1.-10.juuli

Kaks täispikka proovide ja etenduste päeva Altveskil ütlesid meile kõigile – Loovuskosk toimib ja teater on sündinud. Meil on tekkinud erakordne sünergia. Tänan südamest Heli Vahingut ja Regina Evert-Tammistut ülivõimsa töö eest – teie jõulise energiata meie lapsi ja täiskasvanud… lapsi nii mehiselt tööle ilmselt poleks saanud. Armas Marge Järvi ja Teeline Tuliratas, teiega koos kulgemine nii laval kui tseremooniatel kinnitab – oleme Perekond. Emil Rutiku ja L Meta Kuuskman on selle etenduse staarid võrdselt Kuusiku talli hobustega – vivat, Esnarid! Evald Piirisild on astunud seitsme penikoorma saabastega mööda taevatreppi nii šamaani kui näitlejana. Robert Borodin on üleinimlikult pikkade proovipäevade ja etenduste ajal meid kõiki kolm korda päevas sooja toiduga laadinud, manageerinud, võõrustanud – ja ise lavale ka astunud. Respekt, Altveski peremees!
Ja nüüd peamine. Lapsed.
Nii keskendunud, teadlikku, talendikat ja täpset tööd, nagu on teinud Virgo Juurik, Mari Pärnoja, Maria Indira Murutar, Stella Sepman, Elis ja Kaidi Alamaa, Katriina Läll ei osanud taevalt paluda ka kõige julgemates unistustes.
Meie lapsed on imelised laval, kui tekib tühik, haaravad mikrofoni ja tantsutallad ja teevad, mida vaja, pesevad nõud ja lapivad juhtmed – üllatavad oma küpse võtulisusega igal sammul, leiavad kadunud kutsika, hoolitsevad enda eest nii, et Vigala jões vabadel hetkedel ujudes külma ei saa, jälgivad, et teine laps päikesepistet ei saa…
See on… ime.
Ja selle ime tulemusel sündis laupäevaõhtul uus näidend, mille proovidega alustame sügisesel koolivaheajal – see on laste lugu. Reginaga koos keset Altveski parklat me selle uue loo “Mina OLEN” lõime. Altveski tiiva all toome välja. Ja väga tõenäoliselt viime mööda Eestit sügistalvel tuuritama.
Selle uue looga alustame Kuusikul laste koolitamist – olete väga koostöösse oodatud, Brigita Murutar ja Paul Neitsov, Marje Berlokko ja Rait Pärg.
Sisetunne ja taevas ise on siia Eesti keskele tekitanud midagi väga head ja õiget. Tänan südamest.
“Südamesalu salaväe” järgmised etendused on 11. ja 18. augustil. 11. augusti etendus filmitakse 3 kaamera ja drooniga üles – tänan ette, Harry Raudvere ja Katriin Raudvere.
Ja augustis olgu Lõuna-Eesti kohale toodud, Mait Klaassen 😉
Tänan Kuu peale ja tagasi kõiki seniseid, olevasi ja tulevasi teekaaslasi.

Proovide ajal oli Soonel taas laager – igas toas madratsid ja toidukatel pidevalt tulel.

Altveskil õnneks ükski laps päikesepistet ei saanud. Merineitsi lava alla magama kerinud Chick põhjustas Indiral kolmveerandtunnise nutusööstu – taastus etenduse ajaks. Ja me Indi ja Stellaga tasandasime tõsiasja, et Brigitat polnud. Regina ja Tenno on laval sellised, et…

Pärast laupäevast etendust sündis uus näidend. Mis läheb täna trupile tutvumiseks.

Eile koristasime teisepoolega kõigepealt Soone, siis Altveski. Käisime mõnd Kuusiku peret tänamas. Võtsime Soonel vastu Pöialliisi, kes saabus ema süles urniga kõigepealt Manni selga ja siis Päikeseväravale – neist asjadest ei räägita. Niipalju vaid, et taevas hoidis pilved meist eemal, nagu katedraali kupli, õhk oli liblikaid ja rohutirtse täis. Ja kui Indi oli urni jalaka juurde viimsele peatusele viinud, siis Robi viis selle sealt alla autosse, et see saaks Paldiskist merre lahkuda. Emal läheb hästi – tema elus on uus armastus, uued algused ja lootused. Jumalaga, Pöialliisi. 7aastaseks elanud hüdrotsefaaliaga tibatilluke tüdruk.

Kuna vahepeal käisime Evaldiga Võrumaal folgifestivali šamantiliseks magustoiduks, on olnud tohutult sõite, lühikesi öid, eneseületamist – ja arvutiga kohtumist vaid selleks, et etendusi lugusid siitkaudu kastidesse lasta.

Seda magusam on nüüd uusi tekste luua ja uusi tasandeid manageerida. Suure osa korraldamisest võttis mees, tõsi küll, endale. Talle on äkeste kohale jõudnud, et ma olen kirjanik ja mind tuleb hoida, et vastsündinud teater, uued maali-skulptuuri-šamaanilaagrid ja järgmised raamatud sündida saaksid. Tänan oma suurt ja väikest peret, armastatuid ja austatuid – ja kirjutan uut näidendit.

Suurema pere üks õdedest, Irene Kaljuste kirjutab nii:
Tere, armas rännakuline!

Jagasin sinuga täna mõtteid sellest, kuidas sain jagu tusameelest ja leidsin rõõmu vihmase suve seest. Võibolla jutustab see kiri sulle enamatki… J

Paar päeva tagasi, keset ilusat päiksepaistelist päeva, olles rahulikus kulgemises Tartust Tallinnasse avastasin järsku, et minu meel oli astunud täiesti ootamatult lahingusse. Algul nagu lähed esimese hooga sellega kaasa ja siis ühel hetkel märkad, oot-oot mis siin õigupoolest toimub, kust see nüüd tuleb; küsin endalt, mis siin tegelikult on? Küsimus mille peale meel jääb vaikseks ja tunne tuleb üles – väsimus, kurbus, lihtsalt midagi, mis oli ajas märkamatult kogunenud. Ja järgmisel hetkel oli jälle rahu. Kui lihtne see tegelikult on –  teadvustan, võtan vastu ja juba see lahustubki. Kui minus ei oleks teadmist ja kogemust sellest, mis moodi minu ego kaitsemehhanismid toimivad, siis algaks mõtetult pikk ja väsitav mäng. Ego tahab, et oleks mille nimel võidelda või midagi, mille vastu võidelda. Praegugi, ma võiksin olla pahur sellepärast, et ilm on ’paha’  ja kui nüüd sellele pahurusele jõudu juurde anda, siis tõenäoliselt on siin muudki, mille üle elus nuriseda võiks. Meel on uskumatult kerge süttija, seega võiks ta kerge vaevaga vihmase ilma jorinaga kaasa minna ja siit rahulolematuse mägesid ehitama hakata.
Õnneks on igas hetkes meil võimalus valida. Ja ma valin lihtsalt lasta elul end kanda, alistudes ilmale, oludele… Mul hakkab soe ja tekib inspiratsioon, inspiratioon midagi head ära teha. Ja tegelikult on selles vihmas midagi maagilist, kui nüüd hetkeks peatuda ilma hinnaguteta ja vaadata, päriselt vaadata.

Mis siis, kui võime näha selgelt ja olla elus inspireeritud ja loovas liikumises algab sellest, kui teen otsuse mitte võidelda asjadega, mis näivad minuga võitlevat?  Muidugi ei tähenda see seda, et peaksin jääma olukordadesse või suhetesse, mis on mind alla tõmbavad või tegelikult ka ohtlikud ja samuti ei tähenda see seda, et minu või kellegi teise ebateadlik käitumine oleks õigustatud. See tähendab pigem julgust ja veendumust liikuda uutes suundades, suundades mis austavad ja peavad kogu minu olemusest lugu. See lihtsalt  kutsub mind olema inspireeritud sellest, mille eest ma seisan ilma võitluseta selle vastu, mis paistab minu vastu olevat.

Lihtsalt alistades oma vajaduse, iha ja kalduvuse võidelda oma meelega, võidelda oma tunnetega, võidelda oma sümptomitega, võidelda oma perekonnaga, või võidelda vastu igasugusele näilisele ebaõiglusele, muutun ma avatud ruumiks, läbi mille inspiratsioon ja selgus  saab läbi paista kõige areguks. See on selline alistumine milles on olemas kogu liikumine ja samas ka liikumatus, selles on kõik, mis hetkel on vajalik, et kogeda elu tõeliselt elamisväärsena.

Seega nautigem koos seda lühikest suve, mis meile kingitud on, just sellises kuues nagu ta avaldub. Ja kui seda tundub ikka keeruline teha või siin on neid kohti sinus, mis ikka takistavad elu selgelt ja inspireerituna kogeda, siis tule järgmine nädal grad meetingule!

Grad-meeting TALLINNAS 12.juuli (kolmapäeval) kell 17:30 – 21:30.
Kokkusaamine toimub PESA’s, Tallinnas, aadressil Pärnu mnt 102 (korpus B).
Pesa asub Magdaleenas (hall ajalooline paekivi hoone, Pärnu mnt viadukti all). Viadukti alla saad Äripäeva hoone juurest sisse sõites, otse mööda viadukti äärt ja siis vasakule, viadukti alt läbi ning veelkord vasakule kuni majani välja. Parkimine on maja ümber tasuta.
Palume protsessi käsikirjad kaasa võtta. Kui unustad selle siiski maha, leiame kohapeal mõne kasutamiseks. Pakume joogiks vett ja teed, midagi kergelt näksimiseks.
Osavõtutasu: 12 € (seda saab maksta kohapeal sularahas). Palume eelnevalt oma tulekust teada anda ja end registreerida:
kaidi@rannak.ee või telefonil: 511 09 06

Järgmised grad meetingud Tallinnas ja Tartus juba augustis.

Rõõmsaid suviseid radu ja rännakuid Sulle!

Irene

Väikese Ingli sõnum juulikuuks 2017:

Juulis saame nägijateks.
Kes selgeltnägijaks, kes teravalt nägijaks, kes kaugele nägijaks.
Me märkame igal sammul pisimatki detaili, näeme nende detailide omavahelisi seoseid ja koosluseid.
Me näeme nüüd selgelt tervikpilti, mida mõni meist on otsinud aastaid, mõni aastakümneid.
Me saame aru, miks keegi on kunagi käitunud nii, nagu ta käitus – me näeme nüüd selgelt kogu tervikpilti selle sündmuse ümber.
Enamjaolt kulgeb meie elu ikkagi nii, et me lähtume endast ja enda ümber toimuvast, laiemat pilti märkamata.
Juulis kehtib väga hästi ütlemine, et pane ennast teise olukorda. Me mingis mõttes olemegi terve kuu kellegi teise olukorras, sest me märkame ju kõike. Me mõistame, miks naaber kunagi teravalt ütles, miks armastatu hülgas, miks laps käitus nii pööraselt ja miks töökaaslane tegi nii, nagu ta tegi.
Me justkui õpiks sel kuul teiste vigadest ka. Näeme kõrvalt kedagi käitumas meie mõistes täitsa pööraselt ja ennasthävitavalt ja siis järsku näeme seoseid- ise käitume tegelikult samamoodi, teise käitumine on meile suureks peegliks. See peegel aitabki juulis meil palju endas ja enda ümber muuta.
Istudes näiteks väliüritusel kõrvuti inimesega, kelle käitumine häirib, taipate peagi, et käitute tegelikult ise vahel samamoodi ja siis juba märkate, kuidas inimesed ümberringi oleks justkui teie enda perekond, kõik teevad samu asju ja annavad teile „etenduse“, kuidas teie elu kõrvalt vaadates välja näeb. See omakorda annab juba tõuke muuta ennast ja oma elu.
Me hakkame käituma arvestavamalt, mõistlikumalt, armastavamalt, austavamalt ja ausamalt.

Kui te aga juhtute kuu lõpupoole märkama inimesi, kes on silmnähtavalt agressiivsed ja rahulolematud, siis need on need, kelle peegel nii must on, et enam läbigi ei paista. Need on need inimesed, kes keelduvad nägemast, märkamast ja muutumast.
Nende elu on aasta teisel pool üsna keeruline. Elu tahab meid suunata uutele radadele, aga selleks peab juulis aduma oma rolli ja vastutust oma elu kujunemisel ja need, kes keelduvad, neil saab uuel rajal raske olema. Nende teel on lakkamatult nõgeseid, mis kõrvetavad, putukaid, kes hammustavad ja isegi metsamarjad on hallitanud maitsega. Neile ei meki see elu ja keegi teine on süüdi.

Juuli ja august toovad kaasa suured muutused maailmas üleüldiselt. Viimaste kuude traagilised sündmused on meid nii läbi raputanud, et kõik on väsinud valust, vaevast ja vihkamisest.
Adutakse, et on vaja teistsugust lähenemist kõigele ja kõiges, selleks, et midagi positiivselt lahenema hakkaks. Ja just selline kollektiivne adumine toob kaasa laiemas plaanis suuremad arengud parema maailma suunas.
Kõlab aateliselt, aga esimesi tulemusi saab näha juba selle aasta lõpul, kui sõlmitakse kokkuleppeid, mida keegi uskudagi ei julgenud.
Tulles aga tagasi juuli juurde, siis seda ka, et kes raha pärast on oma pead vaevanud, saab nüüd pead puhata – raha hakkab liikuma ja jätkub seda kenasti. Mitte küll kõigeks, aga selleks kindlasti, mida vaja ja mis asja ette läheb. Suvila saab remonditud, korteris tapeet vahetatud ja lapsele uus jalgratas ostetud, mitte küll nii kallis, kui laps soovis, aga asjalik sellegi poolest.
Kui maasikaid süüa nosite, siis pakkuge võhivõõrale enda kõrval ka, tema teeb samuti suu magusaks ja päike võib sellest hetkest eredamaltki paista, rääkimata heast tujust kõigile.

*

Kuusiku Altveskil edasi:

13. juulil Marje Berlokko maalipäev Maretapäeva teemadel

20.-22. juulil looduse savisse-kivisse-puusse voolimise päevad – Rait Pärg

11.august – Südamesalu etendus 

18.august – Südamesalu etendus – selle järel Marju Läniku salongikontsert, kus on lubatud kaasa laulda ja tantsida 🙂

Sügisest uus lavastus “Mina Olen”, Marje Berlokko maalikool ja teised kaunite kunstide koolid nii lastele kui täiskasvanutele.