28.detsember – 1.jaanuar

Selge, et aasta vahetumise eel oli palju suurpuhastust ja pesupesu, fototööd ja tekstitoimetamist. Aga mis neist sõnnikukärutäitest ja pesumasina töötundidest ikka jäädvustada. Oluline on, et me teeme kestvalt asju, mida pole enne teinud.

Meie käisime eile Robiga Kuusiku-sõpradel külas – ja südaööl Raplas ilutulestikul – ja ma sain seal suu ammuli taevasse vahtides äkki aru, et ma pole mitte kunagi elus enne uusaasta ilutulestikul käinudki! Kui laps olin, siis ema ei tahtnud, kui suuremaks sain ja oma koerad võtsin, hoidsin neid. Ja niimoodi 50 aastat…

Seekord jätsin Bella ja Chicki kahekesi tuppa – Bella oli küll püüdnud riidekappi ja voodi alla ennast väga tillukeseks kokku voltida – aga tegelikult oli meie naastes kõik hämmastavalt puhas ja rahulik. Peninublaka äranäritud juhtmete saaga muidugi jätkub – üksioldud tundidel oli Chick ära närinud KÕIK juhtmed, mis üldse tema ulatusse jäid.

Nägin esimest korda tõsiselt vihast Robertit – tänu sellele sain samas teada, kui soe ja stabiilne hing see mees tegelikult on, kontrast tõi selle eriti esile – ja küsisin Chickilt, kas tema jätaks sel juhul juhtmete närimise maha, kui meie suitsetamisest loobuksime. Nomaitjaa… Aga äkki ongi nii? Nagu ilmselt kõigist uue aasta prognoosidest kuulnud olete, on algaval aastal möödunud aasta katsetuste viljade nautimise aeg – tõsise-metoodilise töö hinnaga.

Aga me oleme sellega ju harjunud. Lõppenud aasta oli mu senise elu kõige kreisim – ja tegelikult kõige õnnelikum ka. Edasi saab minna üha paremaks. Mina olen õppinud kõiki ja kõike armastama rohkem kui eales varem. Jään selle kõigi ja kõige rohkusega mõnikord jamma ja jänni – aga siis tuleb alateadvusest täitsa ise see vana hea hawaii ho’o’ponopono laul – ja mõningase ohkimise-vigisemise järel jaksame jälle. Nii on meie kõigiga.

Peamine, et me ei suhtuks üksteisesse nendena, kes olime aasta ja kümne aasta eest. Jah, meie toona tehtud teod ja kirjutatud tekstid on kusagil alles – aga tänased meied oleme tänased ja kohe on seegi juba ära olnud. Kujundlikult kirjeldades – mõne aja eest tuliselt nende va juhtmete pärast tülitsenud Robi ja Chick pugesid otse loomulikult teineteisele andestanutena kaissu – ja elu läheb edasi.

Ootan väga kolmapäeva ja igatsen oma stuudiot. Kusjuures ma olen täitsa uus Mummi. Mis mõttes uus, ma veel ei ütle – kolmapäeval saab see stuudionoortele üllatus olema. Väike vihje – mina tahtsin, mees tegi – naine on teatavasti kael, kes pead keerab – ja selles peas just see uus ongi 😉

Head uut! 😀

Jaanika Grossilt – pimedalt nägijatarilt:

2017/18 AASTAVAHETUSE     MÕTISKLUS

Elu kui vetevool,
elu kui mustrikangas
elu kui vetevoolust kantud mustrikangas.
… päikesest ja tuulest, vihmast ja vikerkaarest!

Inspireerituna saori kangaste kudumisest olen Aastalõpu viimastel nädalatel korduvalt tabanud end mõttelt: mil määral saame me oma teid, radu ja voolusuundi ise valida ning mil määral on need ette antud. Mil määral saame me ise valida oma eluteel tempot ja liikumiskiirust, mil määral valida kaaslaseid ja mil määral teha valikuid „teha:mitte teha”’de vahel jne.

Ja kui oleme valinud teed, valinud kaaslased ja valinud tehtavad teod, siis kas ja kus on keegi, kes teab ja annab objektiivseid hinnanguid, kas need on õiged ja head valikud.

Usun, et kangamustrit, mis on loomisjärgus, on raske kirjeldada ja veel raskem sellele hinnet anda, kuid olen kindel: Kui see elukangas kord pikaks ja värvikirevaks vaibaks kootud, on see oma ainulaadsuses ja kordumatuses imeline eepos, ood ja kunstiteos.

Kohtusin esmakordselt Jaapanist pärit saori kangastelgedega umbes kümmekond aastat tagasi, kuid siis oli mu aukartus nende ees veel liiga suur, et julgeda neid puutudagi, saati neil kududa. Hilissuvel tundsin ühtäkki valmisolekut ja sügavat tungi oma kangaid looma hakata. Tänu heale tuttavale Hälile ja mu vennanaisele Enelile sai see teoks.

Ma poleks hingest osanud arvata, et millegi loomine võib pakkuda sellist naudingut ja rõõmu, kuid samas olla õpetlik teejuht ja karakteriga (et mitte öelda: isepäine) kaaslane, kus alati ei saanud arugi, et kas mina koon kangast või loon ma ennast, kas kangas loob mind või koob tema end ise. Pigem ongi kõik ja siin ja praegu ja korraga „All is same”.

Kord sügisese täiskuu all ja telgede taga istudes kadus hetkeks mu ümber aeg ja kadus ruum, kadus reaalsus ja materiaalsus. Leidsin end otsekui eeterlikus ja gravitatsioonita ilmaruumis, milles oli vaid tohutult palju õhkõrnasid lugusid ja arusaamasid maailmadest, hingelugudest, inimestest, mustritest … millest iganes. Sellest ruumita ruumist ja ajatust ajast välja liueldes oli mul taaskordselt läbitunnetatud kogemus: Meil kõigil on oma elu ja oma lugu, on oma elulugu. Ainus ja kordumatu ning kui me elame ja loome oma lugu südamega, siis on see meie südamelugu, mis on jumalikus plaanis ainus, õige ja püha.

Kõik need armastusega läbipõimitud lood on erinevad kui saori kangad, kuid need on imelised, ainulaadsed ja Õiged. Need on meie endi loodud pühad lood.

Mu head sõbrad ja teekaaslased

Soovin teile kõigile ka järgnevaks aastaks Pipilikku muretust, härra Karlsonlikku enesekindlust ja Ronjalikku julgust kududa oma elukangaisse vallatuid lugusid ja säravaid värve, mida te ise täiega naudite ning millega kindlasti rõõmustate ka oma sõpru ja teekaaslasi!

Edu ja rõõmu oma hingelugude loomisel ja elukangaste kudumisel!:)

Olge te kõik armastatud ja hoitud, terved ja õnnelikud!

Jaanika