15. märts 2012
15.märts
Täna on mu noorema venna tütre ema Katrin Lehismetsa sünnipäev. Ma ise ei saanud peaaegu üldse kirjutada, ehkki kõõlusin suure osa päevast arvutis – ainult Armagedoni-teemalise loo visandi, millest homme peab lugu saama. Arvutis kõõlusin selleks, et pidada üsna marulist ja närvilist kirjavahetust, suhelda ametkondadega, koostada dokumente ja küüsi närida. Miks ma ikka veel imedele loodan?
Üks mu sõbratar on kõrges palavikus. Teine sai kutsikateäriga tünga. Ma ise tahaksin ausalt öeldes ainult magada. Loodan, et mu tekstid selle all ei kannata ja et see neist välja ei paista. Öeldaksegi, et nädal enne sünnipäeva on inimene kõige nõrgemas seisundis. Järelikult – as bad as it gets.
Tarmo sõidutas Minnit ja madistas veevärgi kallal. Saatsin viimaks kindlustusele kahjuteate – nii palju lõhkikülmunud torusid-segisteid-filtreid pole maailmas olemas kui siin Soonel. Kõik on üles sulanud, aga vett ei saa enne, kui enamvähem kogu torustik ümber vahetatud. Seda ei saa enne kui raha on teenitud. Rohkem kui praegu ma kirjutada ei suuda – kõigis väljaannetes on mõneks ajaks lood ees ka. Raamatute honorar võtab alati aega. Salvador on ratsastatud – ostjat seni veel mitte.
Järgmisel kolmapäeval tahtsin koos Piretiga Juurimaale ratsutama minna, aga ma ei raatsi selle eest diislit ega midagi muud välja käia. Õhtuks, kui paar sõpra tulevad, on kõik õnneks sügavkülmas olemas. Selline elu…
Ja nje dai boh, et maailmalõppu ei tule, ausõna, siiiiiiiibeeeeeeeeer!