paljajalu samasse poodi 😀

Südamesalu raamat on valmis.

Altveski on puhas ja kirgas.

Soone on korras ja helge ja armas.

Mida sa, hing, veel tahad? Ühe korraga mõlemas kohas olla.

Laevameister loetles, mida Soonel on tarvis teha – tuulekoja katuse esiserv metsapalkidega toestada, higitelgi puude riidad kraavikallastelt riituseplatsile kokku kanda, haovaalud püstkoja juurde riidastada. Veskihärra loetles, mida järgmiseks Altveskil teha – kanaliaugu uued piirded, sild, publikupingid. Tähtajad ja kontode trikoovorm loetlevad seitset ülikiirelt valmima pidavat kirjatööd, orgunn hoiab mind kestvas krabihaardes, pügajahärra tuleb Mahtra Mörri lahti riietama, mehike lõõtsutab villakoorma all – Indil on muusikakooli kevadkontsert ja kellelgi kirjanik Kati S.V. Murutaril esinemine Nõmme küla laadal. Ronin tünni otsa ja küsin, miks inimesed enam raamatuid ei loe ega kultuuri ei tarbi, onja? Sel teemal rääkisime eile leedide Kessu ja Vahinguga nii pikalt, et… las jääb. Disney-maailma stsenaristiks ma ikkagi ei läheks, kui ka aega saaks tagasi pöörata. Mina jään.