11.juuli

Ma pole ammu hobustest rääkinud. Sest nendega on nii ja naa lood. Kõigiga on kõik hästi – aga mina pole endaga rahul. Südamesalu salaväe etendusel astus suur torikas Kipu mu Lumivalgekese-seeliku sabale – selle asemel, et paluda tal jalga anda, sikutasin pitse kabja alt välja – loomulikult tulid need lahti ja otse loomulikult jäi lahti rebenenud volang kipu jala taha. Kuna sünnipäevalaps Stella oli ruuna seljas, ei hakanud ma madistama, vaid kõndisingi niimoodi Altveski tagant Südamesallu lõpurituaalile, et seeliku alumine osa oli hobuna jala ümber 😀 😀 😀

Ja see pole kogu kõndimine.

Namaste ja Nibiru läksid Kuusiku talli hobusteks õppima. Kõigepealt madistasime Esnaritega neid mõnda aega treikusse meelitada – Namaste paar korda lausa saimegi peale. Ja siis jälle maha. Kui Namaste tagumine vasak oli korralikult marraskil ja pea mõned oblakad ära löödud, loobusime. Mina Namastega ja Stella Nibiruga astusime. Ja astusime. Ja astusime. Siit põldude vahelt Kuusikule. Et minu häälega harjunud hopad rahulikult tatsaksid, laulsin. Ja laulsin. Ja laulsin. Sellele väga mõtlemata, et järgmisel päeval on Võrumaa folgil minu ja Evaldi tseremoonia.

Järgmisel päeval sain teada, et on olemas toredaid kurgu spreisid, millega häälepaeltele öelda: teenime veel. Ja ülejärgmisel päeval sain teada, et väga pika tatsamise tulemusel saadud varbaotsavillid, mis enam ühtki jalanõud ei kannata, on Südamesalu publiku rõõmuks siiski võimalik kitsastesse kingadesse suruda. Ai.

Namastele ja Nibirule ei meeldi võõras tall. Harjuvad. Ja hakkavad tööle. Stella Kuusemets on nii võimas tüdruk, et saab nendega hakkama.

Nüüd, kus nii Soone kui Altveski on korraks puhtad ja vaiksed ja koristatud ja rahustatud, võiksin õhtuti jälle Marusja ja Tajaga ratsutada. Aga esiteks ei lähe mulle ükski ratsasaabas jalga – teiseks ei taha ma praegu ühtki hobust karjast maastikule viia ega lisasegadust külvata.

Nahh seda kõike vaja on, ahhhhh?

Suurte kauniste hingede solgutamine kaasneb paratamatult hobunnikute ühest kohast teise liigutamisega. Karja lahutamine on nii emadele kui tütardele väga raske, kuigi Namaste on 4- ja Nibiru 3aastane. Lähipäevil tuleb veel üks oih – viime Manni papa Teemanti juurde Raja Sämmiga järgmist täpilist ehitama, kuna Indi on suurte hobuste peale üle läinud ja Mannike nukralt tegevuseta. Tehku siis varssa. Aga Sipsik jääb siis Taja ja Marusjaga paariks kuuks siia üksi.

Ja mu seni hobunaid täis – ja mõistagi paljaks söödud – koplis käiks justku mäng 10 neegrit. Iga natukese aja tagant kaob keegi. Jajah, õpetatud Namaste ja tiinestatud Mann tulevad tagasi. Ent kuivõrd ka neli-viis lammast läheb veel Muhu saarele – üks neist oli täna kaelapidi võrgus kinni, nii et jõudsin napilt jaole -, ongi minus hingeline segadusss.

Seda enam, et tänase ööga viisid rebased ära viis kana ja kuke. Noppimas käisid nad juba varem – paar-kolm kana on nädalaga kadunud – nüüd ühe ööga kuus. Nagu eelminegi kord, kui kanade lahtiselt pidamise lõpetasin. Ilmselt suurekskasvatatud kutsikatega emarebane rappis nad ära laudas – kanakuut on sulgi täis – sulerada kulgeb küla poole. Vanad kanad olid, nii et kaotus pole väga suur. Kurvastus ka mitte. Peame nüüd kaaluma, kas võtta uued kanad või mitte – lahtiselt neid pidada ei saa, kinniselt pidamine aga on hullusti töömahukas – halja ette niitmine, kasimine ja pusimine. On need munad ja kuke kiremine seda vaeva väärt? Kui kanu poleks, võiks ka lammaste pidamise üldse ära lõpetada – praegu jätan ju jäära ja noored suuresti selleks alles, et nad talvel kanu soojendaksid.

Ja veel üks miks. Vaikus. Miks öösel, kui laut kanadest tühjaks tassiti, mitte midagi kuulda polnud? Kui rebased kambakesi lauta tungisid, pidanuksid vähemasti lambadki häält tegema. Ja kuidas rebased õrte peale ronisid? Või olid need ilvesed???

Olen segaduses.

Mida on hea lahendada näidendi ja raamatu(te) kirjutamisega.

Pohh mul, mis nahh seal koplites toimub – toidan ja kallistan ja ronin tagasi arvutisse.

Vähemasti on viimaste päevadega mu talveheinad tehtud.

Puud ootavad veel Rehepapi luba mõneks päevaks Raimondit saada.

Aga selleks, et puid oleks kuhugi panna, tuleb ka varjualusesse riidastatud prussid sinise sitika garaaži karkassiks ehitada. Talvel on sitikas ilmselgelt labiilne, aga autodega on meil sedasi, et…

Ma ei loetle, mis ühelgi neist viga on. Kõik kolm kokku on auto. Või pool 😀

Tean, et kõik laheneb. Tean, et kogunevad näitlejate palgad ja maksmata arvete, talveheinte ja igakuiste maksete summad. Tean, et Marje Berlokko maalikool jääb ka sügisel kestma – ja sügisesel koolivaheajal algavad “Mina Olen” etenduse proovid – misjärel kobime koos Reina Meelelahutusega eestitpidisele tuurile. Mis tähendab, et meile on väikebussi vaja.

Mis sellel pildil valesti on? Mitte miski. Harjuda on vaja.

Ja kirjutada. Kirjutada. Kirjutada. Hobustega tegelda – ja edasi kirjutada. Ka siis, kui kõige lähedasemad jätavad tunnustamata või ütlevad inetusi. Siis eriti. Hõissa.

Need raamatud – seitse – mida olen juba paar aastat kavatsenud kirjutada, aina lükkuvad edasi, sest uued ja ootamatud sopsavad vahele. Loomulikult ma tänan taevast selliste kingituste eest. Aga ikka küsin, mis sellel pildil valesti on. Tegelikult küsin ainult siis, kui teinepool mitu päeva jutti Tallinnas tööl on. Kui ta on kõrval, on kõik õigesti.

Kui ta on eemal, tulevad agatamised ja kõhklused. Miks juhtus nii, et meie algne Merineitsi, kes sai kevad otsa talinas kõige rohkem proove, kaks päeva enne esietendust loobus ja Regina kastanid võrratult tulest välja tõi? Selle tulemusel ei saa me teha augusti lõppu algselt planeeritud viimast etendust, sest Regina on Võsul fitness-laagri peatreener. Ja rahvas ei saa aprillis välja kuulutatud Karl Madist. Rahvas ei saa ka 18. augustil Marju Länikut – mis oleks imeline au ja kingitus ja sümboolne tulevärk. Me ei jõua teda osta, Altveski pole veel piisavalt tuntud koht – ja selle promomisega oleme nüüd jällegi kolm kuud hilinenud. Miks nii on?

Jätan pooleli ja loobun või? Kuivõrd kõik mu lapsed teavad, et ema ei jäta kunagi midagi pooleli, siis tean seda ka ise – jätkame matka 😀

Siuhviuh hambaarsti juurde, Chicki äranäritu asemel uut telefonilaadijat soetama – ja Altveskit magusa maailma Kairele ette näitama, et augusti etenduste ajal oleks kohvik.

Ma ikka ei jäta jonni – küllap ka uued kanad toon 😀