4.-5.august

Painava pepu reportaažid on lõppenud. Kann tuli triibuliseks teha – ja korras – klassika! 😀 😀 😀

Kui äikesepilvede vahel – paar ringi ka vihma ajal – Altveski teeviit-tuulikut värvisin, astusin tiiviku alust triibuliseks tuunides korra nii valesti alla, et hobuse seljast kukkumisest kännis kann, mida olen vahepeal ka plokkide ja õunapuu-nottide tassimisega juurde retsinud, lõi tule silmist välja. Oletasin, et tuleb järjekordne ägamiseöö, aga… vastupidi! Esimene rahulik tudumine – ehkki vaatasime enne und Surrogaati ja Antikristust – Bruce Willise ja Lars von Trieri kõige õuhimad taiesed. Altveskil ongi mul veidrad tagurpidi-reaktsioonid – kui mõni lihas või liiges valutab, siis pärast rajusid tööpäevi seal on kõik korras. Triibulise veski teene mu ristluude ees meenutab üht kogemust Arne Lauriga – pärast rühmarännakut tähtede taha keerutas ta mind jalgupidi põrandal ümber enda – terav valu pani mind oletama, et nüüd on ratastool… ja tõusin ilma kroonilise seljatvaluta. Kestab tänaseni – nagu ka taguotsa pole järgnevad tööd stöörinud 😀

Tuuliku värvimises olidki kõik minu-klassikalised komponendid. Kui mees üleeile ütleb, siis täna tuhisen tegema. Kui kavatsen midagi siuh-viuh kirjuks teha, mediteerin ja mõnnatan tegelikult terve pika päeva – ise oma meistritöö üle pärast õnnelik, mis hirmus. Kui Marje Berlokko meelitab mind paberile maalima, leian tuhat põhjendust ja asendustegevust. Aga andke mu kätte kalbelt maalitud aluspõhjaga šamaanitrumm või möödunud sajandist tuulik – ja juba loob. Ja laulab. Ja ei valuta. Ja ei üllatu, et üks vanataat, kellele olen miskipärast mitu päeva mõelnud, minust rolleriga mööda sõidab ja peaaegu külili kukub, kui kleidisabaga tuulest-viidud-värvipritsmeid veski triipudelt pühin 😀

Ja tänab nii Soonet kui Mama Altveskit lõputu poolehoiu, koostöö ja inspiratsiooni eest. Nii, nagu mina tänan kõiki seniseid eluperioode selle eest, et oskan tänulik olla selle eest, milleni iga näiline eksitus tänaseks toonud on. Ilma minu ja mehe minevikuta poleks tänast harmooniat. Namaste 🙂

Õhtuti, kui üha kvaliteetfilme vaatame – New York-New York, District 9 -, teine silm arvutis mehhaanilisi toimetustöid nikerdamas – rulluvad Soonel vestlusteemad ainult Päris asjadest. Näiteks sellest, miks maakodusid taludeks nimetatakse. Soone on paigas rahvaga – õige hulk hobunaid-lambaid-kanu – Kodu. Tagala, pesa, kodukontor – suuremat sorti nukutuba, mida on vaja korras hoida, kuhu tuleb nipetnäpet – mopeedi ja jalgrataste varjualune näiteks – juurde pusida. Aga mingi põllumajandus-karjakasvatus-tootmisüksus, mis talu justkui olema peaks, ta pole. Loovustalu – Päikesevärava ja riituseplatsiga.

Ent ehkki ta ei tooda asist, vaid vaimset-energeetilist kraami, on ta ikkagi talu. Kõik need loendamatud Eestimaa kodud, mille maad on välja renditud ja talusüdames heal juhul kass ja koer, on ju ka talud. Need protsessid on sama pöördumatud kui see, et Kumma küla hernepõldudes pole ainsatki herneussi – ellu jäävad need inimesed, kes kohanevad putukamürkidega. Ja olemegi tagasi tõsiasja juures, et ka vananev mets vajab noorendamist 😀

Öösel vastu tänast olin unenäoli… kilpkonnadega jukerdamas. Keegi tundmatu naine tõi mulle pea peal rätik-turbanis kandes 11 kilpkonnamuna. Üks kukkus maha – ja seal sees oli täiesti kobe kollane kilpkonnapoeg. Andsin talle pipetist piima. Naine käskis kilpapoja koos munadega külmkappi panna. Külmkappi, mitte inkubaatorisse! Kui hiljem ukse avasin, olid kõik koorunud – ja mu köök täitus erinevat tooni kollaste kilpkonnadega. Normaalne 😀

Täna oli meil viimane kolmandik džunglivallutamist Altveskil – mitmete ootamatute ja väga oodatud külaliste ja ühe erakordselt ilusa ja liigutava sõpruse puhkemise kastmes. Etenduseplatsil tõstsime pingid paigast ilma, et üksi ihujupp oleks muud teinud kui naeratanud, nõgesepõõsast väljusin küll kõrvetust adudes, aga… ainsagi kublata. Tegime Soonel trepile astmetetagused piirded, et Bull-Chick läbipaistvast trepist üles hilpsates sealt läbi ei pudeneks. Ja kuna ma olen reedese rahvarohke, telesalvestusega etenduse pärast ähmis, lugesin käsikirja läbi, sest mulle tundub hetketi eel-rambi-krambitades, et ma ei mäleta muffigi. Kui trupi lapsed ja teekaaslased on minuga – selge ju, et mäletan – peaasi, et paanitseda saaks 😀

Lahedamaks vaatamiseks õhtumenüüs film 1966 – Ray Bradbury ainetel 🙂

Homme lähen siis, kui teerada Mama Altveskist Südamesaluni puhastatud ja üks kallis külaline Soonel võõrustatud, pärast põrund-pee-pausi ratsutama. Esmaspäevast täiskuud ja varjutust tähistame Pärnus – Herdis ja Helve, Karekas ja O’Haaa! Mu 7aastase lamburikarjääri kauneim jäär läheb koju. Nädalavahetusel tuleb Soonele-Altveskile-Terje imede aeda paruness Haldi.

Reedene – ja ka tuleva-reedene – etendus tekitavad minus kõhedust, sest ma tean: nüüd on Sõna liikvele läinud ja rahvast tuleb rohkesti. Aitähaitähaitäh.

“Südamesalu salavägi” on kogupere muusikaline muinasjutt, milles lapsed näitavad lastele 16 tantsu ja laulu ja lustakat näitemängu – täiskasvanud aga jutustavad täiskasvanutele, kuidas keskeakriisis Punamütsike kurja Hundi koerana ketti pani – ja mis juhtus siis, kui kokku tulid küpses eas Tuhkatriinu-Lumivalgeke-Fiona-Pinocchio ning Rapunzel ja Vaprake, Ronaldost ja Pöialliisist, Saabastega Kassist ja Baleriinist rääkimata. Brigita ja Paul musitseerivad, Evald lööb trummi. Heli Vahing, Emil Rutiku, Kati S.V. Murutar, Marge Järvi ja Tenno Alamaa näitlevad. Regina Evert-Tammistu pani kõiki meid tantsima – ja mängib ise Väikest Merimeitsit.

Näha saab veel 11. augustil – mil filmime etenduse ka igavesest ajast igavesti üles – ja 18. augustil, mil etenduse järel on Altveski salongis meie lavastaja ja Haldjate kuninganna Heli Vahingu kontsert nii publiku kui trupi heaks tujuks ja tantseldes sügisesse kulgemiseks – ilma keskeakriisita 🙂

*

Alexis Kuu- ja Päikesevarjutuste vahelisest augustiajast:

Palun pööra tähelepanu sellele, et see mida ma allpool kirjutan, need on vaid soovitused ja küsimuste püstitamine, loe ja tunneta kuidas antud informatsioon kajastub sinu südames. Valikud teed sina ise, ma vaid kirjutan sellest, mis võib olla kuid ei pea. Iga inimene individuaalselt tunneb ja elab läbi kõik võimalikud eelolevad sündmused. Kõik sõltub sinust.

*

Kuusiku Altveskil edasi:

11.august – Südamesalu etendus, mis salvestatakse Ühisvisioonile 

18.august – Südamesalu etendus, millele järgneb Heli Vahingu kontsert

8.-10.september – Evald Piirisilla šamaanilaager

Sügisest uus lavastus “Mina Olen” koos noortesuudio Mina Olen loomisega salongi.

Uue suve vesietendus “Merehädaliste pööriööd” on Soone Saara, Altveski Robi ja Reina meelelahutuse Regina koostöös sündinud!!!

Samuti etendus Sammalsalatarid Taevas&Maa keskuse jaoks.

Priitahtliku pritsimehe tükk Sõmerusse. A’How 😉