12.-14.juuli

Aitäh, Tiit ja Tenno! Tiidu Soonel-Altveskil viibitud kolm päeva meenutasid tõsiasja, et elame Tiidust Tiiduni – ta harmoniseerib-tasakaalustab-puhastab. Tenno saabus ootamatult Soonele õhtul, mil pidasin aru, kas tuua rebasterapitute asemele uued kanad või mis.

Otsisin rebaste lauta sissetungimisest Märki. Analüüsisin, kui oluline on reeglitest kinni pidamine – kui eeskirjad näevad ette lindude kinnipidu, siis on kinnipidu. Mis tähendab üsna suurt töökoormust – perenaine peab toimima emakese loodusena, pudrutama ja kasima. Ja ma mõtlesin just enne Tenno saabust vanast vabanemise tähtsusele – üks iidvana kana pärines Saunakülast perest, mille kõik liikmed on tänaseks üle jõe – teised tõime mullusui koos Rehepapiga. Seosed on olulised.

Kui Tenno avaldas vaikselt ja perfektselt tegutsenud rebastele tunnustust, sain aru, miks ma selle va veretöö üle ei ärritunud ega kurvastanud. Ma ise kirjutasin 3 aastat tagasi näidendis Täisring teksti, kus mõisa virtin kumaaritab sellepärast, et “rjobane jelle kana era viinud” – mõisahärra hädaldab “minu kana, minu muna” – ja indiaanlasest mõisavalitseja manitseb: kanal polnud silti küljes, kelle oma – rebastel on pojad, kes tahavad süüa ja kellele tuleb murdmist õpetada. Täisring!

Indiaanlane Karekas tuleb väga tõenäoliselt 18. augusti Südamesalu etendusele. Nagu ka Tiit ja Marje, Jaanika ja Linnamäed, Ingrid ja Ele ja Kessu ja… Vernek!

Äsja helistas minu suureks jahmatuseks ja rõõmuks mu kullakallis rastapatsiline tööstusalpinistist kollsõber-hingesugulane Vernek – kohtusime viimati siis, kui kaksikvasikad koos vastu võtsime – kes ütles, et istus keset Helsinkit pärast tööd maha ja lihtsalt pidi mulle helistama. Oli ülimalt tujutõstev ja naeruline, elegantne ja kujundlik vestlus – lõbustav kuuldemäng mu kallimale, millele lisasin tubateatri, kirjeldades varasemaid Vernekiga-koos-aastaid 😀

Järgnev kõne Ingridilt-kullakeselt enam nii lõbus ei olnud. Kuna tema sulnis nukumaja läks vammi täis, lammutas ta selle laiali, on maikuust sõna otses mõttes telgis elanud ja tuleb uuel nädalal meile Chicki jaoks trakse tooma, et sauna saada. Oi elu-elu…

Tiidu koos ristitütre Maiaga siin-käik aga tutvustas meile seni nägematuid elu aspekte ja nügis meie enda harmoonia keskmesse tagasi. Kehtna kanalas, kust 7 uut jubeda välimusega ja igasuguse elukogemuseta punast dinosaurust tõime, elab 2500 lindu…

Pärast noorte hobuste Kuusiku talli kooli viimist polnud me ratsutanud – seda enam, et meie maastik künti rapsi alla, raisk. Nüüd panime hobused taas sadulasse – Indi sõitis Manniga ja sõidutas Maiat – mina keerutasin-lennutasin Marusjat – või vastupidi 😀 – Tiitu Tajaga sõidutades aitasin Tajal end tühjaks köhida. Tajal on kurvastusest tütre koolimineku pärast köha. Mul ka. Niuks.

Õhtul metsataadi juurest uutele kanapeletistele kukke tuues kohtusime kartuleid rohiva Elega 🙂 – naised laadisid meile pardale uue laadungi Stockmanni, sealhulgas mitu kasukat, et hilpharakatena talvel Päikeseväravale tulev rahvas ära ei külmuks – kuke valis ja püüdis mu Kukest kallim, kesse muu. On senistest delikaatsema häälega, aga täiesti ülesannete kõrgusel kollasekirju tegelane.

Ja siis oli veel legendaarse väepaiga-peremehe, Arutam Ruymani Eestis teenindava Tõnu Talimaa külaskäik. Altveski on Ruymani tseremoonia jaoks suur ja Soone väike – aga Tõnu, tema naise Terje ja assistent Liinaga veedetud paar tundi olid ääretult õpetlikud.

Altveski salongi koos nendega peegeldades ja Südamesalu läbi nende silma värskelt vaadeldes avastasin üllatusega, et me ei kasuta Evaldiga üldse seda spiritiri-keelt, mida ülejäänud väerahvas. Kohe üldse mitte. Ehkki tegevus ja nägevus on samad.

Soone Päikeseväravale ei suutnud assistent tulla – putkas lammaste juurde tagasi – Terje nägi seal hunte, keda mitmed teisedki nägijad, just naised, on kohanud. Tõnu sõnastas meie talu hämmastavaks viikingite ja altai, indiaani ja Siriuse vägede hübriidiks ja nimetas mind ürgselt ehedaks. Ent suurim elamus mulle oli tegelikult Terjega pika pilgu ja kallistuse vahetamine. Oi…

Samasugune ootamatu, südameüdini puudutav kallistus tabas Marjet eile tema maalipäeval Altveskil. Nagu taevasaadik tuli veskisillal tema juurde Oleg, sõnastas Altveski ja Südamesalu väe – ja kallistas äsja Stella Shakti reikikursuse lõpetanud kunstnikuemandat, nagu kaua otsitud kaksikleeki. Hämmastav… Või siis mitte.

Hämmastavalt leebe ja ladus oli Marje maalipäeval kunstilemb-daamide ja Altveski papa sobitumine. Nüüd, kus Bull-Chick on üsna preili moodi kratt, on ka tema ja taksi-Poisu suhe lustakas. Nii et 1000 ruudu ja 10 hektari peale mahuvad kõik head hinged kaunisti ära.

Eilse päeva lõpetas Soonel õdus saunaõhtu ja toimunu analüüs. Nüüd, kus kõik on laiali sõitnud ja mina päikeselist päeva trotsides ninali arvutis, ütleb eneseanalüüs: Saara, sa oled omadega sees – teadlikut ja süvenevalt, küpselt ja mõistvalt… armunud, nagu ei kunagi varem. Suhtesse uppumise eest kaitseb töö-töö-töö. Nagu ütleb üks silt mu saunatoas: tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus 😀

Täna on päev toimunud rütmis hommikuidüll-Estonia järv-käsikirjad-koristus-projekt-pesupesemine-parandamine-läbirääkimised. Mina jah nõelusin – seelikut, millest etendusel hobune läbi astus – ja pükse-särki, millega veskihärra etenduses mängib 😀

Projektide-läbirääkimiste sisu on aga selles, et oleme otsustanud – mitte ainult Soone Saara ja Altveski Robi, vaid kogu trupp kui laiendatud perekond on veendumusel, et alates sügisest oma missioonile ohtlikult massiivselt peale ei maksa.

*

Alexis sõnastab asju nii, nagu mina kirjutasin Südamesalu salaväe näidendisse märtsis!!!:

Kas sa tead, et selleks, et vabaneda probleemist, on vaja öelda vaid ainult mõned sõnad. Ma kirjutan need sõnad allpool, et sa praegu saaksid lugeda mida ma eelnevalt kirjutan. Me tihti loodame vaid endale, tahame olla iseseisvad, midagi saavutada, samas kahtleme ja kardame. Kuid eriti ei mõtle selle peale, et me kunagi pole üksi, meid alati keegi toetab. Võib olla me neid ei näe, ei tunneta, kuid see ei tähenda, et nemad puuduvad. Pole tähtis kuidas sa neid nimetad, teejuhid, inglid. Inimesed erinevatel aegadel on nendele andnud erinevad nimed. Need olendid on tunduvalt kõrgemal, kui meie mõistus. Meil puudub sõnaline kogemus, et kõike seda kirjeldada. Kuid kuskil oma hinges me ikka usume, et keegi meid toetab ja aitab. Me alati oleme hoitud, meid jälgitakse,kuuldakse iga meie mõtet, nähakse kõik sammud. Meid armastatakse ja meie elu on nagu nende peopesal. Tegelikult kõik armastus ja küllus kohe praegu saavad tulla sinu ellu, kuid me ise ei luba sellel juhtuda. Miks on nii juhtunud, see on teine ja pikk lugu ja nõuab palju aega, et seda mõsta. Asi on selles, et me oleme ennast sulgenud oma pisikese maailmas ja piirame ennast välismaailma eest, mis on täis ilu ja elu mida me ei näe. Me oleme ise ennast sulgenud ja midagi ei näe, ei luba endale elada ja olla õnnelik. Me soovime võidelda ja jõuga endale midagi saavutada, hammustada suuremat tükki. Me kardame kaotada oma pisikest maailma kui surma.Kuid varem või hiljem pisikese maailma kiht laguneb ja me hakkame tundma ennast teisiti. Vaimsed olendid on alati meie kõrval kuid veendumusega: “Ma pean ise hakkama saama” me blokeerime nende abi ja eraldame ennast Universumist ja Jumalast ja seega tegelikult olema vastuolus ise endaga. ei usalda elu ja ennast. Tihti me palume oma ingleid meid aidata, kuid tegelikult neid ei kuule. Kuna oleme harjunud olla vastuolus maailmaga ja tugevalt hoiame kinni oma pisikesest maailmast.
Kõike mida sa vajad vaid teadvustada ja öelda mõned sõnad: “MA LUBAN ENNAST AIDATA”. Hoia need sõnad oma teadvuses, mäleta ja korda. Sinu ümber eksisteerib maailm, mis on täis armastavad ja toetavaid olendeid, kes tahavad sind aidata kohe praegu!

*

Lisaksin ühe oma lemmikväljendi: Jumal on alati kodus – meie kodus.

Märtsis kirjutasin Südamesallu teksti, mida nüüd Evald ja Marge esitavad:

Metsavana: Me keegi pole kunagi üksi. Õhk on täis nähtamatut maailma. Haldjad ja inglid, pöialpoisid ja härjapõlvlased, erinevate ajastute muinasjututegelased ja teised tsivilisatsioonid…

Aga praegu on mul tunne, et keegi on väga minuga…

Me keegi pole kunagi üksi. Mitte ükski muinasjututegelane pole välja mõeldud. Need, kes näevad ja teavad, on nad üles kirjutanud. Meid on üles kirjutatud.

Sina oled oma muinasjutust. Mina olen oma muinasjutust. Naljatades räägime kõige tõsisemaid asju. Lauldes tunneme ja tantsides elame.

 

Jääb seisma – Fiona jookseb talle selga.

 

Fiona: Kus su stopptuled on!?

Metsavana: Ja kes Sina oled?

Fiona: Miks sa ei küsi, kus mina olen. Sinu kannul.

Metsavana: Mida sa minu kannul teed? (astub Fiona taldade alt oma kannad vabaks, et ümber keerata ja selgajooksnut lähemalt vaadata)

Fiona: Tunnen ennast turvaliselt. Olen su vari.

Metsavana: Vari võib samas olla see, kes mind varjab. Järelikult tunnen hoopis mina end turvaliselt, kui sina minuga oled.

Fiona: Metsavana, ma tahan su vaimu tundma õppida.

Metsavana: Soomlaste naised on puha vaimud – seega tuleb hoopis minul sind tundma õppida.

Fiona: Kas sa siis ei tea ja tunne ja oska juba kõike? Olen sind jälginud ja järginud ja arvanud, et oled kõige targem inimene üldse.

Metsavana: Oma muinasjutus võibolla küll. Aga teistesse muinasjuttudesse sattudes olen kohatu ja abitu.

Fiona: Nagu mina?

Metsavana: Sina oled minu kannul, vaimukene. Minu vari… Inimesed ei tule sageli selle peale, et kõige kallim ja olulisem on neil nõnda ligi.

Fiona: Su teine pool võib olla Maa teisel küljel – ja järgmisel hetkel nii lähedal. Naksitrallid tõid minu siia Hollywoodist ja Pinocchio Itaaliast – ja kõik on nii õigesti, ehkki…

Metsavana: Sulle tundus, et oled oma senisest muinasjutust välja röövitud.

Fiona: Jah. Ma tahtsin kannapööret. Aga kui see juhtus, olin täiesti… lost, nagu meil seal öeldi. Kuni siin metsas sind märkasin. Ja ärkasin.

Metsavana: Iga uus algus on järjest arukam algus.

Fiona: Metsavana, kas me saame õnnelikuks?

Metsavana: Me oleme õnnelikud. Õnn on meie sünniõigus.

*

Kuusiku Altveskil edasi:

20.-22. juulil looduse savisse-kivisse-puusse voolimise päevad – Rait Pärg

11.august – Südamesalu etendus, mis salvestatakse Ühisvisioonile

18.august – Südamesalu etendus, millele järgneb Heli Vahingu kontsert

Sügisest uus lavastus “Mina Olen” koos noortesuudio Mina Olen loomisega salongi.