15.-16.september

Kuni voolad ja lased ülemistel end juhtida, oled sünkroonis – iga tegu tegema minnes teed kolm, neist kolmest igaüks viib järgmiste sooritusteni, mida ei mõelnud välja sina, vaid korraldasid Nemad – läbi sinu kõneldakse ja lauldakse, kirjutatakse ja tantsitakse. Eelduseks jäägitu usaldus.

Pöörates viimastel päevadel teadlikult kõik oma kontod tagurpidi, uskusin südameüdini kindlalt mustlastarkust: loovutad lahkesti 10 raha – saab 10 miljonit raha vabaks jäänud kohale tulla!

Minu trummi valmistanud tuuslar Arto Ukko Hämelainen jagas meedias uhkesti videoid oma loodud, minu valmismaalitud trummist – ja tulebki detsembri alguses Soonele.

Praegu tulid seened – avastasin eile kaduka ümbruse päevi pisteliselt pikkinud suurpuhastust lõpetades, et austerserviku pakud olid kattunud seenekuhjaga – aitäh, Heiki Hanso! – nii et mu isetekkeline ürdiaed andis ise vastuse küsimusele, mida mehe kollektiivile, kes täna õhtul ajurünnakuks Soondub, õhtusöögiks serveerida 😀

Ikka veel analüüsin Tähevärava-Marguse siinkägul kõneldut. Oluline teema on lingu efekt. Me läbime ise valitud kriise vastavalt voolavale usaldusele – usaldav kanaldus teeb oma töö kas enda või abistatava heaks – ja seejärel tehakse aju puhtaks – kokkupakitud kanaldused-info-pildid jäävad väljas käepäraselt alles ja on soovi korral taastatavad – pahnast puhastatud aju töötamise eeliseks aga on kiirus–täpsus–sünkroon – mispeale ummistunud kõrvuvahega teekaaslased imetlevad-kadestavad pöörete kiirust ja multifunk-operatiivsust.

Viimaste aegade sünkroon on toiminud nii Regina ammuotsitud pikkade kinnaste leidmisena Raekoja platsist – kui Estoniasse Lendava hollandlase just sellele etendusele juhtumist, millega rahvusooper maestro Ivo Kuuse 80.sünnipäeva tähistas. Kogu vana Estonia – Palm-Kaal-Kuslap-Puurad-Mikk – oli kohal ja taaselustas mu lapsepõlve. Isa kätte antuna kasvasin sealsetel tagateedel-rõdutreppidel – ooperid peas, näod omad – ja nüüd juhib kõike seda onupoeg Aivar Mäe 😀

Hans, kellega eile kell 8 tatiroosi kohves ajuründasime, mõjub analoogselt Neikuga – purskab ideid, sisendab usku ja lootust – ning vallavalitsuse Rita Triinu omakorda kiirgas puhast armastust. Nende kohtumiste järel nautisin mitmekordse rõõmuga oma tavapärast Rapla-tretti postkontor-Tammik-pank.

Päevakorras on ka väike ja suur – ükski asi pole teisest tähtsam-määravam. Iga pisiasi on asendamatult oluline. Hansuga vesteldes vormus Uganda-sööst veel mitmekihilisemaks – ja ma kanaldasin tatiroosi lokaalis uue näidendi, millega tuleme välja sügisel 2018!!!

Nõuandjad, kes te olete? Seda küsimust oma ülemistele juhatajatele esitades laadisin samas alla järgmise, 7. oktoobri higitelgi sisu! Lõikuspüha-õpetajatepäeva-täiskuujärgne telk tänab ja kõnetab nähtamatuid juhatajaid. Hõissa.

Minu inspiratsiooni kõrvale asetas töömees Raimond oma – oli ehitatavale varjualusele teinud… aknad. Väikese mõnusa majakese aknad, mis teevad talvel kärude-rataste varjuna funkava triibiku – selge, et eht-endalikult triibuliseks värvin! – suvel muhedaks paviljoniks, on täpselt sama loov leid kui minu järgmine noorte-etendus Tervist, Aafrika!

Kui Sipsik õunukorjavat Indit naksas, tõlgendasin seda alategelemisega – aina nuhvel, sõbrannad, oma loomadest ja tegelikust elust võõrdumine – millest see vallatlev-ootamatu hammustus just rääkiski. Aga kuna ma läksin tütre peale tigedaks, jäin akadeemiku juurest laudu tuues mudasse kinni – aga seda selleks, et trakatsiga appi tulnud senine külavanem Kaido saaks mulle öelda, et uueks külavanemaks valiti naabrinaine Koidu 😀 Õnne, mis muud!

Kuivõrd väikesele-vintskele trakatsile kann ees järele volksanud Madam Citroen hõiskas vaimustunult – milline mees! – ja järgnes talle enne, kui jõudsin tagumist käikugi sisse panna 😀 – loksutas vabastav naer sünkrooni paika tagasi.

Nii Rene-kui kirjastaja-Künnapasega avastasime – kõik tuleb ringiga tagasi – kordades suuremana. Aasta-paari eest vormunud ideed hakkavad teostuma.

Sõprused hakkavad uuel tasandil taastuma.

Käisime eile Rapla uue kunsti keskuse angaaris Siiri Sisaski peatse plaadi esitluskontserdil. Uku Masingu sõnadele loodud lugudest 3 puudutas mind sügavalt – muist üllatasid kontrastiga – ja osa toimisid rängalt. Niiviisi, et läksin koduteel voolu alla – ja tõusin juba enne 4 töölaua taha, sest lisaks minule olid elektrit täis kõik voodikondsed kassidest Chickini 😀

Kaleph Jõulu raamatust 33333

Naine on eri elujärkudel nagu maailm: 13-18 nagu Aafrika – neitsilikult ihaldatav, 18-30 nagu Aasia – kuum ja eksootiline, 30-45 nagu Ameerika – läbiuuritud, helde ja tulvil maavarasid, 45-55 nagu Euroopa – vananev, kuid rohkete huviärasustega, alates 55 nagu Austraalia – temast on kuuldud, kuid teda ei vaevuta üles otsima. (1970)

Naised on väärikam ühiskonna pool – tänu neile areneb inimkond.

Naised, kes ei armasta või keda mees ei armasta, on haiged – mehed, kes ei armasta või keda naine ei armasta, on kurvameelsed nohikud.

Naisterahva töö on nagu põrgutuli, mis ei kustu iialgi. (1900)

Olen Silva-kingitud hiidteost näpupiiblina pruukima hakanud – avan – ja võtan vastu, mida mulle vasaku lehekülje esimese lõiguga teada antakse. Täna näiteks:

Kaleph: Kõrgeim jumalik õndsus avaldub armastuses, mis leiab endale õdusa paiga inimeses. Liiga suurel targal jääb asja tuum kahe silma vahele 😉

Hüpetega tütre torusid avama, Indist ära põlatud riideid kirbukasse kandma, Jüri Arraku näituse avamisele, siis kiire uni – ja õhtune kompanjonide kostitamine ühesse päevasse mitu mahutanud minuga. Saagu nii!

*

Sügisest 2017 uus lavastus “Mina Olen” koos noortesuudio Mina Olen loomisega salongi.

Uue suve vesietendus, katastroofikomöödia “Merehädaliste pööriööd” on Soone Saara, Altveski Robi ja Reina meelelahutuse Regina koostöös sündinud!!!

Sünnib etendus “Sammalsalatarid” Taevas&Maa keskuse jaoks – rahva ees jaanuaris.

Priitahtliku pritsimehe tükk tahab samuti kevadel Kaismale lavastuda.

Aabitsa-sari alustab ilmumist Mina Olen lipu all.

Veebruaris 2018 Brigita ja Paul Neitsovi tribüüt Silvi Vraidile

Märtsis 2018 Paul Neitsovi kitarrilaager koostöös Siimu nimelise kitarrifondiga

Sügisel 2018 etendus Tervist, Aafrika!