27.-30.juuli

Kas te vene keelt räägite?

Minuga rääkis ema soovil vene keeles mu guvernant Rahil Saltsmann – endine lasteaia juhataja, kes pensionile jäädes mu parima sõbrana minuga igahommikust kvaliteetaega veetis, kuna mu tervis ei talunud lasteaeda. Nõukogude lapsepõlv, kooli- ja ülikooliharidus, arvukad tõlked ja head sõbrad eesotsas Pärnu supiköögi Raissaga on vene keele tänini alles hoidnud.

Selle küsimuse – kas te vene keelt räägite – esitasid mulle memmekesed meie külapoes. Ütlesime eesti keeles tere, nagu ikka – ja läksime siis vene keelele üle. Sest nad ütlesid, et on mu silmade ja hoiaku tõttu juba mitu aastat arutlenud, mis verd mina olen.

Laulsin venelannadele oma laulukese ette – juut, laiuse mustlane, kes olid tegelikult samuti juudid, norra, rannarootsi ja prantsuse tilgake. Mispeale aastates daamid küsisid, kas minusugusel tähel piinlik ei ole nendega sõbrustada, avalikus kohas vene keelt kõnelda ja isegi nendega tervitada.

Ilus isamaa, mis toimub? Kuidas me oleme osad oma kaunid daamid teisejärgulisteks inimesteks suhtunud? Palun, lõpetame ära!

Me räägime mitmete sõpradega inglise keeles, mitmetega vene keeles – emotsionaalsetel, nüansirikkust või lastekindlust eeldavatel hetkedel hakkavad Terje ja minu mees vene keelt rääkima ilma, et seda märkaksid. Inimestel jäika vahet tegevad eestlased nahhui-pohhui-matitavad ilma, et kordagi sellele mõtleksid, et see on põlatud süvakultuurkeele näotu sabakene.

Mina ropendasin vene keeles poni-Manni Madam Citroeni pakkides ainult ühe korra. Kui mina püüdsin kaubikusse ees sisse minna, meenusid Mannile kõik varasemad sõidud ja ta ei järgnenud. Kui mees läks ees ja mina urisesin väikese hobuse kanni taga, oli õekene vupsti pardal.

Paaritusse läks õekene sellepärast, et Indi on järjest igal pool ära – temast paraku ka välja kasvanud – ja kõik me vajame nii pühendumist kui tegelemist. Täna on Soonel Taja, Maruusja ja Sipsik – kes ei põdenud mamma äraminekut vähimalgi määral. Kojujõudes puhastasime boksid, et kokkutõmbunud hobukonnaga koos olles neid rahustada – aga nad ei vajanud seda 😀

Namaste tuleb ilmselt oktoobris koju ja Nibiru läheb Kuusiku tallis hobuseks õpetatuna uuele omanikule. Loodan väga, et see saab olema Eestis. Või siis mitte – planeet on väike, samas ei saa selle servalt maha sõita. Nagu avastasime eile läbi Kikepera ja sellega külgnevate rabade Kilingi-Nõmme alt Torisse sõites. Mäletan, kui ehmunud ja kimbatuses olid Kareka ämm ja äi, kui neid sama teed per raba Sigastest Paikuseni ivan-sussanindasin – belglastele ei mahtunud pähe, et nii on võimalik. Kus inimesed on?

Oaasides.

Iga külaskäik Andrus Teemanti juurde on nagu kingitus. Temaga ponikoplites, kalatiikide ääres, üheksavägise tee lauas ja lehma-Maasiga kallistades on minul alati olnud selline seisund, mille mees nüüd sõnadega kokku võttis: nii heatahtlikku ja südamlikku keskkonda võiks tatsama ja istuma jäädagi… Kuni tulevad meie kahe kodu akudrellid-trimmerid-kuvaldad-halumasinad… Oimaivõi. Nojaa, kui meid papa Teemanti juures pole, on ju ka temal sang-kang-hang-pang riistvõimlemine. Me oleme külalisi vastu võttes ka ise enda juures külas.

Täkk Raja Sami käest küsides, kelle ta seekord punub, vastas ta: mina teen Mannile poegi.

Nojah, siis on meil täpiline ruunapoistest paarisrakend.

Tagasi läbi Siberi – paljukümmend kilomeetrit elutut, inimesteta, hooldamata, ülekasvanud laante ja soovõpsikuga maastikku – sõites saime paarissõnastuse ka sellele olukorrale, mis Eestis tegelikult valitseb. Metsa mahavõtmise asjus võtavad sõna need, kes pole üleküpsenud-mahamädanevat-asustamata Eestimaad tegelikult näinud. Need, kes on ja terviskpilti näevad, ei saa sõna võtta – selle eest tapetakse ära. Nii mõtte, sõna kui teoga.

Minu meelest tuleks Eestimaa metsi veel ja veel ja veel maha võtta – mitte põllustada, vaid tagasi metsastada. See, mis praegu inimeste ja funktsioonita meil siin kõrgub ja külili kukub, pole ressurss, vaid pässi täis, üleküpsenud ja mädanev raiskamine. Pardon – keegi peaks seda avalikult välja ütlema – aga mina ei taha, et mind järjekordselt kividega surnuks pillutaks.

Kuna meil on aastaajad sassis ja nii taimede küpsemine kui loomade ja lindude poegimise ja koorumise ajad paigast ära, võib jah juhtuda, et raieaeg sõidab pesitsemise aega sisse. Jah, naisi ja lapsi lõhkuda ei tohi – järelikult peaksid inimesed olema nägelikumad ja eetilisemad – metsa uuendada tuleb mitte dokumentide ja paberite järgi, vaid selle järgi, mis looduses tegelikult toimub.

Eestimaal sõelumised on väärtuslikumad kui välismaale lennud – mingit olulist asja ajama minnes saame uskumatuid teadmisi, mida on kahekesi või kolmekesi mehe ja tütrega megahea sõnastada. Keegi peab otsustama, milliseid asju ajama minna – ja mina tean hämmastavates kohtades teed – veskihärra oli just need 10 aastat ära Aafrikas, mil mina horsemarket.ee-d ja Kodutunde raamatut koostades meie ilusa isamaa endale üdini selgeks traalisin.

Võin mõnel rabarajal või padupadriku ristteel küll hetkeks kahelda – aga veel enne kui tütre ja mehe gepsud lõhna üles võtavad, tean juba, kuhu suunas sõita.

Mis puutub lõhnadesse, siis mõlemad meie kodud on nii kütkestavaid aroome täis, et ma olen arvatavasti paar kilo juurde võtnud – arvatavasti 58 siis praegu – kaalu pole, täpselt ei tea – aga eluliselt olulistele asjadele mõeldes üks meist kokkab, teine sahmib sang-kang-hang-pang-rütmis – mõtted kõige muu kui sanga-kangi-hangu-pange juures 😀 Tuleb tunnistada, et köögindamise marataoni on vallandanud kaksindus. Kuna Indi on olnud mõned päevad Tartus, on meil olnud palju kokkamist – saame süüa, mida tahame. Miks meie kellegi lapsed ei söö sushit ja kodus tehtud maksapasteeti, glasuuritud kanatükke sobivate juurviljadega ega porganditega ribiliha, ah, mis? Äkki me ise lastena ka ei söönud… Nagu ka mitte sojaga, seemnete ja vähese võiga kaerahelbeputru. Jammi 😉

Meie kodudes on hämmastavalt palju klassikalist muusikat – väga maitsev on kellelegi tunnistada, et mulle meeldib Verdi, Tšaikovski ja ka nendest tuunitud kitšiversioonid – on olnud ühe näidendi kirjutamine ja… maalimine! Näidendi nimi on “Sammalsalatarid” – läheb sügisel Taevas&Maa keskuses lavale. Ühtlasi kaevasin täna Altveskil folderitest välja tüki “Priitahtlik pritsimees tahab last” – Kaisma paisjärve ääres mullu sündis, tegelikult läheb järgmisel aastal lavale Sõmeru sepikoja taga. Rakvere taga, ai miin.

Ja mis maalimisse puutub, siis Marje Berlokko järgmisel maalipäeval maalin mina ka. Võtsin üleeile ette trummi, mille Adilast Sõõruka riituselt sain – leebe-kalbe emahirv oli. Lisasin kolme erinevat tooni punast, musta, rohelist, kuldset ja hõbedast – lõpetuseks kollast akrüüli. Nüüd on päris minu. Ehk siis vastus küsimusele, mis verd sinusuguste silmadega tulnukas on – igat verd ja värvi 😀

Kirjutamiste järjekord on jälle ümber reastunud – algaval nädalal “Sammalsalatarid”, septembriks “Mina olen”, uueks suveks juba praegu valmis nii “Priitahtlik pritismees” kui “Merehädaliste pööriööd”, seejärel raamatud “Ingli puudutus”, “Loomad-lausujad” – selle kaanepildiks saabki minu oma trumm.

Teoreetiliselt ma justkui tean oma seitsme järgmise aasta tööde järjekorda, aga tegelikult tuleb alati ette just see, mis peab tulema. Millest jutustab meile kestvalt siil. Siilikese lahkumisest on saanud farss ja lõputu küünlapäev. Mäletatavasti tõi Bella ühel hommikul metsast väikese siili, kes päevase poputamise ja putitamise järel õhtuks siiski lahkus. Matsime ta mehe ja tütrega maha ja… Bella kaevas järgmisel ööl uuesti välja. Koer on rebaste-metssigade ohjamiseks öösiti lahti. Mees lennutas väljakaevatu metsa, et rebased ta võtaks… ja Bella tõi tagasi. Kui täna Altveskilt vesiroose istutamast tagasi tulime, leidis okkalise jäänuse meiega kõikjal kaasas käiv Bull-Chick. Uskuge mind, sellist musi ei taha mitte keegi.

Millest see üha naasev okkaline haisujäänus meile rääkida tahab?

Me ise räägime ja kirjutame, pihime ja tajume kiht kihi haaval aina sügavamalt ja tegelikumalt – mis sõnum on üha naasval okkalisel haisukägaral???

*

Alexis: Jumala loodud maailmas pole midagi halba, kõik mis tundub kui kannatused, piinad ja ebaõiglus- see on vaid energia vale kasutus. Vale kasutus mitte selle pärast, et keegi on rumal vaid mäng oli liiga keeruline- kerge oli ennast selles mängus kaotada. Keegi väljast poolt ei saa meid teha õnnelikuks. Me ootame, et vanemad muudavad oma suhtumise ja hindavad meid , et meid väärikalt hindab lähedane inimene, et meid hindavad lapsed keda me oleme kasvatanud, et arst teeb õiget diagnoosi ja kiirelt saab ravida, et keegi õpetab. Me tihti ootame, et keegi teeb midagi meie eest-see on meie aru eksimus. Kuid sinu süda ja hing täpselt teavad-et probleeme tekitad sina ise.

*

Kuusiku Altveskil edasi:

11.august – Südamesalu etendus, mis salvestatakse Ühisvisioonile

18.august – Südamesalu etendus, millele järgneb Heli Vahingu kontsert

Sügisest uus lavastus “Mina Olen” koos noortesuudio Mina Olen loomisega salongi.

Uue suve vesietendus “Merehädaliste pööriööd” on Soone Saara, Altveski Robi ja Reina meelelahutuse Regina koostöös sündinud!!!

Samuti etendus Sammalsalatarid Taevas&Maa keskuse jaoks.

Priitahtliku pritsimehe tükk Sõmerusse. A’How 😉