9.-15.detsember

Eile oli sünnipäev mu pojatütrel Lumil – ja sünniaastapäev mu isal. Täna on mitmemitmemitme kohtumise päev Kampalas.

Kõik on meeles, kõik läheb korda – nagu seegi, et eile sündis Soonel kellelgi, ilmselt Estal, valge tall – aga õigupoolest sattusin peadpidi Aafrikasse juba mitu päeva enne Ugandasse-lendu.

Tänu imelisele kosmilisele sünkroonile jõudsin nii majapidamised Soonel ja Altveskil ette valmistada kui noorte tarvis, kes kodu hoiavad, varustada. Jõudsin hämmastavalt suure osa töid ära teha ilma amokki jooksmata.

Siin Aafrikas olen totaalses emotsionaalses-elamuslikus miksris. Seltskond on väga tagasihoidlikult öeldes suurepärane. Ja tänu mehe 10aastasele siinelu kogemusele näeme väga palju ja sügavuti. Olen palju pildistanud ja filminud ning materjalid igal õhtul arvutisse tõmmanud ja süstematiseerinud.

Internetti pääsesin viimati Niiluse lätetel – enne seda olin mitmel päeval maa ja taeva vahel Istanbulist Entebbesse lennates. Victoria järve ääres püüdsin esmalt küll neid töid pusida, mis Eestist kaasas – aga ma ei ole robot. Kui mind on põhjalikult segatud ja raputatud, tsentrifuugitud ja kuumutatud, naudin elamise iga hetke – aga masinana kirjutada siiski ei suuda.

Niiluse lätetel õnnestus võõrastemajas lõpuks ära laadida nii arvuti kui fotokad, materjalid kaameratest arvutitesse tõmmata – ja internetti pääseda. Korraks.

Edasi liikusime Jinjast läbi Kampala Ntungamosse – kus on pehmelt öeldes päris-Aafrika. Aga see-eest, kuna töötasime seal mitmeid päevi, kogunes ka jumalik materjalipagas – tõsi, luhtus lootus ka kaasas-olevad tekstid ära kirjutada-töödelda. Pärast üsna ränka lendu konkureerisime arvutiga, kumb on rohkem seinast väljas, ta või ma – aga ma ju tean, et jõuan kõike. Sest Jumal on alati kodus ja seab asjad sujuvasse sünkrooni. Üha ja üha. Tuleb vaid usaldada ja alistuda – ja kõik läheb parimal võimalikul moel.

Kampala on samavõrd rämedalt paljukihiline ja minu jaoks üsna eluks-kõlbmatu kui on Jinja koht, kus võiksin kooliõpetajana töötada. Kuninganna Elizabethi rahvuspark – nagu tegelikult iga sõit ja elamus – on tekitanud tuhandeid mõtteid. Ükspäev teisehomme laagerdan ja jäädvustan.

Ntungamos töötatud päevad selgitasid mulle sügavamalt-olemuslikumalt kui kogu kooselatud aasta kokku, kes ja mis on minu mees. Ütlemata karismaatiline ja arukas, soe ja tasakaalukas Inimene. Aitäh tema eest, jummala eest, et ma seda iga päev ütlemata ei jätaks.

Geoloogiapäev – mäeahelik üks elu võimsamaid kogemusi

Inimestel on kõigil oma hirmud – Indil alguses vaimustunud mustade nägude hordid, kes tema kui blondi iluduse kõikjal sisse piirasid, Inkil auto kiirus, jeebiga mägedes turnimine – minul põhiliselt raha-projektid-hakkamasaamine, mis vaatamata kuumal Aafrika karussellil keerlemisele siiski puhangute-sähvakatena meenub ja muretab – mehel äri kinnistamine – mis kõik on kokku põhjus, miks me Aafrikat vallutamas käisimegi – enese välja töötamine oma enese hirmudest.

Igal oma vangla. Hirmude ja olme vangla on neist levinuimad. Juba tean, et koju naastes pole ma pikki aegu – ka oravarattas robotina 7 inimese töid ühte päeva surudes – tühi ega kurnatud.

Kergendus netita-telefonita päevadest – puhastumine-raputus-surmani väsitav… puhkus on üks karmi hinnaga, aga taevalike tulemustega enese ja ekvaatori ületamine.