14.-28.august

Jutustan teile alastuseni ausalt hingelistest ja asistest sinusoididest, millest tuleb läbi tulla, kui elad oma unistust taevariigi seaduste järgi ning lood nii oma lastele ja hõimlastele kui avaliku ruumi heaks muinasmaad.

7 on hea number. Võibolla isegi siis, kui see on tühjade toolide arv.

Brigita ja Paul Neitsovi viimasel kontserdil, mille mu tütar andis enne emadusele keskendumist Võrtsjärve ääres isa ehitatud heliaidas, oli 7 tühja tooli. Need tähendavad saamata tulu ja silmariivavat mõttepausi. Kes ja kuidas võinuks nendele kohtadele kodust välja kohale sõita… Kõigi Eesti meelelahutajate ühine küsimus.

Selle aasta 7.jaanuarist minu MTÜ Ingli puudutus juhitava Kuusiku Altveski Loovuskose plussist jäi puudu 700, isegi 7000 kodust välja tulnud inimest. Ligi 300aastase vesiveski puhastamise ja kultuurikeskuseks väestamise ajal on varasemast 7 korda sagedamini küsitud: kuidas sa jaksad – oma talu ühel pool ja vesiveski teisel pool Raplat, lapsed ja loomad, kirjatööd ja riitused. Olen vastanud, et ikka intuitiivselt-kreatiivselt.

Vaist ja valikud peavad eelkõige sind ennast ellu jätma – igas mõttes. Viimast kuud beebiootel tütre kontserdil oma laste ja lapselaste vahel meeliskledes mõistsin, kus on võti ja väljavaade. Tänaste noorte tunnetusega kaasa arenemises, nendelt õppimiselt. Kui teatrisse ei tulda, tuleb näitekunst netiavarustesse viia – nagu ka raamatud ja ilmselt ka kujutav kunst.

Altveski esimesel suvel oli mitu kontserti ja maalilaagrit ning põhisaavutus meie aja muusikaline muinasjutt „Südamesalu salavägi“. Kutselised ja asjaarmastajad täiskasvanud koos ülimalt andekate, pühendunud ja töökate lastega mängisid-laulsid-tantsisid lugu sellest, kuidas keskeakriisis Punamütsike teistel muinasjututegelastel elada ega hingata ei lase. Naljakas ja vägine lugu sai. Üles filmisime õnneks ka.

Kuna trupi lastest moodustus võimas ja harmooniline meeskond, kes askeldas helitehnika-butafooria-kostüümide ja platsikorraldusega ega läinud läbi kogu suve laiali, vaid püsis nii minu talus kui veskivetel koos, sündis koos koreograaf Regina Evert-Tammistu, lavastaja Heli Vahingu ja multikunstnik Liina Meta Kuuskmaniga noortestuudio MINA OLEN. Brigita ja Paul Neitsov kõrvuti Terje Luige ja Ülo Vooglaiuga õpetajateks. Noortele loova eneseavastamise pakkumine ja nende juhatamine ametite ja koolide juurde, kuhu nad üksnes nutiseadmetes ja bussipaviljonides loksudes ei jõuaks.

Tühje publikutoole silmitsedes mõistsin, et stuudio väljund peab kohe eos laienema vesiveskist välja, ülemaailmsele turule. Pakume lastele terviktsükli – loon teksti, kujundan, lavastan, esitan, filmin, monteerin ning seejärel näitan, promon ja lähen rahvusvahelistele festivalidele.

Imelihtne! Kõigest stuudiosaal vaja talvekindlaks ehitada. Mista’s on, praegu on Ingli puudutus kõigest 10 tuhandega miinuses.

Muudkui aga müün talutehnikat, mida täies mahus ei vaja. Ja toidan talu toodanguga loovust. Ühe etenduse eelsel hommikul saatsin omakasvatatud noori lambaid Muhu saarele, et seejärel 50aastase Lumivalgekesena Südamesalu-lugu mängida-laulda-tantsida – ja et pärast artistidele tasuda. Lambarahaga. Mu isa Harri Vasara ning Edgar Valteri ja Asser Murutari mälestusele pühendatud muinasjutt oli tallede lutitamise-putitamise vaeva kuhjaga väärt. Kevadiste talledega elulaad on just see, millest unistasid-kõnelesid-laulsid-maalisid need mehed.

Õige asja nimel miinustamisi ei tohiks sõnastada – iga väljaütlemine on ju tellimus kosmilisest kataloogist. Ent senised elamisjulged ettevõtmised on tõestanud, et kõiksus saadab alati õigel ajal parima võimaliku. Jumal on kahjulike tellimuste täitmata jätmisega õnneks ülitäpne – kui fondid-ametkonnad su kerjamisele ära ütlevad, oled mõistagi kännis, ent pärast selgub, miks polnudki vaja seda toetust saada või toda rada rühkida.

Tunnismärk, et ajame kasvõi miinustades üliõiget asja, oli see, et minu talus ja kallima veskis oli kogu suve laager. Mis tähendas, et peremees valmistas kolm korda päevas sooja toidu, pesumasin möllas lakkamatult, harmoonia säilitamine eeldas jada-koristamist, loomad vajasid tavahoolt. Tänu lastele seiklesin iga päev metsas, iga ilmaga ujumas ja ratsutamas – aga paraku mitte arvutis kirjatööga raha teenimas…

Kui rebased käisid laudas sees ja viisid ühe ööga minema viimse kui kana, tõime Kehtnast uued kanad, et lastehordil ikka mune oleks – ehkki läbisime mehega väga tõsised kalkuleerimised, kas ja miks meil üle talve seda kanajama vaja on. Elulaadi pärast. Mis paneb paratamatult ühele inimesele kolme kuni viiee inimese täiskoormuse.

Mind hoidsid tänavusel maratonil jalul viirpuu ja tedremaran. Et talutööde koormat põõsaste hooldamise võrra vähendada, istutasime mustad sõstrad metsa Soone talu Päikesevärava juurde ümber – ja selgus, et sõstrad lausa hõiskavad, kui metsa pääsevad.

Veskimehe-laagriülema Roberti – kes endalegi üllatuseks samuti näidendis kaasa mängis ja tantsis!-sõgesuve lisasisustas Tervist, Aafrika! poe massiivne täiustamine Telliskivi loomelinnakus. Igal nädalal Uganda taludest ööpäevaga Eestisse lendavad puuviljad nõudsid külmkambrit ja üleüldist investeerimiste kaskaadi.

Kui Haapsallu külmaseadmete järele vaarusime, irvitasin hapult: pärijanna saabus! Mu emapoolsetel esivanematel Tohvelmannidel oli seal kunagi märkimisväärselt kinnisvara, mis minust sujuvalt mööda pärandus. On see, mis on. Sama reaalne kui Valge Daamiga kõrvuti resideerida, oleks olla Ugandas, kus kaasa 10 aastat elas. Tema oleks seal tänagi erilise pingutuseta suur valge massa ja mina šamanjanka – kõik vajalik vaevata olemas… ja kõik päevad ühesugused.

Ilmselt oleks sellise lobeda valikuga ka vaimsed võimed oma Teelt kaldumisega ära narritud. Rajal püsimise nimel oleme loobunud mitmest vip-tellimusest seltskonnaüritustel tseremoonia teha – vennad-Meistrid on kogenud küllalt veenvaid lakse sedasorti eksimuste eest, et neist õppida.

Märka märki!

Ennast tühjaks jaganud ja väsinud inimene läheb kurjaks. Ütleb kallitele mõtlematult halvasti, on kõige lähedasematest tüdinud ega talu nende lähedust. Ühe etenduse eel kadus meie paarikuine kutsikas, kes meile nädalavanuse lutititana kaela sadas, lootusetult ära. Enne seda olin teda jalust ja kaablite kallalt minema pühkinud ja… sain pooltunni jooksul, mil kogu trupp lavaleminekule keskendumise asemel peni otsis ja lõpeks lava alt põõnamast leidis, aru, kui oluline on iga siin ja praegu mõte-sõna-tegu.

Jälgides oma lapselapsi etendustel-kontsertidel olen aga aru saaanud, et ehkki just-sündiv elamus on erilisim, peavad 21.sajandil kõik meie tööd ja teod olema netis – uus põlvkond elab online – järelikult peavad etendused-kontserdid-raamatud olema online. Kui me netti oma parimat ei riputa, siis… seda pole olemas. Kui inimkonna arengule vastu hakkad, saad karistada.

Üleüldised ülikiired ja jõulised muudatused on suure osa minu sõpruskonnast haigeks teinud – paljud on pildilt või igaveseks kadunud. Nagu Kuusikul üsna meie veski lähedal metsa kukkunud deltaplaan. Mille huku puhul tundsin tohutut süüd, sest olin etenduste ajal meie kohal mürranud lennumasinaid kurja pilguga vaadanud…

Minu keha kutsus mind enda juurde, korrale kõigepealt hambajuure aluse põletikuga vahetult enne esietendust. Kui ma üleinimlikku enese laiali laotamist ei lõpetanud, tuli põiepõletik, rütmihäired ja lõpuks täiesti ebaminulikud nutuhood. Põhjuseks enesepiitsutus: ma ei tohi nüüd läbi kevade Altveskit puhastanud talgulisi ja hea-tahte-näitlejaid alt vedada, niigi olen võlgu, süüdi…

Rööprähklemine ei lasknud ühel hetkel märgata, kui ulmeline on olnud areng suures plaanis. Tuli hoopis enesehaletsus, et ei maa- ega vallavanema patsutus otsekohe reaalset tuge ei toonud. Enese maailmakaardile töötamine polnud samas meile üllatuslikult raju ralli, olime kuulnud nii meelelahutus- kui turismiproffide hoiatust – 7 aastat tuleb punnitada, uus koht üldsusele teatavaks teha. Esialgu tasuks kaduvväike teenistus – aga ülisuur Teenimine.

Ma jäin otse öeldes igast otsast haigeks sellest, et liitsin kokku summad, mis läksid reklaamidele-kirjastamisele – aga ka talgu- ja laagritoitudele, kütusele, elektrile… Ja ikkagi olid publikunumbrid 700 korda väiksemad, kui otsekohe saavutada lootsin. Teatriplatsi kokku korjates saabus sügav kurbus – meie sõnum ja pühendumine läks suures osas musta auku. Olulised inimesed jäid tulemata – aga ma ise jäin ilmselt ka olulistesse kohtadesse minemata, sest mind on üks.

Ja õnneks filmisime oma esimese muna Eero Spriidi abiga üles – kanaldame netti noh!

Viimase etenduse järel oli meil Heli Vahingu kontsert ja eufooria, tants hommikuni – kallid lähedased seikluskaaslased kinnitasid üksteisele: oleme ikka vormis ja normis! Järgmisel päeval oli meil Kuusikul lahtiste uste päev ja Kaereperes kodukandi päev… Ja seejärel hingeline kollaps. Läbi. Sellel hooajal ei saa enam rohkem saavutada. Kirjutamise ja muu erialatööga teenitu voolas kõik kontsertidesse-koolitustesse-etendusse, tasud-kulud kõik ju oma riisikol. Nagu ka investeering Soone talu koolitus-laagriruumisse. Selle Aabrami koja rajamine tingis ka uue katuse. Proovide-tehnika-varustuse-logistika-olme eel-investeering etendusse vallandas mu sõrmist sajad palvekirjad-kirjad-kirjad – ja ikkagi miinustan. Kirjutamise asemel lastega metsas ja vees, endal tilk sõna otseses mõttes püksis.

Õnn, et taipasin hobuste talveheinarullid koju tellida – nende vahele oli melust ladus irduda, kui räme migreen jalust niitis. Veel õnnem õnn, et mu elukaaslane on soe ja suuremeelne, tasakaalukas ja empaatiline hing, kes jälgib mu nõrkushetkede põrkamisi-põrkamisi vaikides – ning ütleb lõpeks, millist muinasjututegelast seekord meenutan.

Mees kandis mind kätel… arsti juurde. Suve lõpuks oli Soone Saaral uudne söödaratsioon eessõnaga „anti“. Sõin Aabrami koja talveks vajaliku pursuika tablettidena nahka.

Enese juurde tagasi tuleku esimene samm oli laste muusikalise maitse ja nuhvlite sisuga tutvumine. Kuulasin noorsooga ülipõhjalikult meloodiaid ja sõnu, milles nad kümblevad. Kuidas teisiti nendega stuudiot tehagi. Teine samm oli tööteraapia – Altveskil tegime ära mõlema majapidamise talvepuud – hea, et meelde tulid! Soonel korrastasime koplid, panime terrassile talveks ruberoidi… ja siis vallandus vabastav naer. Mees teatas katuselt, et ruberoidi paigaldab MTÜ Neegri puudutus.

Ilma sõitudeta mere äärde ja filmimaailma – eraklikud Aafrika-aastad on Robile tekitanud mahuka filmoteegi – poleks ma ilmselt niipeagi, kui üldse suutnud tagasi oma nõiarattasse viskuda.

Töölaual on kolm järgmist näidendit, noortestuudio kavad ja… projektid. Nende kirjutamine on kindel moodus maksahaakide saamiseks. Oma päristöö tegemise asemel koostad tabeleid ja kirjutad kantseliidis põhjendusi, millele öeldakse EI. Sest reeglipäraselt saavad toetusi need, kes on juba mõndaa aega olemas. See paradoks – saad toetuse, kui saad ise hakkama – käib ´a la pangad – krediidi saamiseks tõesta, et sul pole seda tegelikult vajagi. Võõrpankade kõrvale pürgivate omamaiste ühistupankade suretamine käib samas rööbiti roheliste energeetikute kui energeetilise iseseisvuse tagajate riigiga kohut käimisega.

„Südamesalu salaväe“ salvestus koos mu teekaaslaste vestlusega ühistegevusest peab olema Ühisvisiooni suur algustäht. Ehkki paljud meist on haiged ja omadega läbi, tahame ühiselt netipõhise telejaama käivitada. Koos Kodutunde raamatu kirjutamisega tekkinud ideed Taskuaabitsate sarjast – ikka veel näen raamatuid raamatutena, mitte digivigina – peaks iga peatükki moodustav vestlus ka linti ja Ühisvisiooni suubuma. Sarjast esimene, Loomad-lausujad on enese peal tehtud katsetena aastate jooksul juba lõpuspurdini valmis kirjutatud – nagu ka „Ingli puudutus“ nelja aasta lastelaagrite põhjal moodustunud Eesti salaportreest. Ainult et vahele tulevad taeva tahtel need tööd, mis ei too sisse, vaid viivad välja.

Minu kasvatatud ülihea põlvnemise ja suurepäraste omadustega noored kuumaverelised märad Namaste ja Nibiru ongi sellepärast juba suletud ringluses, et mind on üks. Nad läksid Kuusiku talli ratsudeks õppima, et üht oleks võimalik müüa ja teisest saaks mu noorima tütre hobune. Reaalsus aga on selline, et jõuludeks on nad kahekesi Nibiru hinna juba maha elanud ja õppinud.

Optimist ütleb, et ongi imeline, kui mu hõbedased kasvandikud Kuusikul ennast teostavad – Indiral lähedal seal trennis käia. Aga kui kaua ta üldse tahab? Praeguse seisuga ei tahaks 11aastane artist, kes igal võimalusel lavale püüdleb, hobustega mitte võistelda, vaid teatrit teha. Mis oleks mõistagi unelmate kooslus. Kui see idee lapsel pärast koolide läbimist alles on. Lapsed ei ela meie unistust – nad on oma taju ja võimetega täiesti uus inimrass.

Tänu sundpuhkusele, mil nende muusikat-tantse-maailma uurisin, avastasin, et olen seni vaatamata tublidusele pidur ja Retro FM, kuni ma koos uue hea ilma noorte inimestega täie teadlikkusega ei hüüa: MINA OLEN!!!

MINA OLEN see, kes tõestab, et mitte millestki saab alati midagi üles ehitada. Kui tõestatud, ehk olen siis ka abikõlbulik. Kuidas eurorahad mõnedele hämaratele-ajutistele projektidele tulevad, meile mitte, ei tea ka mu sõbrad-teekaaslased, kellele enamasti EI öeldakse.

Koos trupi ja noortestuudio seemnega palvetasime ja loitsisime – saagu-saagu-saagu!

Saab, kui on õige aeg. Praegu on nii, et päeval, mil pidanuksin järjekordseid taotlusi kirjutama, käis üks beebi mu talus hipoteraapias ja kaks gruppi turiste Altveskil. Järelikult polnud vaja veel üht rida EIsid ja enesehaletsusest kuhugi veel põletikke-põntse-spasme korjata.

MINA OLEN see, kes kirjatööde tähtaegade kukkumist trotsides lastega selili südaöisel terrassil meteoriite püüab – saagu-saagu-saagu…

MINA OLEN muinasjututegelane, kes vastab mõnel helgel hommikul mehe hämmeldusele – sa mitte ei vanane, vaid noorened – see käib kummalisel kombel läbi eneseületuse, meeleheite, tagasilöökide. Mast-maas-olek on meeldetuletus: MINA OLEN – ja lähen trotsi väel edasi – tehes valikud Märkide märkamisi pidi.

Üks hea märk on, et kuivõrd veebruaris tulevad Brigita ja Paul Neitsov Altveskilt tuurile tribuudiga Silvi Vraidile – siis järelikult saab salong talvevalmis. Ja sinna tahab tulla 7 korda rohkem inimesi kui mahub – mis tähendab, et valmis saab sammhaaval ka teatrisaal – ja kontserdisaal – ja külalistetoad. Saagu-saagu-saagu!