15.-25.juuni

Soone talu ja Kuusiku Altveski tänavad südamest kõiki osalisi, kes veetsid koos pika ja värvilise proovidenädala, et 21. juuni “Südamesalu salaväe” etendus õnnestuks – ja see õnnestus vägaväga. Aitäh! Järgmised etendused on 7. ja 8. juulil ning 11. ja 18. augustil.

Kõigepealt käisime Indiga hobustega tutvumas – saime Kuusikul Stella käest kapitaalse trenni. Mis oli ühtlasi Tiidu lahkumisõhtu – laevameistrile tuli kiire ja konkreetne kutse jäälõhkujat ehitama. Ratsatrenni ajal hoidis ta Bull-Chicki – hilisõhtul võtsime kahekesi maha kaks kuivanud õunapuud, millest saaad tuulekoja pikendatud räästaste toed – aga need paigaldavad juba teised mehed, sest Tiit kadus ootamatult aastaks oma teedele.

Laupäevaks-pühapäevaks saime Rapla haljastuse hooldajate armust – aitäh! – Raimondit, kes näsis laupäeval siin korda karvased teeääred ja kopliümbrused ning pühapäeval Altveski mänguplatsi ja ümbruse.

Maja täitus laste ja näitlejatega – meid mahtus siia ööbima-sööbima paarkümmend. Regina ja Heli tegid Marge ustaval assisteerimisel lastega nii pikki prooovipäevi, millega täiskasvanud näitlejad ealeski nõus poleks. Mina müttasin madratsite ja tekkide, oma rolli ja loomadega – ülesandeid tuli üha juurde. Mitu laulu-tantsu, mida mul ilmaski plaanis esitada polnud 😀

Nii, nagu polnud plaanis ka kaks päeva enne esietendust teada saada, et Tallinnas enim proove saanud merineitsi ei tulegi. Regina võttis rolli üsna suure kohkumise, aga väga suure õnnestumisega vastu. Pinocchiot on vähemalt esialgu opijärgse Tenno asemel teinud meie oma kallis, fenomenaalselt andekas Paul.

Robi säilitas kolm korda päevas massiivselt kokates kogu selles hullumaja puhvetis hämmastavalt stoilise tasakaalu, ehkki kõik kuhjus, ruumid olid teksti õppijaid, lauljaid-tantsijaid ja tõbiseid pilgeni täis. Enam-vähem kõigil täiskasvanutel oli mingi tõbi. Õudukas, tegelikult.

Ehkki ilmad käisid üles alla kuumaks-külmaks, õnnestus lapsed terveks jätta. Ja ka mu teiste tööde kõrvalt näpsatud eelarvega kenasti välja tulla. Kutsikas kasvas neil rõõmsalt ränkadel päevadel ootamatult suureks ja targaks koeraks. Mitte kasvu mõttes – oskuste-hoiaku-oleku poolest. Tegelikult oleme üsna rõõmsad, et ta meiega on. Lisab helget loiguküllast elurõõmu, õppimise ja arengu oskust ja tahet.

Kuusiku talliga leppisime kokku, et Namaste ja Nibiru lähevad sinna õpetamisele – lähedal, loogiline – ja ruumi on ka. Muhu-rahvaga leppisime kokku, et juuli esimestel päevadel lähevad viimased viis lammast saarde. Ja papa Teemantiga leppisime täna kokku, et Mann läheb Raja tallu ennast teostama. Sibelius on suureks kasvatatud. Indi sõidab suurte hobustega. Mannil on igav – ja kuna ta nautis esimest tiinust täiega, võimaldame talle järgmise täpilise tite.

Kui proovidega Altveskile kolisime, sai Soone talu mõnevõrra hingata – aga päriselt puhtaks pusisin ta kahe pika päevaga pärast esietendust.

Esietenduse eel tuli padukas, kutsusime rahva tuppa varjule ja loitsisime Evaldiga kahekesi pilved minema. Läksid ka.

Ja etendusel ei läinud ainuski asi vussi. Juulikuised etendused on praegu mõnevõrra Võrtsu laagriga risti, aga ma ei taha muretseda. Nagu ka mitte finantside pärast. Peab laabuma. Hingerahu saamiseks käisime täna Valgu taga Tenno ja Margega nõu pidamas.

Eile oli meil nendega Soonel Musta Kuu tseremoonia. Ise kütsin, ise teenisin. Teemaks Mina Olen. Rännaku teemaks vaev, oma teel püsimine, külluse ja mina ise juures püsimise oskus.

Päris jaaniõhtul olime kahekesi kodus, tuli kaminas, vaikus majas – mis kulus eriti seepärast väga ära, et pärast proovideaegse tabori laialisõitmist käisime Kuusiku jaanitulel. Hea sai. Tohutult suhtlemist, sõbralikke vestlusi ja muljetamist. Aga järgmisel päeval loovutasin oma ratsatrenni Tenno ja Marge tütrele – ja nüüd on Indi omakorda Valgus.

Olen õppinud ühe korraga laste voodipesusid ja kadunud asju, toidunõusid ja kümneid küsimusi, plaastreid ja laulusõnu, tekste ja tantsusamme, rahasummasid ja puudujääke haldama ja lahendama. Seda nimetatakse ilmselt pinge talumiseks.

Homseks esmaspäevaks on umbes 12 töökäsku iseendale – võtan neid kõiki õiguse ja võimalusena. Ja tänan kogu südamest kõiki asjaosalisi ja tulevasi koostööpartnereid. Aga praegu vot metsa jäänud tseremooniaämbri järele minna ei suuda – tuul, külm – ja õigupoolest ei jaksa ma hetkel isegi hobustega silpigi rääkida. Armas Jumal, palun ole ikka endiselt kodus – meie kodus.

*

27.juunil on Kuusiku Altveskil Marje Berlokko SEITSMEMAGAJAPÄEVA maalilaager.
Ootame veskisilla ja Südamesalu, pokude-haldjate maastikule kõiki Marje seniseid ja uusi õpilasi.
Inspireeriv on maja ise, Vigala jõgi koos veevägedega, Südamesalu – ja inimesed, kes maalipäevale kogunevad. Täiesti lubatud on jäädvustada nii taimi-linde-ennast kui teisi (inim)loomi.
Kogenumatel maalijatel-joonistajatel võiksid oma vahendid kaasas olla.
Uustulnukad võiksid teada, kumbas käes nad tavaliselt lusikat hoiavad – seal hoiavad nad ilmselt ka pintslit. Töövahendid leiame.
Eelteadmised-oskused pole vajalikud – meile on kõik kaasa pandud.
Osaluspanus 34 eurot – selles sisaldub toit, heaolu, juhatus-õpetus, hea seltskond ja palju Armastust.

*

7. ja 8.juulil Südamesalu etendus

13. juulil Marje Berlokko maalipäev Maretapäeva teemadel

20.-22. juulil looduse savisse-kivisse-puusse voolimise päevad – Rait Pärg

11.august – Südamesalu etendus

18.august – Südamesalu etendus