15.-20.juuli

Eile hommikul istusime eelmise talli ja sauna lammutamisest jäänud vundamendi serval, naersime Bull-Chicki ja Lilli mängu üle ja… ehitasime Päikeselinna. Paar aastat taeva poole ringutanud vundament hakkas kõnelema. Siia tuleb väike põhu-savi-bungalo terrassiga päikese poole. Ja mitte ainult – kaduvikku läinud sauna ja seaaediku kohale tuleb ka teine – rõduga hobusekoplisse. Me aimame, kes neis kahes väikeses muhemajas elama hakkavad.

Ja nii, nagu asjad on õhus – püüa vaid kinni! – tunduvad ka geenid õhus lendavat. Meie kihnu maalamba karjas elas paar aastat kaks jacobi-utte – ema ja tütar, kes siin paraku järglasi ei andnud. Kihnutar O’Hara hakkas jacobi-daamidega kõrvuti elades… jacobi moodi tallesid sünnitama. Erinevad jäärad paariliseks – tulemuseks ikka jacob. Kareka uueks sugujääraks sirgunud O’Haaa – kolme a-ga jah 😀 – on puhvis mütsi, prillide ja laigulise vissi-välimikuga jacobim kui mõni jacob. Mis toimub? Maailm, ei midagi enamat 😉

Kui Indi üleeile õhtul õuest sõbrataridega trallamast tuppa tuli, loeti toas… Piiblit 😀

See ei tulenenud sellest, et Pärnu supiköögis parim-ennet Madam Citroeni kantimas käies ja Raissaga südamest südamesse lühidalt, aga sügavalt vesteldes kohtusime kahe katoliku misjonäriga, kes rahatuna Hispaania-Tartu ühismisjonile saadetuna seal lõunatasid. Otsisime Vanast Testamendist legende Leviathani kohta. Ta on meie tulevase suve vesietenduse “Merehädaliste pööriööd” üks tegelasi.

Selle Loo tõmbasime paar ööd tagasi Allikast nii, et mina ütlesin paar esimest lauset – ootamatult ja otse Sealt – mees jätkas. Ja veel ootamatumal kombel ongi kaks kolmandikku merehädaliste loost tema taevast-toodud. Seegi ei ole veel kõik. Hommikul helistas Regina, et rääkida, mis temaga öö otsa toimus – ta oli pidevas poolunes selle sama Loo sees. Kus ta mujal olema pidigi, kui tuleval suvel nii Altveskil, Saare- kui Lahemaal ses katastroofikomöödias peaosa mängima hakkab 😀

Ootamatute ja väga oodatud külaskäikude jada nii Allikal käimiste kui Soonele saabuvate inimeste kujul ongi seda kuud tähistanud.

Pärast Pöialliisi urni Päikeseväravale saabumist – halloo, me oleme kohe seal! – tulid järgmistena Aasumetsad – halloo, tere, me vaatame siin hoovis su lambaid 😀 Orvi, kes siin talus üles kasvas, oli Kodutunde saatesarja üks esimesi tegelasi – Kristi Nilovi emme elab meist siit mõnisada meetrit üle põllu – ja Altveski teelistemajas elavad selle kohviku-Marju lapselapsed, kes… alustas oma täiskasvanud naise esimest abielu… kus mujal kui Soonel…

Aasumetsade kümnepealine dessant puudutas mind südameüdini. Nendega koos oli Päikeseväraval terve nähtamatute armee – ja õnneks oli meil hulk Tervist, Aafrika! parim-enne-ananasse, millega ootamatutele väga oodatutele teada anda, mis on tegelikult ananass.

Järgmine ootamatu – papa Bakhoff – tereeee, ma kaotasin su telefoninumbri ära 😀 😀 😀 – oli oodatud sõnumitooja põhjuste ja tagajärgede, issanda veskite, kuulmise-nägemise-tajumise luubi alla surujana.

Eriti ootamatu oodatu – Gerli kanaldus Edgar Valteriga – tekitas 11. augusti Südamesalu etendusele minu avateksti. Nii, nagu Indira kaltsuralli ja isetekkelised ummispõllud keskendasid mu mõtlemise ja otsused valikutele ja kogustele. Indi tõmbas oma riidekapid tühjaks ja loobus mu hädakisa trotsides kolmveerandist riietest – mis on nüüd Rapla kirbukas müügis 😀 – ja ma sain aru, et riideid kui aura laiendust kasvamisjaoga ei varuta ega mustadeks päevadeks ei koguta. Ummispõllud – sõnnikust ja põlduripüüdlustest tekkinud kaera-kartuli segapõllud 😀 – jutustavad mulle aga keskendumisest. Tee seda, mida oskad ja milleks tulid.

Sama sõnumi tõi mulle Altveski noorperemees Mihkli sünnipäev – mulle olulisim oli seal sügav vestlus Kuusiku talli Stella ja viimaseid nädalaid titeootel Marianiga. Lapsi ja varssasid luues võtkem IGAVENE vastutus, oli selle jutu telg. Olen seda, et 3-aastane Nibiru ja 4-aastane Namaste Stellat lennutavad ja koinivad, põdenud palju rohkem kui endale tunnistan. Tööd, mida Kuusiku tallis mu hallide kollidega praegu tehakse, tulnuks vereliste sälgudega alates varsaeast teha. Jah, ma suhtlen ja kohtlen iga päev – hooldan ja kallistan, laulan ja mängin nendega, aga… Mis siin rääkidagi. Aitäh, Stella, ühesõnaga.

Ka Kuusikule ühel ja samal päeval tulnud Liukkanenide kolm esikohta – pojad võitsid Tartu rekkaralli ja ema Mare kaks Märjamaa jooksu etappi! – kinnitavad: tee, mida oskad ja armastad.

Ma ei lõpeta ühtki liini – vahepeal oli siin küll järjekordne lammaste ärasõit – järel on need 5, keda Soone uue põhikarjana üle talve pean – Kareka O’Haaa ja must hurmur, kes Kletude verevärskenduseks sobib – aga kõiki hingelisi peab olema paras arv. Ja pühendumisi.

Selle teema ümber meelisklesime pühapäeva õhtul Terje juures sulnil õhtusöögil – nii sisukaid-tihedaid vestlusi palun veel ja veel ja veel. Meie lastestuudio Mina Olen tõusis seal uuele tasemele. Veendumus nii isikliku kui töise tasandi õiges suunas samuti.

Nädala alustuseks näitasin kallitele meie Raeküla kunagist nõiamaja, supiköök vabanes parim-enne-kraamist – ja mina nägin Raissa-Robi sõpruse sündi – kaasas traditsioonilised pontšikud, käisime Lius Jausa talul külas – Pehrssonidel on maja erivanuselisi hurdakutsikaid täis 😀 – ja Kareka juurest põõsast leidsin endale midagi väga vajalikku. Ei räägi vot 😉

Päev varem muide läbisid nostalgiaraja Raeküla-Liu ka Paul ja Brigita, kes veedavad tänase päeva Soonel. Ka 11. augusti etendusel on nad mõlemad kohal – me Indi ja naabri-Stellaga ei pea kolmekesi kokku vaevu üht paksu Brigitat välja pingutama 😀

Kareka ja enda tausta analüüsimiseks vaatasime Taarka-filmi – millele järgneski Piiblit-pidi Leviathani otsing.

Üleeile võtsin Kuusikul virumaalaste ekskursioonigrupi vastu – 10 minutist sai tund – ja ma tean nüüd, kuidas seda teha – ja andsin intervjuu ajakirjale Naised. Eile ja täna siblisin oma paberi- ja pildimajandust, andsin intervjuu ajakirjale Kroonika. Seekord läheb kindlasti paremini kui varemini – Lilit Kirss oli erakordselt tundlik ja terane vestluspartner.

Ka üleeilne trenn Stella juures läks paremini kui lootsin – kui ma oleksin koos Indiga ratsutama minnes teadnud, et see on hüppetrenn… Õnneks ei teadnud. Ja hüppasin hoogsa torikaga, nagu muiste. Täna hüppan jälle – ehkki ma pole kunagi parkuuri armastanud – nüüd natukene armastan 😀 Aitähaitähaitäh.

Eriti aitäh õiguse ja võimaluse eest sõita aegajalt Loonele maestro Vooglaiu juurde maailma looma.

Ülo oli meie kohtumiseks terve loengu ette valmistanud. Ringkäigul mööda tema talu täitunud ja täitumata unistusi sattusin esimest korda Loone allikate kõrval olevasse väepaika – oli helesinise kiirgusega pulseerimine, mis tuksus vastu peopesasid, nagu lootoseõis või vesiroos.

Suurema osa maestro loengust, mille peale rajame Mina Olen lastestuudio – mille kasvandikud rajavad uue Eesti – kuulsin läbi akna. Korrastasin Ülo arvutis järgmises Kroonikas ilmuvat teksti ja jälgisin läbi akna härraste dialoogi väikeste Vooglaidude kilgete kastmes. Olen südameüdini tänulik Terje, Raissa, Ülo – ja teiste oma eriti väärikate südamesõprade suhtumiste üle nii lastestuudiosse-kultuurikeskusse-vesiveskisse kui selle peremehesse. Aitäh.

Õhtul külastasid Altveskit peremehe eluaegsed sõbrad – soojad ja ehedad karjalasoomlased. Samal ajal püüdis senior forelli. Koduteel viisin vanimale tütrele Ülo-saadetud brošüüri ja saavutasin paar eluliselt olulist silmsidet. Hilisõhtul kohtusid Brigita-Paul-Ida Soonel meie hobustega.

Täna on hobuste ja lammaste, Päikesevärava ja Allika hommik – misjärel Brigitad lähevad Tartusse mängule ja meie Indiga hüppama. Kuhu mujale üks 50aastane maavanaema ikka läheb – parkuurima 😀 😀 😀

*

Kuna värske Kroonika läks paar minutit pärast seda, kui puhastatud teksti Ülo talust autoritele tagasi saatsin, trükki, võin ilmselt juba kopida, mida värki seekord mürame:

Kati S.V. Murutar  rajab armastusega vesiveskisse kultuurikeskust!
«Mul on õnneks nii palju küpsust, et oskan ära tunda selle õnne, mis mu elus hetkel on,» kinnitab loovas suhtes ja uutes projektides Kati Saara Vatmann (50). Kati on asunud Kuusiku Altveski peremehe, Siberist naasnud eestlaste ja Valgevene kreeklaste järetulija Robert Borodiniga (47) oma kodukandis Raplamaal uut teatrit looma. Kultuurikeskuse esimesest suvelavastusest kasvas välja noortestuudio Mina Olen.
“Lastega ei tegele Eestis sisuliselt mitte keegi, Raplamaa lapsed on kas bussiootepaviljonis nutitelefonis või konutavad enese leidmise asemel ei tea kus,” teab Kati. Stuudio juures alustab ka Kati väimees Paul Neitsov kitarrikooliga. Projektiga on ridamisi liitunud Terje “Vallatud kurvid” Luik, Heli Vahing, Emil Rutiku ja ka Eero Spriit. Uute lavastuste ideed on kirjas ja mõte lendab Kati sõnul iseenesest. Kroonika trükkimineku päeval sõitsid Kati ja Robert Kohila külje alla ühiskonnateadlasest Ülo Vooglaiu juurde koostöösse – Ülost sai Mina Olen patroon-õpetaja.
Selle suve lavastuses “Südamesalu salavägi”, mida näidatakse Altveskil veel 2 korda augustis, mängib Kati ise Lumivalgekest! Keskeakriisis Punamütsikest mängib Liina Meta Kuuskman, kes on pannud kunagise kurja hundi ketikoerana oma maja ehk Altveski külge ketti – kuri hunt on Emil Rutiku. Lavale tõid lustaka muusikalise loo Heli Vahing ja Regina Evert-Tammistu.
«Meie loos ahistab see punamütsike oma keskeakriisiga tuhkatriinut – Heli Vahingut – ja siis tuleb lumivalgeke, keda mängin mina, tükkis pöialpoistega. Meie korraldame revolutsiooni, mille käigus rahustame omakorda punamütsikese maha. Meiega liitub küpsesse ikka jõudnud ja Shrekist lahku läinud Fiona Ameerikast, Pinocchio Itaaliast ja šamaan Evalt Piirisild mängib metsavana rolli. Kuueteiskümnest laulust pooled on tütar Brigita repertuaar, aga teine pool on lood stiilis “Edelweiss” ja “Kui on meri hülgehall”.”
Kuidas kultuurikeskuse rajamise käivitanud eraeluline õnn Kati eluõuele maandus?
“See oli 7. jaanuaril, kui mu tütar Brigita tiris mind öösärgis voodist välja Nõmme kõrtsi, kuhu ma üldse minna ei tahtnud,» naerab Kati. «Robert, kes oli tol õhtul Altveskis ka juba magama läinud, oli omakorda välja aetud ühe noore sünnipäeva pidava talumehe poolt.”
Kati ei jõudnud kõrtsis veel istetki võtta, kui Robert tuli üle tantsuplatsi ja…
“Mingi vägi tõi ta minuni,» usub Kati. «Robert ütleb, et ei tea siiani, miks ta seda tegi. Nüüd oleme 8 kuuga Altveski puhastanud, kultuurikeskusena käivitanud ja terve uue hea ilma loonud. Nagu kinnitab meie selle suve lavastus: Südamesalu salavägi on Armastus.”

*

Armas Jumal, palun tee nii, et meie koosloome ja -elu oleks nüüd vana uudis ja siit edasi räägime etendustest ja raamatutest, edenemisest ja ühispanustavast sõpruskonnast… palun. Aitäh.

*

Kuusiku Altveskil edasi:

11.august – Südamesalu etendus, mis salvestatakse Ühisvisioonile

18.august – Südamesalu etendus, millele järgneb Heli Vahingu kontsert

Sügisest uus lavastus “Mina Olen” koos noortesuudio Mina Olen loomisega salongi.

Uue suve vesietendus “Merehädaliste pööriööd” on Soone Saara, Altveski Robi ja Reina meelelahutuse Regina koostöös sündinud!!!