16.-17.detsember

Täna on mu vanima tütre Margareta sünnipäev. Kolmandat adventi tähistasime noorima tütre Indiraga Kampala ühes kaunimas linnaosas suures kaunis St. Pauli katedraalis. Teised eelistasid ümber kiriku ringelda ja mõtiskleda, meid Indiraga viidi võrratult muheda preestri käsul käekõrval ette aukohtadele. Olime silmitsi sulni gospelkoori, megamõnusa bändi ja võrratu kooriga. Mustad erinevas eas noored vaatasid Indit nagu ilmutust. Arvatagi oli kirjeldamatult võimas elamus.

Aga seesama ilmutus-Indira viskas paar päeva varem californialannast mahlatöösturi akna tema koeraga palli mängides sisse 😀 😀 😀 Eile Tervist, Aafrika! siinpoolse varustaja Steveni büroos ja kogumis-pakkimisstsehhides läks paremini – viisin tütre ja tiimi mööda ümberkaudset slummi kõndima – ja üksnes üks boda-boda-mees puudutas mu haldjalikku tütart möödudes kintsust 😀

Üleeile kutsusin noore preestri Kizito Cosmose koos meie kambaga õhtusöögile – maailma katusele, kõrghoone katusele, kust on näha kogu Kampala – ja see kujundas vestluse rikkalikuks – omavahel kipub sageli kõik räägitud olema, kui väga uus hing on lauas, on jutuajamine hõrgum kui õhtusöök ise.

Ntungamos ma sisuliselt ei maganud – ilmselt oli meie putka miskite maa-aluste soonte peal. Kampalas jäi vahele öö vastu laupäeva – pool reedeööd arutasime maailma asju – teise poole ööst kujundas reedeõhtune disku ja ärkav linn. Aga me ei virise.

Ka siis mitte, kui miskid kräšid käivad. Keda huvitab, et pärast igahommikust malaariatableti võtmist tiksuvad mu lihased ja veresooned paar tundi. Ja kellele peaks huvi pakkuma, et putukad ja miski veel tekitavad lööbe – sellist tolmuallergilist nohu, nagu Üllaril, mul ikka pole 😀

Kalurikülas Munyonyos – mis meeldib mulle kõigist läbitud paikadest enim – otsekui väike Hispaania – tabas kodus metsaelu ja rohke omaetteolemisega harjunud Saara-moori privaatsusepuudusest tingitud nervous breakdown. Natuke turtsusin-kisasin, eraldusin ühele paadisillale, kus osavõtlikud kalurid mu veel enam koonusesse keevitasid – turtsusin-kisasin veel – ja kui Indiga kahekesi teisele paadisillale eraldusime, jäeti meid täiesti rahule.

Suveniiriturul, kus teised ostisklesid, meie Mr. Robertiga lebolõõtsutasime, ütles mees, et olen tõeline muzungu – ugandakeeli inimene ilma nahata – mitte miski ei kata ega kaitse suurt südant ja tundeid. Tal on õigus, nagu ikka. Ja nii hea on koos temaga naerda, kui tema kolleegid-kompanjonid ütlevad mulle Mrs. Robert 😀 😀 😀

Indi ja Inki koos-shoppamised on eemalt ja väga kõrvalt nunnud vaadata – tuhat tänu Inkile!!!!!!! – esiteks ma ei suudaks – Eestis ka ei suuda -, teiseks pole mul rahakotti kaasas 😀

Kui mehed ükspäev nentisid, et oskavad naastes hinnata Põhjala karget powerit, meenusid mulle kõik kohustused, mille küljest olen end praegu lahti haakinud – tänu sellele tuli meelde soetada metsataadile külakost.

Kolm viimast Aafrika-päeva on minu jaoks klaarimise-kirjutamise-laadimise päevad. Virrvarr jõukate pulmade jälgimisest indiaani söögikohas tänase kirikupäevani ei soovi täienduseks krokodillisafarit, kuhu ülejäänud mansa homme läheb. Mina kohtun iseendaga. Tervist, Aafrika! 😀