20.-24.juuli

Õnne sünnipäevaks, Alo ja Tiit, Kaie ja Kreet 🙂 Et nüüd vales järjekorras ei läinud 😀 Kaduneljapäevast tänaseni pole ma sel lihtsal põhjusel päevaraamatut täitnud, et ma pole väga kodus olnud. Võib küll tunduda, et taluperenaine on sunnismaine ja lühikese keti otsas, aga tegelikult oleme teinud võrratuid päevaseid ärakäimisi. Millest üks lõppes sellega, et liipan tagumist vasakut veerandit 😀

Olime Tajaga 8kilomeetrise galopiringi õnnelikult lõpetanud – ainult üks pukitamine ja pool levaadi teel jänese peale – ja koju tulles vaatasin üle õla just hetkel, kui sõitsime Jordanist jäänud jooksutraadi alt läbi. Selge, et traat, mis siit Kullamaale läinud suurt peni ei pidanud, pidas mind patsi pidi kinni küll 😀 Pärast üliõnnestunud maastikusõitu keset hoovi oma pirakat sõbratari altpoolt imetleda on… õpetlik. Kasvõi selle poolest, et ma ei jäänud ärapõrutatud vasaku kanni pärast voodisse ägama, vaid kiirendasin tervenemist pideva tegutsemisega.

Põntsu järel kogunev piimhape on valus, kui paigale jääda. Meie korjasime ära mustsõstraistanduse kiled ja seda paar aastat kinni hoidnud narva plokid – plokid lähevad koos penoga põhulossi põrandasse, kile lahkus kosmosesse. Ja minust sai selle sahmimise käigus nii totaalne sita-Saara, et midagi muud kui pühapäevaõhtusesse rabajärve ujuma minna üle ei jäänud. Erinevalt Laulasmaa merest oli Mukri raba järv soe-soe-soe.

Nopime Eestimaa hektilisest suvest kirkaid killukesi. Ja ei tunne mingit tungi kauaks ja kaugele sõita. Piisab lühikestest ärasööstudest – ja kodu on pärast seda nii kallis. Ja uus. Nagu film “Overboard”, mida üle mitme aasta uuesti vaatasime – hämmastavalt uute detailidega, mida varasematel vaatamistel ei märganud.

Varasem mina poleks ka reedest Perepäeva parklas sajaga nautida osanud. Tervist, Aafrika!takerdus tolli ja me ootasime kusagil lennujaama taga dokumente… täielikus rahus. Ei mõelnud ennast märtriks, vaid vestlesime, tukkusime murul, naersime eksinud kajakapoja üle ja vaikisime. Inimeste kokkukuulumise tunnus on muu hulgas ka see, et nad vaikivad koos nii, et vaikus on pealaeni täidetud.

Pöialliisi ärasaatmine kujunes kolmeosaliseks – kevadel tema lahkumine, tema käik juba urnis Päikeseväraval – ja tuha laiali puistamine Paldiskis.

Pöialliisi, kes saanuks 7aastaseks ja läks tuhana Emakese Maa hoolde, seisis täna Paldiskis põhiliselt oma õe Dorisanna Šohirevi kõrval. Mõnel viivul jooksis Maria Indira kannul – ema Skvoo Moon Songi jälgis kõrvalt – puudutas vend Sandrit säärest, hoidis kätt minu õlal – ja hoolitses kõigiti selle eest, et tema Äralend poleks kurb. Meie pere lendas pärast väikese õekese vabastamist pea ees merre. Huuuh – kui palju karget rõõmu ja elamisväärseid hingetõmbeid… Aitäh, väike lilleke, kes Sa meile nii palju õpetasid. Näiteks tänulikkust selle eest, et meile on antud nii palju terveid ja täiuslikke lapsi. Ootame Sind tagasi, väike Õpetaja.

Selle aasta mereskäik käis ära Laulasmaal – Lius-käigu päeval oli nii külm, et ei saanud. Pärast tegime mehe algatusel peatuse Türisalu pangal, kus isand Lall praegu resideerib.

Neemega – Mõmmiga 🙂 – kohtumised annavad alati pikalt-laialt – lausa ruutpesitsi-ristseliti 😀 – mõtlemisainet. Vahet pole, kas tema tuleb meile või meie tema juurde – väed lähevad liikvele. Respekt, Teekaaslane.

Tänu Uganda fruktidele tekkisid meile uued sõbrad Gunnar ja Andrija, kellega kohtudes adusin kohe, et siit tuleb pikk ja sisukas koostöö ja -tee. Kuna naine tahab tantsida, ehitas mees talle oma enese tantsustuudio. Nii, nagu meil on meie kahes kodus tall ja kultuurikeskus. Nii peabki.

Armas noortesuudio tegevuskava, voola nüüd minu sõrmedest arvutisse 😉 Aitäh.

*

Kuusiku Altveskil edasi:

11.august – Südamesalu etendus, mis salvestatakse Ühisvisioonile

18.august – Südamesalu etendus, millele järgneb Heli Vahingu kontsert

Sügisest uus lavastus “Mina Olen” koos noortesuudio Mina Olen loomisega salongi.

Uue suve vesietendus “Merehädaliste pööriööd” on Soone Saara, Altveski Robi ja Reina meelelahutuse Regina koostöös sündinud!!!